Arvatakse, et Matera on Itaalia pikima inimasustusega koht ning kunagi asustati esmalt just see paik. Pehmesse kivimisse on kerge ruume raiuda ning linn on pika aja jooksul kandunud üheksale tasandile – ikka nii, et ühe pere katus on teiste tänav.

Ruumid on avarad ning koopasuud sätitud nii, et talvine madal päike paistaks ka tagumistesse ruumidesse. Koobaslinna elanikud olid küll üsna vaesed ning pidid äraelamiseks harima maalappe linnast eemal, sealsete kivide peal ju toitu kasvatada ei saanud. Kogu vihmavesi korjati rennide abil koobastes asuvatesse tsisternidesse ja kasutati toiduks ja majapidamiseks.

Matera koobastes elati veel eelmise sajandi keskpaigal. Kuna tingimused olid tänapäevases mõistes ikkagi väga ebasanitaarsed ning esines mitmeid haiguspuhanguid, siis otsustati 1950tel koobaslinn munipalitseerida, inimestele aga kulud hüvitada ning anda korter moodsamates kortermajades.

Ära mindi vastu tahtmist ja väga kurvalt. Vähemalt ühel perel õnnestus salaja oma koopasse elama jääda ning mõned koopad, mida arvele ei võetud jäid inimeste endi omaks. Elu keerdkäikude tõttu on need nüüd muutunud hinnatud kinnisvaraks ja koopakultuuri vastu tuntakse suurt huvi.

Täna maksab koopa ruutmeeter 3000 eurot ning ostu- või üüriluba pole linnalt just kerge saada.

Kohalike teada on õnnestunud huvilistel ikkagi koobastesse kolida ning peamiselt on tegu kas boheemlaste, arhitektide või professoritega.

Mõnda neist on rajatud ka väga uhked hotellid. Enamik koobastest on aga niisked ning halvas seisus.

Materat on märganud ka filmitööstus. Erakordse sarnasuse tõttu Jeruusalemma lähedaste aladega, on tehtud seal mitmeid piibliainelisi filme, muuhulgas ka Mel Gibsoni „Kristuse kannatused“.