Vaala otsimine pole kerge asi
“Kusagil siin ta peab olema ,” ütleb tõmmu mees ühel hetkel kaatri võimsat mootorit peatades. Enam kui kümne meetri pikkune kaater hakkab nagu pähklikoor rahulikult hingava ookeani rinnal kõikuma.
“Pooleteise- kahe kilomeetri raadiuses,” täpsustab mees.
Maalehe reisiseltskond uurib tähelepanelikult ookeani kaatri ümber.
Ei midagi. Üksnes tormilinnud, kes hääletult madalal lainete kohal liuglevad ja kolme-nelja meetriste lainete tants.
“Kus ta on?”
“Ma ei tea,” raputab kaatrijuht pead.
Esimesed naised kummarduvad üle kaatriserva ja asuvad kalu toitma.
Keegi purskab oma hommikusöögi sisu fontäänina otse tekile
Häda ei anna häbeneda. Ja naistele lisanduvad ka esimesed mehed.
Kaatrimehed otsivad välja ämbri ja lartsatavad selle sisu tekile.
Ookean pole kaugeltki kõigi jaoks.
Vaala otsimisel on jutt loomulikult kašelotist- maailma ühest suurimast vaalast, koletust kantpeast, kes võib kasvada paarikümne meetri pikkuseks ja kaaluda kuni sada tonni. Ja kellel on maailma kõige suurem, ligi kümne kilo raskune aju..
“Ta võib kohe välja tulla.”
“Ta võib ka kilomeetri sügavusel kaheksajalgu jahtida.”
Kašelott tuleb pinnale vaid mõneks minutiks, et siis pooleks tunniks või isegi terveks tunniks taas ookeanisügavustesse kaduda.
Ma ei tea, mille järgi vaalavaatluskaatri meeskond just siin mootori välja lülitab.
Ookean on kõikjal ühesugune. Vähemalt minu silma jaoks. Aga ma pean tõmmusid mehi uskuma.
Küllap kašelott kusagil siin ikkagi on
Nõela otsimine heinakuhjast
Vaala otsimine ookeanil on samasugune tegevus kui otsida nõela heinakuhjast
Suurema osa päevast veedab vaal vee all. Vaal tuleb vee peale vaid korraks, et kohe taas ookeani sügavustesse sukelduda Selleks et vaala näha pead sa õigel hetkel õiges kohas olema. Ja isegi siis näed sa vaalast vaid sabaotsa või selga .
Ometi lähevad täiskasvanud ja täie aruga inimesed ikka ja jälle selle mänguga kaasa.
Maksavad poolsada eurot ja lasevad ennast mitu tundi loksutada, lasevad oma südametel pahaks minna ja öögivad jõuetult reelingul — sellest hetkest alates pole neil vaaladest sooja ega külma.
Tähtis on emotsioon.
Kohaolekutunne.
Mina ookeanil ja kusagil siinsamas ka vaal.
Loksumine ja kibesoolane laine mis pidevalt üle parda lööb, kuuluvad vaala vaatamise mängu juurde.
Assooridel käiakse vaalu vaatamas alates 1993.aastast.
Seitse aastat pärast seda kui siin viimane vaal tapeti, hakati pakkuma inimestele võimalust vaalu tapmise asemel vaadata.
Sestpeale on vaalavaatamine aina populaarsemaks saanud ja Assoore peetakse üheks maailma parimaks paigaks vaalade vaatamiseks.
Vaala vaatamisest on saanud lausa majandusharu, kus töötab ligi 15 tuhat inimest ja mille aastane käive ületab 3 miljardit eurot.
Delfiinid päästavad retke
Äkki hullab parv tillukesi vöötdelfiine kaatri ümber.
Delfiinid demonstreerivad pööreldes oma heledaid kõhte, siis ilmub terav seljauim veest välja ja hetk hiljem ka terve delfiin. Vöötdelfiin ei ole suur loom, kõigest paar meetrit pikk ja kaalub sadakond kilo. Tõeline kääbus kašeloti kõrval, kes ennast see kord vee peal on otsustanud mitte näidata.
“Safari on safari,” mõtlen.
“See pole siin loomaaed, kus iga elaja jaoks on oma bassein”
Assooride ümber elab tervelt 25 erinevat vaalaliiki ja isegi siis kui ookean meie ümber kubiseb erinevatest vaaladest, pole lihtne isegi üht neist näha.
