„Oh, see meenutab juba natuke euronõudeid! Miks me kohe siia ei tulnud,“ päris ruumi astunud noormees rõõmsalt.

„Euronõuetest pole nad siin midagi kuulnud. Ilmselt paneks meie vetamet selle turu hoobilt kinni,“ arvasid vanemad reisijad. Järgnes arutelu – oleks see õigupoolest hea või halb?

Meie mõistes korralikul turul oleks avastamist kindlasti vähem. Eesti inimesed on korra ja puhtusega (nagu ka Poola kauba tulekuga kodumaise asemele) kiiresti ära harjunud. Külmikuteta müüdav värske liha ja vorstid riivasid ilmselt seetõttu tugevasti silma.

Ent ega turult tuldudki õhtuks lammas ostma. Loosi läksid maitseained, kastmed, pirukad ja puuviljad. Gruusia on eestlasele odav maa. Granaatõuna kilo maksab euro, viinamarju saab alates 50 ja virsikuid 40 eurosendist.

Turg nagu imedepõld!

Palju müüakse ka kodus tehtud veine, mis on magusad ja tummised. Eestlased on õppinud jooma veine, mida avades ei pahvata vastu äädikalõhna ning kuigi see klaasis hingates tasapisi kaob, kiputakse algul natuke nina kirtsutama.

Grusiinid armastavad juua valget veini, uskudes, et see ei hakka nii kergesti pähe. Paraku on ka nende valged kuivad veinid ikkagi magusad ja kanged. „Krutitsa-vertitsa!“ iseloomustasid veinikannu juurest tõusjad enesetunnet.

Turulkäik oli siiski tore. Grusiinid pole kadedad - viinamarju anti proovida kobaraga ja puskarit valati pudelikorgi sisse nii- et lainetas. Kui kaubaks ei lähe, siis kork tagasi ja pudel uuesti müüki.
Omatehtud ja taaskasutatud pudelitesse villitud kastmeid sai aga proovida nii, et müüja valas pudelist natuke ostja peole, kust see siis proovitörtsu ära limpsis. Teine võimalus oli sõrm pudelisse toppida ja sedaviisi maitset proovida. Kuna maitseaineid, samuti soola ja küüslauku kasutatakse ohtralt, siis tundub, et mingeid hulle tagajärgi selline proovimine pole kellelegi kaasa toonud.

Mõned inimesed hakkasid kohe uurima, millal jälle turule saab, teised nii väga selle vastu huvi ei tundnud. Küllap on euronõuded ikkagi salamisi mõtlemises oma töö teinud.