In vino humoritas

Tänavusel heal marja- ja õuna-aastal on väga paljud inimesed esimest korda jõudnud veinitegemise juurde. See on tore hobi. Ja väga paljud on leidnud või alles leiavad ennast uues ja huvitavas, süvenemist väärivas maailmas.

Enamikul õnnestub vein juba esimesel korral, vahel on tee uue maailma poole okkaline ja kände täis. Mõnikord on veinitegu aga armsalt naljakas. Neist lugudest ma täna pajatangi.

Räägime kliendiga siidri/vahuveini tegemisest. Et pärast esimest käärimist tuleb panna vein pudelitesse, lisada suhkrut ja algatada teine käärimine, mille jooksul joogi sisse tekivad mullid. Et tekkiva rõhu tõttu peavad pudelid olema paksemast klaasist kui tavaveinipudelid, sest muidu võivad need plahvatada või korgid pealt ära visata. 

Klient: Aga ma tahan ikkagi panna tavalisse pudelisse. 

Mina: Ärge pange, uskuge, need pudelid ei pea vastu. 

Klient: Ma arvan, et saan hakkama.

Poolteist kuud hiljem, sama klient: Kuulge, ma väga vabandan, aga tõesti hakkas nüüd korke pealt ära viskama ja paar pudelit läks katki ka. Mida te nüüd kiiresti soovitaksite mul teha?