Nuusuta roosi ja hammusta tigu!
Maalehe reisiseltskond on Bulgaariast ja Makedooniast õnnelikult tagasi – pea muljeid ja nina roosilõhna täis. Vaata ka suurt pildigaleriid!
Kas sõita Bulgaariasse või mitte? Jah, sõita. Kui kauaks? Nädalaks ikka, kui juba.
Kas mere ääres lebada või ringi sõita? Vat ei tea. Meri, see Must muidugi, tundub ka augusti lõpus väga ahvatlev. Näitab oma sinist poolt, kutsub liivarannale ja lainetesse ka.
Eestlase jaoks on vee soojuse mõõt muidugi teine. 18, ja ta kargab juba vette, hüüdes kaldale jäänutele, et jube soe on.
Musta merre pole vaja tahtejõuga minna. Seda tõestavad mitmest kandist siia puhkama sõitnud inimesed, kes üksmeelselt põlvini vette seisma lähevad ja niiviisi kümnete minutite kaupa end meeldival, aga tugeval lainel loksutada lasevad.
24, öeldakse vee soojuse kohta ühel augustilõpu hommikul. Nii pole ime, et kell kümme on rannariba juba puhkajaid täis.
Tahad rahu, mine mägedesse
Siit leiab teise osa vastusest küsimusele. Kui minna Bulgaariasse ja randa, kas siis Kuldsetele Liivadele või Päikeserannikule.
Kui te tahate vaikust ja rahu, siis need on teie jaoks täiesti valed kohad. Seal käib elu, seal põletatakse noorust heleda leegiga, napsitatakse, tantsitakse ning ollakse vabad.
Hoopis teistlaadne vabadus ootab Bulgaariasse sõitjat siis, kui ta autonina mägede poole keerab, sõidab näiteks pealinnast Sofiast 120 km kaugusel asuvasse Rila kloostrisse. Muidugi sõelub ka selles paigas palju rahvast, aga meeleolu on hoopis teine. Mäed tõmbavad mustvalges toonis kujundatud kloostri ümber metsarohelise raami, taevas pakib selle kõik sinisesse pakendisse.
Väikesel inimesel jääb lihtsalt seista ja imetleda, kuulata iseenda mõtteid, mis muus mürinas justkui märkamata jäävad.
Usku ei suruta siin peale. Tahad, vaata arhitektuuri või pühapilte. Ei taha, saad seda kõike võtta ilmaliku iluna.
Kaasa võid osta pudeli pühitsetud vett, hind üks leev (50 eurosenti) pool liitrit. Seda janu pärast kulistada aga ei soovitata. Lonksuke-paar hommikuti, on bulgaarlannast giidi ettekirjutus.
Noppimise asemel kaubandus
Maalehe reisiseltskond, kes juba aastaid koos Germaloga reisib, soovis aga veel kolmandatki: tegelikku inimest. Töötavat, soovitavalt ise majandavat kohalikku.
Sellega, peab ütlema, on tõeliselt raske. Võtame või roosiõliga tegelemise, mille poolest Bulgaaria on üle maailma kuulus.
Jah, seepe ja kreeme pakutakse nõnda ohtralt, et möödakäijalegi jääb pisut imal lõhn külge, aga kustkohast leida augustikuus roosilehtede korjaja? Roosilehed nopitakse juba mai lõpus ja juuni alguses. Hommikupoolikuti, kui kaste veel õielehti niisutab.
Seega jääb üle leppida sellega, et näete muuseumi-poe nurgas lihtsat aparatuuri, kuulete mõne minuti jooksul venekeelseid selgitusi (jäi mulje, et suur osa bulgaarlastest kõneleb vene keelt ludinal), siis aga, palun, astu müügileti ette, turist.
Aga eks ole kohaliku kauba valimatu ostminegi turismi vältimatu osa!
Kas siis Maalehe reisiseltskond isemajandavat bulgaarlast, seda riigi alustuge, ei näinudki? Nägi ikka. Selleks osutus Pentcho Petkov farmist Eco-Telus, mille tegevusalaks tigude kasvatamine.
Jah, Bulgaariale pisut ootamatu tegevusala, aga tingimused on ju olemas: piisavalt pikalt vältav soe aeg, hea rohukasv, niisutamise võimalus. Ning elektritara, et teod enne õiget aega minema ei roniks.
Petkov, muide, mitte ainult ei näita oma farmi, vaid pakub ka toodangut proovida.
Algul läheb muidugi pisut ettevaatlikult, ega eestlane pole mingi konnasööja ega teokrõmpsutaja. Väikese veini abil aga muutub ka tigu täitsa heaks maiustuseks.
Kes aga teost lugu ei pea, see võib mõnes söögikohas sisse uhada Shopska salatit. Tomat, kurk, kohalik valge juust, aga maitseb nii, et teinekord tellid veel.
Maalehe reis
Bulgaaria ja Makedoonia
- Aeg: 25. august – 1. september 2014.
- Büroo: Germalo.
- Giid: Tea Reinvald.
