Öö Albaanias: kilgid laulavad tasa ahju taga
Kui sul on oma rätik kodunt kaasa võetud, on ujumine tasuta, kui pole, saad administraatori käest ühe euro eest ühe sinise saunalina.
Ujud, tuled tuppa, pead tutvumisõhtu, võtad seal tilgakese kohalikku puskarit ja teise tilgakese veini, ujud sinises õuebasseinis mõnedsajad meetrid südame kinnituseks, lähed tuppa, heidad magama, ei, kurat, ei saa magada.
Kõik on korras. Hotell on uus, rõdudega, aknast näeb merd ja mägesid kilomeetrite kaupa, silm puhkab, süda naudib vaadet, aga rõdu ukse vahele on keegi pugenud. Kriuks käib kriuksu järel, eestlase süda pole sellise kriuksutamisega harjunud. Põrutaks rusikaga, aga ei saa kätte.
Kuulutati välja eriolukord, administraator aeti jalule, aga tolle jaoks oli tsikaadi kõne rõduukse vahel lausa muusika ja unelaul. Et maga aga rahulikult, küll see saagija ka väsib.
Tsikaadil oli määratud siiski oma laul lõpetada. Mobiiltelefoni valgusvihuga peilisime ta välja ning õue pealt leitud lilleraoga suunasime ta tahtmatult oma kontserti pidama parematele jahimaadele. Ning hotelli Andon Lapa kohale laskus sügavsinine öörahu.
Ei, mis öörahu. Kohalik kilk nii kiiresti oma laulu ei lõpeta. Need olid hoopis eestlased, kes pidid tunnistama, et „oma laulu ei leia nad üles”.
Hotellimees oli sunnitud pihustit ning selle taga asuvat tõrjevahendit kasutama ning lõpus vaesekesel ka kerget kontsatantsu harrastama. Alles siis laskus hotelli Andon Lapa kohale sügavsinine öörahu.
Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.
