Laenujalgratas maksab São Miguelis 10 eurot kuue tunni eest. Eesti jalgrattaturismi väärikad traditsioonid - pedaalida end välismaal võimalikult raskesti ligipääsevatesse kohtadesse - ei luba kaua kahelda. Ma võtan nõuks tõusta peaaegu kilomeetri kõrguse mäetipu otsa sadulas. See kõlab märksa ekstreemsema ettevõtmisena kui tegelikult on. Mäetippu viib nimelt suurepärane euroasfalttee.

Teekonna esimesed kümmekond kilomeetrit mööduvad piki maalilist ookeaniranda, kus laisad (ja ikkagi väga võimsad) lained rulluvad vastu laavakivimeid, päike särab ning sõbralikud assoorlased kohmitsevad oma igapäevatööde kallal. Kuid siis algab tõus.

Água de Pau mägi ookeaniäärsest Ponta Delgada linnast vaadatuna.
Otsekohe jõuab minuni teadmine, et tegu pole mingi Haanjaga, kus igale tõusule järgneb vabastav ja puhkust pakkuv langus. Siin järgneb tõusule lihtsalt uus ja veidi veel järsem tõus. Ratta seljast maha tulla ja seda käe kõrval lükata pole mõtet: kohati üsna järsu kalde all kulgev asfalt kurnab jalalihaseid rohkem kui pedaalisõtkumine. Tuleb kas sõita või teeveerel puhata.
Vaid paarisaja meetri kõrgusel asuva mägikülani Remédioseni jõudes olen juba üsna häbiväärselt võhmal. Ent mind ümbritseb tõelise paradiisisaare õhustik. Õhk on tulvil linnulaulu (mida all linnas ei kuule), tsikaadide sirinat (mida linnas kuuleb vaid öösiti) ning karjakellade kolinat (mida bussi- ja autoturistid kunagi ei kuule). Kogu mäenõlv on nimelt tulvil mustavalgekirjusid lehmi, kes hekkidega eraldatud karjamaadel ennast nuumavad. Assoorid on tõelised piimasaared, suurem osa kogu Portugali piimatoodangust tuleb siitkandist. Väärib rõhutamist, et Assoori lehmad elavad oma elu vabalt ja õnnelikult, mitte kombinaatlautadesse suletuna nagu Eestis. Oma rattaretkelgi näen, kuidas lehmi otse karjamaadel lüpstakse.
Lehmad mäeveerul

Tõusen järk-järgult ülespoole. Tasapisi hakkab ilm minema uduseks ning jahedamaks, hakkan jõudma pilvede vööndisse. Jalad tulitavad ning nüüd lükkan ratast mõne postivahe ka käekõrval. Nõnda saab teeservadelt kosutuseks noppida septembrikuiseid metsmaasikaid (mis on Eesti maasikatega võrreldes tõtt-öelda täiesti maitsetud). Ehkki olen juba üsna kõrgel, on teeääred jätkuvalt palistatud siniste hortensiate ja teiste lõunamaiste lilledega.

Viimaks jõuan täielikult pilve sisse, vaateväli aheneb mõnekümnele meetrile. Vihma ei saja, vihm lihtsalt on kõikjal, kaasa arvatud mu riietel. Lillede asemel kasvavad nüüd tee ääres kuuski meenutavad jaapani krüptomeeriapuud, needki tilguvad niiskusest. Aeg-ajalt mööduvate autode taga tuisklevad pilveräbalad. Olen omadega täiesti läbi, kuid kilomeetripostid julgustavad jätkama: tipuni on vaid 2,6, siis juba 1,6 kilomeetrit. Kuidas sa pöördud tagasi, kui ihaldatud eesmärgist lahutab sind vaid kuussada meetrit?

Need viimased kuussada meetrit ongi kõige raskemad. Tee ronib nüüd mööda kaljuseina ning teepiirde taga haigutavad udused kuristikud. Kaugelt alt kostab ookeanimüha. Taimestik on taandunud tagasihoidlikuks rohurindeks, kuid siingi õitseva mõned väikesed lilled.

Viimaks ometi joonistuvad udust välja raadiomastid, mis märgivad mäe tippu. Hiivan end vaateplatvormile ning saan oma pingutuse vaevatasuks suurepärase vaate läheduses rohtu söövale lehmale. Hingemattev vaade saarele ja ookeanile on seekord pilvedest täielikult varjutatud, kuid lehmi elab tõepoolest ka kilomeetri kõrgusel.

Kuna üleval on üsna külm, istun peagi uuesti sadulasse ning alustan koduteed. Kahtlemata on tegu mu elu kõige pikema liuga, sest pedaale pole tarvis liigutada. Hoopis pidurid undavad ja susisevad pidevalt. Pidurite vabastamine mõjub nagu gaasivajutus sportautole - ratas sööstab võimsa kiirendusega edasi. Mäkketõusuks kulus mitu tundi, alla linna jõuan aga paarikümne minutiga. Olen väsinud ja läbimärg, kuid enesega rahul. Ma tulen taevast ülevalt.