Isegi praegu sünnib ordumeistreid
“Vanaaaa pill-diraaaam…” nostalgitses Karksi lossimäel Airi Allvee, salvestades laulu ETV saatesse “Lauluga maale”.
Rahvas lainetas ja laulis tõsi-usklikult kaasa.
Ja miks ka mitte: Karksi lossimägi koos siinsete varemete ning kirikuga on tõepoolest nagu pildi-
raam, väga kena (tausta)pilt pealekauba tasuta sees.
Tee siin missugune üritus tahes, ikka on tulemus kena. Aja vaim ja koha vaim sobivad ses paigas lihtsalt väga hästi kokku.
Vallid ja kraav ei takistanud
Aja ja koha vaimu põimumised enne ordulinnuse päeva ning “Lauluga maale” salvestust on näiteks niisugused:
- Pärast seda, kui sakslastele muistses vabadusvõitluses alla jäime, ehitati siia — tõenäoliselt eestlaste kantsi asemele — ordulinnus, mis sai Karksi foogtkonna keskuseks.
- Nii nagu uus linnus kerkis, olid platsis leedulased ning hävitasid selle esimest, teist ja kolmandatki korda. (Ehk saaks seda paika Leedu turistidele rohkem reklaamida ja sellega nende rahvuslikku eneseteadvust veelgi tõsta?)
- Ilmselt on Karksi siiski nii hea linnusepaik, et hävitustööd ehitajate indu ei jahutanud. Müürid kerkisid taas ja taas, üles seati kiviheitemasinad ning kahurid, panipaikadesse sätiti singid ning kuivatatud kalad (jõgi pole siit kaugel) ning asuti vaenlasi ootama.
- Vaenlased tulidki. Relvade tärinat ning haavatute karjeid on siin palju kuuldud. Eestlaste, sakslaste ja leedukate kõrval on siin elu ja surma peale võidelnud poolakad, rootslased ja
venelased.
- Põhjasõjas hävis linnus lõplikult. Õnneks on püsti siiski nii palju müürijuppe (ning ühele müürijupile toetuv XVIII sajandi lõpust pärinev kirik), et siin võib XXI sajandil ordumeistrit valida küll ning Gerli Padariga kaasa laulda.
Võõras võttis lõpuks oma
Karksi IV ordumeistri valimine oli täis pinget, vibunööri tininat ning mõõkade matsumist. Just matsumist, sest terast siin ei täristatud ning mehi kui loogu ei langenud.
Verd on siin juba ajaloo jooksul küllalt valatud (võib-olla just seepärast ei läinud ka kohalikud mehed õhtusel rahvarikkal rahvapeol käsipidi kokku, nagu muudes peopaikades
sageli juhtub).
Ordumeistri tiitlile peetud jõukatsumisest võitjana väljunud Ain Kaasik andis siinsamas lubaduse, et kuigi ta kodu on Saaremaal ning töökoht Tallinnas, on ta meistrina karksilaste esimese kutse peale kohal ning seisab nende vajaduste ja soovide eest.
Tõsi, oma rüüd igal aastal vahetuval ordumeistril veel pole, avalikeks ülesastumisteks tuleb see laenutada. Alamat rahvast saab aga juba praegu teistmoodi riidesse panna — kümme munga-
rüüd ootavad.
Tule Karksi mägedele!
Ordulinnuse varemed ehk vana pildiraam võimaldab siin aga veel teisigi tegelasi luua või taaselustada.
Võib-olla vaatas ka “Lauluga maale” salvestust (ning särtsakat Gerlit) kusagilt müüri-
nurga tagant siinseis varemeis elav jõukas vanapagan. Võib-olla lohutasid mitmesaja suuga kaasa lauldud laulud sajandite eest ühte pealinnuse nurga-
torni elusana müüritud naisterahva hinge.
Kui viimane lause pisut arusaamatuks jääb, tuleb võtta kätte siitkandi mehe August Kitzbergi jutt “Maimu”, mille kirjanik on kokku pannud “rahvajuttude riismete varal”.
Et praegune lugu aga maimulikult nukras toonis ei lõpeks, võib lõppu seada igihalja üleskutse sellesama “Maimu” eessõnast. See kõlab nii: “Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, tema orgudesse, tema metsadesse!”
