"Pikkadel jalutuskäikudel rabas Michaelit kõige rohkem selle maa maagiline ilu. Ta kõndis läbi apelsinipuusalude, mis moodustasid varjulisi võlve maastikul, kus antiikajast pärit veejuhtmed pritsisid vett välja enne Kristust tahutud kivist maopeadest. Kõikjal kohtas ta maju, mis olid ehitatud nagu vanad rooma sillad - suurte marmorportaalide ja avarate võlvistatud ruumidega, paljud varemeiks lagunenud või saanud elupaigaks hulkuvatele lammastele. Silmapiiril särasid taimkattest lagedad künkad nagu pleekinud luude kuhjum. Ererohelised aiad ja  ja põllud kaunistasid kõrbemaastikku nagu sätendavad smaragdkaelakeed."

Corleone (tõlkes "lõvi süda") linn jätab väga sümpaatse mulje. Sealseid inimesi vaadates tekkis muidugi kohe mõte, et kes neist nüüd maffiast on. Tõenäoliselt tänaval nähtud inimestest ei kuulunud sinna keegi, sest vaevalt nemad niimoodi linnas ringi liiguvad. Kuigi vaadates neile näkku, tekkis ikka mulje, et mine sa tea.

Kindel on aga see, et kogu Corleone on üsna uhke "Ristiisa" filmi üle, sest kõik võimalikud ja võimatud kohad olid täis riputatud pilte sellest filmist. Nii kaunistasid ühe kohviku seina lausa neli suurt pilkti filmist. Suureks äriobjektiks on ka Ristiisa pildiga T-särgid, tassid, põlled. Ja näiteks mingit rohtudest segatud jooki nimetati Il Padrino ehk Ristiisa.

Kõige suurema tähelepanu osaks sai linnas aga meie gruppi kuuluv heledapäine tütarlaps, kes jäi silma ühele kohalikule võrriga põristavale noorukile. See ei tahtnud enam tütarlapsele asu anda ning püsis tal pidevalt kannul.

Corleones sai külastatud ka surnuaeda, kus võis vaid oletada, kes maffiast ja kes mitte. Kahjuks polnud seal ka ühtegi vastavat viita. Piltide järgi võiks muidugi igaühte neist pidada liikmeks  (eriti peale kõiki neid maffiafilme).

Corleones sai proovitud ka Sitsiilias väga populaarset cannolit, mis oli täidetud magusa riccotaga. Oli päris hea suutäis, kuigi ricotta oli veidi võõristava maitsega. Kõigil, kes siia reisivad, tasuks see järgi proovida. Teine asi, mida tasuks reisijuht Kristel Pruuli sõnul maitsta on cassata ehk jäätisekook. Espressot pole veel tihanud proovida, kuid enne reisi lõppu tuleb see ka kindlasti ära teha.

Agrigento - linn nagu meie Õismäe

Seejärel pöörasime suuna Agrigentole. Linn ise ei jätnud mingit muljet. Meenutas pigem meie Lasnamäed või Õismäed oma suurte kortermajade poolest. Kõik ilusad vanaaegsed majad tundusid olevat hooldamata ja säilitamata. Giid Ott Sandrak märkis, et tegemist on ühe vaeseima linnaga Itaalias. Seda enam hämmastasid linna viivate tohutute sildade võrgustik. Miks neid ehitati sellise vaese linna juurde? Pole väga keeruline arvata, kelle käes on teede ehituses jäme ots. Eks ikka maffia.

Kõike seda iseloomustab hästi lause: "Kui aru ei saa, milles asi on, siis on see rahas. Kui üldse aru ei saa, siis asi suures rahas."

Jalutasime ümber vanalinna, kuid tuleb tunnistada, et kõik jättis üsna rääbaka mulje. Ei saa öelda, et oleks just must olnud, kuid pigem hooldamata. Selles linnas tundub olevat ka ohtralt kodutuid kasse. Ühe restorani läheduses nägime patseerimas korraga kuute kassi. Koeri on küll vähem, kuid niisama hulkuvaid ja räsitud olemisega loomakesi jagus ka sellesse linna.

2500-aastane õlipuu

Agrigentost suundume Templite orgu, kus saame endale teejuhiks kohaliku giidi Angela. Kogu maa-ala, mida templid katavad, on 456 hektarit. Sandrak toob võrdluseks keskaja Tallinna, mis oli koos all-linnaga 35 ha. Linnamüür oli siinsel linnal 12,9 km, võrdluseks Tallinnal 2,7 km.

Angela sõnul ehitati kogu linn välja väga korralikult. Esmalt teed ning seejärel alles majad, samuti veevõrk ja kanalisatsioon.

Kõik oru templid on ehitatud dooria stiilis sammastega, mis on seismilises piirkonnas üheks kindlaimaks lahenduseks. Ehituseks kasutati kohalikku liivakivi, mida leidub seal palju. Sammaste tugevamaks muutmiseks neid krohviti ning värviti.

Esimene tempel, mida vaatame, pühendati Zeusi naisele Herale, kes oli ka selle linna kaitsja. Kuna Hera oli pere ja abielu kaitsjanna, siis käisid abiellujad templis riitusi korraldamas. Kohale tuldi spetsiaalse pulmakaarikuga, mis pärast kodus ära lammutati, et kumbki seda teed enam ette võtma ei peaks. Rituaali käigus sidus peigmees naisele ümber vöö, mis võeti uue rituaali käigus ära, kui naine oli lapseootele jäänud. Kui vöö aga tuli ise lahti, siis peeti seda halvaks endeks.

Jumalannale ohverdati ainult loomi, kes altaril ära grilliti ning korraldati üks korralik nn barbecue. Jumalale jäid peamiselt söömiskõlbmatud osad, ning söödav jagati preestrite ja pere vahel ära.

Hera tempel ehitati 430 aastat eKr ning asub kõige kõrgemal kohal selles orus. Võrreldes teistega, on ta veidi madalam. Põhjus järgmine: jumalaid koheldi võrdselt, mistõttu allpool asetsevad ehitati kõrgemad, et kaugemalt paistaksid ühesuurused.

Seejärel näeme ka üht vanimat õlipuud, mis on 2500-aastane. Kasvab templi ees, mida kokkuleppeliselt kutsutakse Concorde ehk üksmeele templiks. Päris õiget nime pole õnnestunud välja selgitada. Tempel on üks paremini säilinud Vana-Kreeka templeid. Kindlasti mängib siin olulist rolli see, et tempel ehitati ümber kirikuks ning niimoodi tegutses see aastani 1799.

Tempel on omapärane ka selle poolest, et sissekäik on läänest. Muidu on templitel sissepääs alati idast. Ümberehitus toimus siis, kui see muudeti kirikuks.

Heraklese templist on aga järel vaid mõned sambad. Peetakse seda üheks vanimaks - ehitatud 520 aastat eKr. Heraklese templiga juhtus see huvitav lugu, et Sitsiilia kuberner Falaris püüdis selle eest varastada Heraklese kuju, mis aga avaldas sellist vastupanu ning tekkis kisa-kära, mis äratas kohalikud, kes tulid kuju kaitsma. Seega sai kuju päästetud ja kuberner karistuseks peksa.

Kõige suurem oli omal ajal Zeusi tempel, mis oli nt Concorde'ist 7,5 korda suurem. Selle pikkus oli 113,2 m ning laius 56 m. Templi ees oli altar, kus tehti siis hiigel ohverdamisi - ikka 100 härga korraga.

Viimase templi jäänuseid sai vaadata kerge vihmasabina saatel, mis muutus seejärel tugevaks sajuks. Kes arvas, et Zeus on vihane, kes arvas, et Zeus hoopiski õnnistab. Eks igaühe otsustada, mis selle põhjus oli.

Tuleb tunnistada, et kuigi ekskursioon pidi kestma 1,5 tundi ning kestis hoopiski 2,5 tundi ning väsimust ei tundnud keegi.

Õhtul jõudsime oma järgmisesse ööbimiskohta. Hotell näeb väga hea välja. Loodetavasti tuleb siin ka uni magus.

Ahjaa, internetti saamine on selles hotellis veel eriti teistmoodi kui tavaliselt. Kuigi wifi on olemas, siis niisama seda kasutada ei saa. Esmalt tuleb end registreerida dokumendiga ning seejärel saab kasutajanime ja parooli. Miks nii? Nimelt selgub enne sisselogimist, et vastavalt vastu võetud antiterrorismi seadusele tuleb kõik selles hotellis internetti kasutada soovivad isikud registreerida.