Lisaks lendab vedurikorstnast kivisöeebemeid, nii-et kui sõidu ajal keelu vastaselt pea vagunist välja küünitada, tunneb peagi näol teravaid torkeid.

Rongile läksime Pickeringi jaamast ning peab ütlema, et see oli üks stiilne sõiduk — täpselt niimoodi reisivad Aghata Christie raamatutes tema tegelased ning seda muidugi seetõttu, et ka kirjanik sõitis samasuguste rongidega: toredad puidust vagunid, pehmed istmed, lahke noormees teed pakkumas ning siin-seal punased liivaämbrid tulekahju puhuks.

Vaadake ise:

Rong viis meid Goathlandi jaama, mille filminimi on Aidensfield — just alustati 1992. aastal seriaali “Südameasi” võtteid. Seriaal osutus populaarseks ja kokku filmiti seda 18 hooaega, viimane ots juba küll stuudios.

Külakeses on aga siiani võimalik käia filmist tuntud kõrtsis, juua seal siidrit ja siis minna üle tee garaaži, millest on saanud suveniiripood.

Juba külakesest miena sõitma hakates võis näha, et seal on omad bossid, kellele on lubatud kõrvale vaatamata üle tee kalpsata või soovi korral seal ka magada: lambad.

Kes on “Südameasja” vaadanud, mäletab, et sealgi jooksid lambad ühtvalu teele ning see on täiesti autentne — seda nad teevadki. Külakese ümbruses laiuvad suured nõmmed, mis on kõik nende karjamaa ja kus neil ongi lubatud lonkida. Teisisõnu peavad inimesed ise ette vaatama, kui on pähe võtnud karjamaal autode ja bussidega liigelda.

Karjamaa lõppeb aiaga, kust lambad välja ei pääse ning siis viis sõit meid juba edasi Whitbysse.

Mõnus peatus Aidensfieldis ja sõit karjamaal:

Whitby osutus imevahvaks merelinnaks. Kel jalges rammu ronisid esmalt kõrgendikule, et heita pilk James Cooki ausambale ja imetleda püstloodis kõrget merekallast. Sealt alla tulles ootas ees teine ronimine: 199 trepiastet vana kloostri varemetesse ja kirikusse.

Linn on täis söögikohti, kus pakutakse värskeid mereande, millest kõige kuumem kaup on krabid. Nende püüdmist võib igaüks katsetada, ostes mõne naelaga post vastava komplekti õngenööri ja ämbrikesega. Krabipuudust seal jões pole.

Veetsime seal toredasti aega ja imestasime pisut elanike koeralembuse üle — neid oli lausa massiliselt, üks hellitatum kui teine.

Aga see polnud veel kõik!

Meid ootas ees Robin Hoodi laht, kus ei jäänud üle palju muud kui käituda giid Heigo soovituse kohaselt ja hüüda kooris: “Issand, kui ilus!”.

Õhtu lõpuks tegime Yorkis jalutuskäigu ja esimest korda juhtus, et saime vihma ning mõistsime, et oleme ikka tõesti Inglismaal.
Vihmaga oli täitsa tore ning panime tähele, et kohalikel on kohe võtta vihmavari, vihmakeepe aga kannavad turistid.

Jalutuskäik Yorkis ja kann õlut pillimeestega, sest noh, on ju reede: