Muuseumi andis Stalin ise endast mitmeid maale ja hulga ilmselgelt retušeeritud fotosid, millel noorhärra Tšugasvili näeb välja nagu noor Kristus. Tegelikult oli ta nooruses tavaline mägiröövel (tõsi, ta kogus sel originaalsel viisil raha ka Gruusia marksistliku liikumise jaoks), kes pidi nii mõnedki kuud türmis veetma.

Keskea ületanud giidiproua on ilmselge Stalini fänn. "Stalin represseeris väga palju grusiine, kuid ta tegi seda Nõukogude Liidu huvides. Grusiinid korraldasid palju ületõuse, mis nõrgestasid Nõukogude Liitu ning Stalin oli nende peale väga pahane," räägib giid. Vabas vormis tõlge Raivolt kõlab umbes nii: ta ütleb, et kuigi Stalin tappis väga palju grusiine, oli ta südames hea inimene. Meie grupi naerupahvakut peab proua ilmselgelt kohatuks.

Kuuleme veel palju õigustusi – miks lasi Stalin oma poja Jakovi tappa selle asemel, et teda feldmarssal Pauluse vastu välja vahetada (kuigi poeg olla talle olnud väga armas), miks sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt (mis giidi sõnul oli küll näotu, aga tegelikult Stalin oli palju leebem ega vallutanud kõiki MRP-s ettenähtud alasid) jms.

Paljud grusiinid ongi Stalini üle veel tänaseni uhked, sest oli too ju ikkagi nende riigist välja kasvanud suurmees.

Kui muuseumi giid üritab oma muuseumi kangelase külalistele lahti rääkida, on see veel kuidagi arusaadav. Kui aga noor lapseootel naine viib oma väikese poja mingi Stalinist jäänud asja juurde ja räägib, et Stalin oli suur mees, hakkab õudne.

See tunne süveneb, kui painjalikust muuseumist väljudes on esimesed inimesed pikas valges kleidis ilus pruut koos peigmehega, kes tulevad Stalini juurde pulmapilti tegema.

Nüüd ei taha ka mina seda juttu enam kuulata ja koos minuga lahkuvad veel mõned vanemad naised, kel siberitee seljataga.