Veritasu kehtib Albaania külades tänini

Korfult pooletunnine praamisõit ning saabki tuttavaks naaberriigi Albaaniaga. Käivitub üsna korralik ajamasin — umbes poole tunniga 20 aastat tagasi.

Sedavõrd suur mõju on selle mägise maakese (Eestist oluliselt väiksem) sotsialistlikul minevikul. Diktaator Hoxha ligi poolesajandi pikkuse militaarse groteski ajal jõudis ju suureks sirguda lausa kaks põlvkonda. Pole siis ime, et maavaradest üsna rikas kant ikka jalgu alla ei saa.

Omal ajal ametlikult ateistlikuks riigiks kuulutatud Albaania kontrollis oma alamate jumalakartmatust üsna karmil moel. Väikesele lapsele näidati paberil kujutatud ristimärki ja küsiti mis see on. Ateistliku koduse kasvatuse tulemusel pidanuks ta õlgu kehitama või ütlema: ma ei tea. Kui ta aga vastas — rist, siis oli tema vanematel reaalne seitsmeks aastaks kinni minna. Sedalaadi kurioosumeid täis lähiajalugu ongi praegusel elul piduriks peal.

20 aastat vanade mersude vuramist vaatavad pealt ümberkaudsed kaljused mäed. Albaanlased, kunagiste illüürlaste järglased, nimetavad end ise kotkarahvaks, lipulgi punasel taustal kahepäine lind. Veritasu on külades siiani reaalne, seega minevikku jätub. Tulevik on iseasi.

PS. Õnneks ei saa ükski Hoxha oma rahva ja tema kultuuri vastu. Seda suudab murendada ehk ainult pealetungiv läänemaiguline globalisatsioon. Nii tuleb ka kõige ehedamal folklooriõhtul tahes-tahtmata leppida süntesaatorisaate ja rütmimasinaga, mille najal soleerivad kohalike mägipoegade klarnet ja tamburiin. Ning tuimavõitu turistide jaoks on neil varuks ka Ladina-Ameerika „La Cumparsita” ja „Besame mucho”. Kui kolm Albaania päkapikku juba tükk aega meie vaoshoitud leedisid tantsitanud olid, mõtles kohalik kelner, et hüppab ka sekka. Panigi kandiku käest ja kukkus koos teistega kohalikku ringtantsu vihtuma. Lahe, ju…

Rahvusõhtu:

Albaania: