Põgenikele ei meeldi ka Kosi saar Kreekas
„See, mis siin vahepeal toimus, oli pöörane,“ rääkis Maalehele Kosil turismiäris töötav naine. Põgenikeuputus tabas saart tema sõnul täiesti ootamatult ning tulijatega ei osatud esialgu midagi peale hakata.
„Keegi nagu pani selle mõtte neile pähe, et nii tegutseda ja liikuma hakata, see ei juhtunud iseenesest,“ sõnas naine. Tema isiklik arvamus on ka, et nii püütakse Euroopasse tuua sisse hulgaliselt islamiusulisi.
Kreekasse põgenejad ilmselgelt jääda ei soovinud, ammugi mitte väikesele Kosile, kus elab püsivalt ligikaudu 40 000 inimest. Põgenikke oli aga mingil hetkel kõvasti üle 20 000.
Maalehega rääkinud naise kirjelduse kohaselt suutsid süürlased tavaliselt endale mingi majutuse leida, kasvõi väga odavas hotellis. Telkides ja tänavatel elasid valjuhäälselt oma õigusi nõudvad iraanlased, pakistanlased ja afgaanid.
Kuid tundub, et neil on selleks ka põhjust - kui Kreekast edasiliikumise loa saavad süürlased kolme päevaga, siis teistel võib selle ootamine võtta kolm nädalat või isegi kolm kuud. Põhjus on Maalehele teavet jaganud inimese sõnul lihtne - paljudel süürlastel on Kreeka juured ning neid koheldakse leebemalt.
Samas on teada ka juhtumeid, kus Süüriast pärit põgenikke hotelli ei lubatud, kuigi neil oli selle eest maksmiseks raha piisavalt. Põgenikud hotellis andvat eurooplastest turistidele signaali, et olukord on halb ning Kosile puhkama tulla ei maksa.
Suvel toimunust olid häiritud ka poepidajad, kes nägid pagulaskriisis põhjust, miks nende äril kehvemini läheb – turismitöötajad manitsesid inimesi pagulasi täis Kosil ettevaatlikult liikuma ja hilja mitte väljas olema ning puhkajad käisidki väljas vähem raha kulutamas.
Praeguseks on enamik tulijaid saarelt Ateenasse saadetud ja Kosile jäänud vaid ligikaudu 600 paatidega saabunut. Need arvud võivad olla ka ligikaudsed ja pidevalt muutuda. Nii istusid Eesti puhkajad rannas söögikohas, kui samas randus paat põgenikega. „Kuus meest tuli paadiga pimedusest, ütlesid „Halloo!“ ja olidki läinud,“ kirjeldas sündmust näinud naine. Tema sõnul oldi seal paadiga tulijatel ka vastas ning kõik käis väga kiiresti.
Kosile jäänud põgenikud peatuvad telkides kohaliku politseijaoskonna läheduses, sest just seal peavad nad ennast kolme päeva jooksul pärast saarele saabumist arvele võtma. Telklinnakutes on olemas küll välitualetid, kuid pesema peavad põgenikud end meres.
Suvel seisid sadamas suured reisilaevad, mis üle mere saabunutele elamispaika pakkusid. Nüüdseks on sadamasse põgenikke "teenindama" jäänud vaid üks sõjalaev ning Punase Risti telgid.
Kohalikud on aru saanud, et Kos on põgenikekriisis ainult transiitmaa ning suhtuvad asjasse praegu juba rahulikumalt. Siiski teevad nad kindlat vahet majanduspõgenike ja sõjapõgenike vahel, kellesse suhtutakse nähtava kaastundega.
Kristlike kirikute ümber, mille läheduses islamiusuliste põgenike telgid paiknevad, on aga igaks juhuks püstitatud ajutised tarad.
Tänavapildis on pagulasi näha, lisaks meestele ka naisi ja väikeseid lapsi. Tüli teevad turistidele aga hoopis kohalikud mustlased, kelle lapsed raha lunides gruppidel sabas jõlguvad.
Nendega oli ka väike sekeldus – kui üks lahke Eesti mees mustlaslastele viieka andis, läksid need jalamaid tülli ja tõmbasid rahatähe kakluse käigus pooleks. Teise grupi käest raha nõutanud mustlaslapsed polnud alla kaheeurose summaga nõus, vaid näitasid näppe püsti tõstes täpselt ette, kui palju raha andma peab.
Häälekalt turistidelt raha välja kauplevaid mustlasi võib kohata ka arheoloogiliste varemete aladel. Neid ei tohi aga mingil juhul segamini ajada põgenikega.
