Mis peitub kivikatuste all?

Gjirokastra paistab teiste Albaania linnade hulgast silma kahel põhjusel. Esiteks on hulgal selle linna majadel kivikatused, teiseks on linnast pärit mees, Enver Hoxha, kes eelmise sajandi teisel poolel jättis albaanlaste mällu kustumatu jälje. Nii kustumatu, et kõike seda negatiivset, mida sel maal kohtab, kipud ajama mineviku kaela.

Me ei tea, mis toimub nende imposantsete kivikatuste all. Ega ju niisama saa uksele koputada ja küsida, et kuulge, meil ehitati sundkorras seda va kommunismust üles, teil ka, et vahetame õige kogemusi. Kogemusi muidugi ei saa vahetada, neid tuleb kogeda. 

Tegelikult peaks albaanlase meile vastukülaskäigule kutsuma ja ütlema, et vaata ja võrdle, mis on teil teie rahvusliku omapära tõttu, mis kunagise eraldatuse ja vaesuse tõttu.

Rohket prügi ei saa me mineviku kaela ajada. Meil kasitakse ikka rohkem, eriti oma ukse alt. Ühisaktsioonide korras ka naabri juurest. Nüüd oleme hakanud prügikorjamist ülemaailmseks muutma. See on siis meie rahvuslik omapära.

Lahja pruun soe vedelik hotelli hommikusöögilauas, mida vaid anumal olevat silti lugedes saab kohviks liigitada. Kas see pole mitte see kõikjal sarnane varakapitalism, kiiresti rikkaks saamise soov? Kohv on ju jook, mille saab teha lahjema, veel lahjema, teist korda läbi keeta, kolmandat kordagi. Andestagem albaanlastele! Nagu andestagem ka mahl, mille lahjendamine lubab ta hädavaevu morsiks liigitada. Ning muuseumi tualetiteenindaja, kes kutsub asjale, küsib siis 50 senti ja lehvitab paberiga hüvastijätuks...

Usume, et aastatega loksuvad asjad paika ning kaup on kaup ja tasu on tasu.

Tasu oskavad nad osaliselt juba praegu küsida. Et noh, meil on tavaks, et giidile.... ja meil on tavaks, et bussijuhile.... 

Meil seda (vist) tavaks ei ole. Vähemalt sellises kergelt resoluutses vormis. Kui ka Albaanias tahetaks teha teisiti, võiksime oma maksuameti asjatundjad sinna nõustama saata küll...Ümbrike alal.

Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.