Teises lauas istuvad eestlased olid kuidagiviisi nõus hiiglaslikku tuunikala maitsma, kuigi endalgi ajas taldrik üle ääre.

Vasikaprae tellinud naine jõudis sellest ära süüa veerandi, siis läks taldrik laudkonna vahel jagamiseks ning lõpp jõudis kööki tagasi.

“Kas see on ikka ühe inimese toit,” kahtles tellija ning sai vastuseks, et on ikka küll.

Kreeklaste road on külluslikud, ei tunta siin pisikesi salatipeotäisi või nappi praadi. Kreeklased on harjunud, et söömine võtab aega ning toit on mitmekesine ja rikkalik.

Oliiviõlisse kastetud saiad, imevärsked kalad, kuldkollased mäed kartuleid ning kastmes särav loomaliha…

Rahvarohkesse restorani kanti üha uusi toidumägesid ning vein voolas ojana. Seda muide võib Kreekas tellida kiloga.

See, et toitu järgi jääb, on tavaline ka kreeklaste jaoks, kes polegi harjunud taldrikut ilusasti tühjaks sööma. Ainult et aegade muutumist tähistab siin komme, mida varem ei tuntud — vaagnatele jäänud toit lastakse endale kaasa pakkida.

See ei takista aga vana harjumuse kohaselt vaagnatäite kaupa roogi lauda tellimast.

Eestlased lahendasid asja nii, et hakkasid erinevaid roogi tellima mitme peale. Hiljem saabuja ei pidanudki midagi tellima — laud oli niigi lookas ja rahvuskaaslased kurguni täis.

Germalo giid Ester Laansalu sõnul kreeklased lauakommetele suurt rõhku ei pane ning võtavad asja üsna vabalt.

“Naabri taldrikus oma kahvliga sorkimine, näppudega napsamine, noa eiramine,” loetles ta. Kreeklastel pole kombeks ka lapsi laua ääres manitseda ning neile seal õpetussõnu jagada — milleks asjata lastele stressi tekitada?

Iga söögikorra juurde kuulub suur ports salatit. Selle tellimisega läksid kohalike oludega vähem kursis inimesed samuti alt.

“Mõtlesin, et võtan midagi kerget ja tellisin salati. Eestis on see selline väike peotäis, aga kui siin see kuhi mulle lauda toodi…,” ohkas üks naine.

Salat tellitakse enamasti laudkonna peale ning pole ime, kui seda siiski järgi jääb.

Ometi pole enam Kreekaski asjad nii lihtsad, asjata pole siin jalga ukse vahele saanud odavkett Lidl. Peale Saksamaa toodete müüakse palju Kreeka kaupu, selleta ei astuks kreeklased poe uksest sissegi. Kiire hinnavõrdlus näitas, et toidukaubad on enamasti samas hinnaskaalas, mis Eesti odavpoodides, kuid paljud asjad veel odavamad. Suhkur maksis 1.05, kõige väiksem ja odavam 350ml kohalik viin ouzo 2 eurot. Viieliitrise oliiviõlikanistri võis koju viia 14 euro eest. Rohkelt jagus aed- ja puuvilja ning erinevaid juuste. Kõige tühjemad olid letid aga sealt, kus midagi müüdi kampaaniahinnaga. Poes oli avatud ka mahukas nurk toidupanga tarbeks ning sinna oli pandud peamiselt konserve ja makarone.

Üsna suur kontrast, kui meenutada õhtuseid söömaaegu, kuhu toitu veetakse hiiglaslike kandikutega.

Üks õhtusöögil kohatud Kreeka pere ütles, et elu on lill ning seda võis nende rõõmsatest nägudest niigi arvata. Nende laud oli toiduvaagnaid nii täis, et neid tuli üksteise servadele püramiidiks laduda. Ent lahkudes palusid nemadki kilekotte, millega osa seda küllust kaasa võtta.

“Kas ikka peab nii hirmsasti seda toitu lauale vedama,” ei saanud eestlased kokkuhoiust üle. Sest mis seal salata, kohalik pita (paksu pannkoogi sisse keeratud friikad, salat, liha/kana), mida seal hamburgeri asemel süüakse, täitis tegelikult ise juba kõhu ära.

“Päris hea, et koju saab,” võtsid eestlased asja kokku. “Niimoodi enam süüa küll ei jaksa!”

Samas, mis seal salata, eks oli mõnus küll õhtul istuda hubases söögikohas, nautida elavat muusikat ning soojust ja melu nagu lisatud videoklipist näha saab:

LIDL: