Saatest “Lauluga maale” sai Ülenurme õhtu nael
On laupäev. Kell lööb esimesi minuteid pärast keskpäeva, kui Ülenurme maakividest raamatukogu ees peatub kollane Maalehe buss, millest väljub ETV võttegrupp. Kibekiiresti pakib operaator Teet Konksi oma tehnika lahti ning sätib kümmekond kilo kaaluva kaamera mugavalt õlale. Kohe algab esimene võte.
Raamatukogu esisel sillutisel peab toimetaja Piret Jürman kinni esimese intervjueeritava — proua Elle on lahkesti nõus kaamera ees vastama, sest küsijaks on Jüri Aarma ja teemaks kirjandus.
Jälle on kiire
Proua Elle on Ülenurme raamatukogu püsikunde. Kuu jooksul neelab ta raamatuid vahest rohkemgi kui keskmine lugeja aastas või laisk koolipoiss kogu oma elu jooksul. Praegu on Ellel pooleli Rootsi kultuskirjaniku Stieg Larssoni “Millenniumi” triloogia kolmas osa. “Seitsesada lehekülge — kolm päeva ja loetud!”
“Mine ukse taha, loe kümneni ja tule siis sisse. Me võtame su siit kaamerasse!” hõikab režissöör Sten Lukas saatejuhile. Aarma marsib lühikese pausi järel lugemissaali ja etendab justkui esmakohtumist proua Ellega. Veenev näitlemisoskus on teletööks hädavajalik, sest vahel tuleb üht võtet korduvalt duubeldada. Kuid silm peab igal korral särama! — seda teatriharidusega Aarma kahtlemata teab.
Järgneva veerandtunni jooksul tuleb lisaks raamatutele juttu ka eluolust Ülenurmel. Kui vanasti oli küla keskuseks kõrts, kus naabrid omavahel kuuldusi vahetasid, siis tänapäeval on selleks raamatukogu. Pistavad aga Interneti-kaabli oma sülearvutisse ja uudised kogu maailmast nagu naksti olemas, pajatab raamatukogu juhataja Kersti.
Justkui pikselöök kostub toimetaja “Stopp!” ja meeskond peab jälle oma pambud kokku pakkima, pool tundi ühes võttepaigas on teleinimestele liigne kulutus. Jälle on kiire. “Kas kohvi ei soovigi?” imestab juhataja Kersti ja osutab külalistele mõeldud lauale. “Soovime muidugi, aga aega kahjuks ei ole,” saab ta kiireks vastuseks. Siiski haaratakse kaasa värsked heeringavõileivad, mida hiljem taevani kiidetakse.
Geenitehnoloogist sepaks
Ahjus lõõmav tuli, tahmased pingid ja seinad ning kõlin, mille tekitab kuuma rauatüki tagumine alasil — telemehed on jõudnud sepikotta. Üpris mustade põskede kohal säravad noored silmad, mistõttu võiks arvata, et tegu on sepa jüngriga. Kuid 24aastane Kaspar, kes vaid mõni aasta tagasi geenitehnoloogiat tudeeris, on kohe päris sepp — peremees omas kojas.
Ta räägib kaamera ees, kuidas jõudis arusaamisele, et teaduse tegemiseks pole aeg veel küps, ning tekkis soov midagi oma kätega ära teha. “Mulle meeldib, et see töö on aeganõudev, ja kui asi lõpuks valmis saab, on uhke tunne küll,” räägib Kaspar.
Saatejuht palub, et ka tema võiks midagi alasil valmis taguda. Noormees pakub välja raudnaela. “Hea küll. Kuulete, Gerli Padar ja Jassi Zahharov, siit tuleb tänase õhtu nael!” lausub Aarma pilguga otse kaamerasse vaadates.
Kell 14.53 on päike juba kõrgel taevas, kohaletulnud kaupmehed üle Eesti on põllumajandusmuuseumi õuele müügiletid valmis pannud ja välja kuulutatakse riigi kauneim lehm. Tänavuse vissi-missi valimiseks on kohale sõitnud rahvusvaheline žürii, kes päid kord ühele, kord teisele poole kallutades paarikümne piimahaldja seast ilusamad välja nopivad. Peamiseks kriteeriumiks on nisade välimus.
Ka võttegrupp püüab ühe vissiga intervjuud teha, kuid pärast väsitavat päeva pole punakaspruunide laikudega Bellal jutustamiseks mahti, ka riigitelevisioonile mitte. Meeleldi vestleb tema hoolekandja, lüpsja Jaana. “Meil on vahvad ülemused, kes toetavad selliseid ettevõtmisi,” kiidab ta kaamerate ees.
Et hommikune lüps jäi iludusvõistluse tõttu vahele, kiirustab Jaana lehmadega koju, et kaotatud aeg tasa teha. Enne veel mängib Aarma missidele parmupillil kiire tantsuloo. Neile vist meeldib.
“Ma olen ühtekokku juba 14 albumit välja andnud,” üllatab lembelaulik Toomas Anni muuseumi tiigi kaldal viibijaid. Ehkki Anni ütlemises kõlab mõningane uhkusenoot, ei pea ta ennast kaugeltki tipptegijaks. “Tippudel on neid ikka üle kahekümne, näiteks Üllar Jörbergil täitus vist juba 25!” jätkab ta.
Kuid arvudest tähtsamaks peab Anni laulude sisu. “Mul peab teatud tunne sees olema, et midagi head luua, aeg ja koht ei oma siis enam tähtsust,” selgitab Anni, kellele pole harvad ka korrad, mil autosõidu käigus on mõni viisijupp pähe tulnud. Siis peatab ta auto kinni ja paneb sõnad kirja. Ja nii need lood sünnivadki, varsti juba 15. plaaditäis.
Gerli, Jüri ja roller
Kell on viis. “Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl,” laulab vanameister Zahharov laulusaate proovis. Mitusada tulihingelist fänni on end juba istuma sättinud, ehkki saate alguseni on tunni jagu aega. Samal ajal salvestavad Padar ja Aarma mõisa alleel uue saate algust.
Stsenaarium näeb ette, et duo sõidab akude jõul töötava kollase ökorolleriga mööda mõisa alleed, kui ühtäkki märkavad teadetetahvlil “Lauluga maale” kuulutust. Edasi peab Gerli sõidukilt maha hüppama ja esinema tõttama, Jüri keerab lenksu raamatukogu poole, kust tänane päev algas. Sedasi on kirjas, kuid paraku kõik nii ladusalt siiski ei lähe.
“Sa oled liiga hirmunud näoga, Gerli,” teatab operaator. “Ei, seda oligi just vahva vaadata,” oponeerib režissöör. Sellegipoolest otsustatakse uuesti proovida. Ja ka kolmas kord. Siis on Gerli just parasjagu hirmunud näoga ja võtted loetakse lõppenuks.
Rahvas aplodeerib ja kontsert algab. Seda, kas Gerli õhtutundideni veninud võtetelt ka kontserdile hiljaks jäi, näeb laupäeval, 10. juulil kell 20.15 ETVst.
Kõik eetris olnud saated on järelvaadatavad ETV veebilehelt saadete arhiivist.
