Õunad ja sõstrad mulksuvad joovastavaks rüüpeks

Maalehe ja OÜ Veinivilla korraldatud võistlusele esitati ühtekokku 74 veini, millest finaali pääses 17 parimat. Võitjad selguvad Türi lillelaadal 21. mail.

Eelmisel suvel, kui Maaleht koos OÜ Veinivillaga koduveinikonkursi välja kuulutas, panid veinimeistrid üle Eesti oma marjad-puuviljad purkidesse, pudelitesse ja suurtesse vaatidesse mulksuma. Kes tempis veini filigraanse täpsusega, kes improviseeris ja kellel oli veinikääritamisel lihtsalt hea õnn.

Igatahes tegi konkursi žürii valiku 74 veini seast, valides maitse, lõhna, värvuse ja muude tunnuste järgi välja 14 finalisti ning 17 veini.

Nipid ja võtted on kõigil hobiveinimeistritel erinevad, üks on aga ühine – huvi oma koduaia saaduste peal veinitegemist katsetada ja valminud rüübet sugulastele-sõpradele pakkuda.

Juhan ja Marika Kundla trumbiks on sõstrad

Tallinlased Juhan ja Marika Kundla on katsetanud veinitegu neli aastat oma suvekodus Jõgevamaal Uuetalu talus.

Veini teevad nad nii mustadest, punastest kui valgetest sõstardest ja lõppvooru jõudis neilt kaks veini: Uuetalu Punane Sõstar 2010 ja Uuetalu Must Sõstar 2010. Valgesõstravein, mis on pere sõprade vaieldamatu lemmik, jäi kahjuks seekord finaalist välja.

“Tahame tõestada, et Eesti marjadest on võimalik teha kvaliteetseid ning rahuldust pakkuvaid veine, kaalume tõsiselt kunagi väikese veinitootmise rajamist,” räägib Juhan Kundla, kes töötab IT-alal programmeerijana. Abikaasa Marikal on Tartu Ülikooli magistrikraad maailmakirjanduses, praegu on ta emapuhkusel.

Kundlad on viimase aja sihiks seadnud tootearenduse.

“Meie eesmärk on luua tasakaalustatud, kuiv ja oma tooraine parimaid omadusi avav vein, oleme järjekindlalt proovinud minimeerida juhuse osa tulemuses ning rakendada kõiki veinitööstuse häid praktikaid,” selgitab Juhan Kundla.

Henri Kodusaare suurim suvine hobi

Tallinlane Henri Kodusaar on keldrisse kogunud omavalmistatud veine mitu aastat – kõik ilusti pudelitesse villitud ja Heinzi Veinikeldri sildid peal.

“Nüüd ei saa sõbrad mulle mu oma veine võõra pähe pakkuda,” naerab peremees. Koduveine hakkas Henri Kodusaar tegema juba 1984. aastal, kui õunasaak oli tohutu ja taliõuntega ei osanud pere suurt midagi peale hakata.

“Esimene vein tuli väga maitsev, aga siis ma ei teadnud veel, et kui pudelid sooja ruumi panna, läheb sisu uuesti käärima,” meenutab peremees, kuidas pudelitelt hakkasid korgid paukuma ja järele jäi vahuvein.

Suurem veinitegu läks käima viis aastat tagasi, kui Kodusaar hakkas veini tegema Altja suvekodus korjatud punastest ja mustadest sõstardest.

Nüüd on ta katsetanud ka sõstarde seguga, samuti teinud veine Eesti ja Poola maasikatest. “Need maasikaveinid on täiesti erinevad, on suur vahe, kus maasikas kasvab.”

Aastas valmistab mees 500 liitrit veini ja peab veinitegu oma suurimaks suviseks hobiks. “Üks ämbritega käimine-tassimine ja loksutamine käib kogu aeg.”

Kodusaar on õppinud agronoomiks, aga praegu tegeleb autode remondiga ja aitab abikaasat perefirmas Primuse Matkatarbed.

Finaali jõudis Kodusaarelt kaks veini: sõstravein Heinzi Veinikeldrist 2010 ja must sõstar Heinzi Veinikeldrist 2010.

“Keemilisi vahendeid ma ei tarvita, veinid on Altja sõstardest ja ühe komponendi olen veel lisanud, mida ma ei avalda,” jätab mees parimad nipid enda teada.

Meelis Kask ise üldse veini ei joo

Hiljuti Eesti Maaülikoolis magistrikraadi kaitsnud Meelis Kask on Võrtsjärve ääres Rannu vallas Vallapalu külas üles kasvanud ja elab praegugi oma elukaaslasega kodumajas.

“Meie koduaias on alati nii palju õunu, et ühel hetkel ei tahtnud ma neid enam ära visata, vaid otsustasin veiniks ajada,” räägib Meelis Kask, kuidas kaks aastat tagasi valmis esimene veinitegu. Esialgse õpetuse sai hobiveinimeister internetist, lisaks uuris tarku raamatuid ja nii läkski kohe esimene vein täkke.

“Veinitegemine ei ole raske, mingeid stardipakette veini tarvis ma kasutanud ei ole. Ise olen täielik karsklane, aga sõbrad jõid ja kiitsid,” kõneleb Kask. Võiduveinide hulka jõudis Kask kahe veiniga: õunavein Lõbus Lesk 2010 ja õunavein Muhe Mark 2010.

Kõiki veine kääritab ta ühtmoodi 25-liitristes kitsa suuga pudelites, hiljem villib väiksematesse pudelitesse.

Meelis Kask töötab Eesti Maaülikooli Võrtsjärve limnoloogiakeskuses ja järvemuuseumis spetsialistina ning tegelikult köidavad kalad teda hoopis rohkem kui hobi korras veinikääritamine.

Jaak Eensalu rajas Otepääle istanduse

Otepää kandi mees Jaak Eensalu rajas oma Annemäe kodutallu Arula vallas viinamarjaistanduse, talumaja kõrvale aga ehitas ajutise veiniköögi.

“Mul on praegu mäenõlval umbes tuhat viinamarjataime, aga mullune saak ikaldus ebajahukaste tõttu, nii et konkursivein on üle-eelmisest aastast,” nendib Eensalu. Konkursi finaali jõudis tema viinamarjavein Rondo 2009. aastast.

Otepää mäenõlvadel kasvab viinamari hästi, sortidest on siin ‘Rondo’, ‘Solaris’ ja ‘Hasanski sladki’. Uues veiniköögis on villimisaparaat, suured mahutid ja eriti kallis riistapuu, mis eraldab viinamarjad vartest ja purustab marjad.

“Võistlusvein on tehtud uute aparaatidega – kõigepealt purustasin viinamarjad, siis panin mahutisse, kus need käärisid koos kestadega kolm kuud. Seejärel pressisin sisu välja ja segu seisis veel mõnda aega. Alles siis filtreerisin veini pudelisse,” kirjeldab peremees.

Hariduselt on Jaak Eensalu metsamees, teeb metsa- ja ehitustöid, lisaks kasvatab künklikel mäenõlvadel lambaid. Viinamarjadest on ta korraga saanud 100 liitrit veini.

Romet Koserit innustas sõbra ema pihkakavein

Viljandi Kultuurikolledžis huvijuhiks õppinud Romet Koser töötab praegu nii huvijuhina koolis kui Viljandi nukuteatris. “Lapsed tunnevad mind ka kloun Felixina,” naerab kahe lapsega pereisa, kes käib Felixina koos Tiigrikutsuga lastele etendusi andmas.

“Veinitegemine on selline väike hobi, saab sõpradele mõnikord pihlakaveini pakkuda,” räägib Koser, kes elab perega Viljandi lähistel Päri külas.

Mõte koduveini valmistada tuli Koseril siis, kui tema lapsepõlvekodus Põlvamaal Mooste vallas tõi naabripoiss kord saunaõhtule kaasa ema valmistatud pihlakaveini. “Maitset enam ei mäleta, aga mõte pihlakatest veini teha hakkas meeldima,” meenutab Koser. Võiduveinide hulka jõudis tema pihlakavein 2008. aastast.

“Toorest pihlakast ei saa mingit veini, sest pihlakas on niivõrd kange, otsekui essents, seda tuleb lahjendada õunamahlaga,” räägib veinimeister.

Veini valmistab ta tunde järgi, laseb laagerduda umbes 1,5 aastat suures pudelis seda aeg-ajalt ümber valades, nii et sete ära kaoks, alles siis paneb pudelitesse.

Koser ei pastöriseeri oma veine ja kasutab vähe ka veinipärme. “Viinamarjavein on minu meelest ainus, mis läheb aastatega paremaks. Eesti marjadel ja viljadel on nii palju parkaineid sees, kogu aeg settib mingi soga pudeli põhja, meie koduveinid muutuvad kogu aeg,” kirjeldab Romet Koser.

Viljar Kiirats kääritas Kuningliku Ahvatluse

Rahandusministeeriumis töötav Viljar Kiirats sai veinimeistri pisiku külas olles maitsvat koduveini maitstes.

“Ise veini teha on aga hoopis midagi muud kui poest osta,” räägib Kiirats.

Sest nii saab kombineerida veine väga erinevatest marjadest, samuti on hea jõulude ja muude tähtpäevade puhul kinkida oma koduveine koos personaalsete siltidega.

Esimese veini õunamahlast pani Viljar Kiirats käärima eelmisel aastal ja kohe jõudis ta oma koduveiniga ka konkursi finaali. See on õuna- ja arooniavein Kuninglik Ahvatlus 2010.

Oma võiduveini valmistas Kiirats nii: pani pressitud õunamahla käärima, vähesel määral lisas pressitud arooniamahla ja rosinaid, et anda lisaks värvi ja maitset.

“Kõik tuttavad on seda veini kiitnud. Minu jaoks on see ehk liiga magus, mõni aga leiab, et on hapuvõitu, nii et maitsed on väga erinevad,” ütleb Kiirats.

Maaülikoolis sündis mõrv

Eesti Maaülikoolilt jõudis konkursi finaali viinamarjavein Rõhu Mõrv 2010.

Karbi sõnul on see üleüldse esimene maaülikoolis tehtud vein, mis valmistatud nende Rõhu katsejaama viinapuude esimesest suuremast saagist aastast 2009. Oma magistritöö raames uuris viinamarju väga põhjalikult Karin Kapp.

“Veini maitse ja koostis sõltub heitlikust Eestimaa ilmast, ühegi aasta vein pole sarnane eelmiste ega järgmistega,” märgib Karp.

Nii on ka Rõhu Mõrv igal aastal kordumatu. Nime andsid veinile rebased, kes 2010. aasta saagi pintslisse pistsid.

Veinimeistriks on maaülikooli aianduse lektor Priit Põldma, kellele oli viinamarjaveini tegemine samuti esimene kord. “Kodus olen teinud marjadest ja õuntest veine oma kümmekond aastat,” ütleb Põldma enda tutvustuseks.

Herman Alvere paneb oma veinid särama

Herman Alveret võib õigusega nimetada profiliigas veinimeistriks, sest tema on veinitegu katsetanud ja täiustanud juba 15 aastat eri pärmide ja toitesegudega.

“Nii kui pensionile jäin, hakkasin veini tegema,” räägib Alvere, kes suviti elab Mäe-Sauniku talus Puka vallas Valgamaal, talvel aga Elvas. Veini valmistab ta mõlemal pool kasvavatest marjadest, alates karusmarjadest ja kirssidest kuni õunte, jõhvikate ja alõtšadeni välja.

Alvere jõudis konkursi finaali sõstra-jõhvika koduveiniga 2009. aastast. Samas on tal kahju, et ei saanud esitada konkursile oma kuulsat sõstra-õuna-mee koduveini. “Lumi oli nii paks, et ei pääsenud kodutallu veini järele.” Meega vein olevat eriline just seetõttu, et suhkrut ta siin suurt ei kasuta, vaid pani veini käärima hoopis meega.

“Mina kasutan veinides ikka kultuurpärmi ja toitesoolasid, happesuse lasen määrata laboris ning ise mõõdan veinides suhkru- ja alkoholisisaldust,” selgitab Alvere, et umbropsu tema veine ei käärita.

Finaali jõudnud veini kiituseks ütleb peremees, et see vein särab ja maitse on hea.

Marko ja Katrin Ratti hea aroomiga vaarikavein

Marko ja Katrin Ratt hakkasid paar aastat tagasi tegema koduveine eelkõige oma Tallinna koduaia tikritest, kuna neid marju ei soovinud keegi niisama süüa.

“Meile mõlemale meeldib juua veini, miks peaksime seda siis poest ostma nagu põrsast kotis,” räägib Katrin Ratt. “Ka külla minnes ei ole vaja enam poest, vaid oma keldrist läbi minna.”

Nad teevad veini ka kirssidest, rabarberist, õuntest ja pihlakatest. Konkursi finaali jõudsid nad aga vaarikaveiniga 2010. aastast.

“Arukülas elavatel vanematel kasvab aias palju vaarikaid ja maasikaid, mida siis igal aastal ämbrite viisi tuuakse,” kõneleb Katrin Ratt. Kui siis ema ühel päeval jälle ämbritäie vaarikatega saabus, oli neil Markoga juba idanenud mõte teha vaarikaveini. “Loomulikult helistasin siis emale, et ega te papsiga ei pahanda, aga õnneks polnud neil midagi selle vastu.”

Seda veini peavad Rattid eriliseks just vaarikatest tuleneva väga tugeva aroomi, järelmaitse ja suurepärase värvi ning selguse poolest. Sel suvel lubavad Rattid aga teha võililleveini ja vanemate kodus kasvavatest viinamarjadest ka esimest korda ehtsat viinamarjaveini.

Avo Eiseni sametmaitsega sõstravein Võrumaalt

Rõuges pensionipõlve pidav Avo Eisen on veine teinud paarkümmend aastat – kui pealinnast Võrumaale kolis ja maja koos aiaga ostis.

Suurem osa tema 50 mustasõstrapõõsa saagist saabki veiniks.

“Mulle must sõstar meeldib, aromaatne, tervislik ja ilusa värviga mari,” räägib ta.

Veini headus sõltub alati päikesest, mis marju küpsetab. Aga samas peab parajalt ka niiskust, vihma olema.

Nii on temaltki jõudnud konkursi finaali mustasõstravein 2009. aastast, mil ilmastik marjadele soodsam oli.

“Mustasõstravein on sametmaitsega, justkui paks natuke, aga samas hästi joodav,” vastab Eisen küsimusele, mis selle veini eriliseks teeb.

Konkursile esitas ta oma veini selleks, et tahtis teada, mis tasemel ta võrreldes teiste veinimeistritega on.

Eisen on korraldanud kohalikule rahvale ka veinivalmistamise kursusi.

Marius Mets lisab õunaveinile sõstralehti

Tallinlasel Marius Metsal tärkas mõte veini valmistada siis, kui ta märkas, et raudteeäärsesse kraavi oli loobitud suur hunnik õunu. Ka oli ta ise tol õunarohkel aastal ikka õuntest muruniidukiga üle sõitnud ja õunu komposti loopinud.

“Ühtäkki tundus selline asi tõsise raiskamisena, nii et otsustasin hakata ise veini tegema,” räägib Mets, kes on omandanud ettevõtluse ja ärijuhtimise alal bakalaureusekraadi.

Kõigepealt tuli mahlapress ja vanaaegsed kääritamispudelid hankida, samuti tudeerida vastavat kirjandust. Esimene veinitegu 2010. aastast jõudis kohe konkursi finaali. See on õunavein Kuldne Vari.

“See mark oli üks mu esimesi katsetusi ja eeskujuks sai võetud Uus-Meremaa vein, millel oli väga hea ja tugev mustasõstralõhn,” selgitab Mets. Tema lisas ühele partiile koduaiast korjatud mustasõstralehti. Eriline on tema sõnul see, et ta sai kohe kuivad ja selged veinid.

“Vein on selline huvitav sotsiaalne nähtus, mis haarab inimesi kaasa ja toob kokku, samuti mobiliseerib neid midagi tegema,” märgib Mets. Teda on aidanud naabrimees (toore, pudelid ja villimine), elukaaslane (siltide kujundus ja tegemine), vanaisa (kastid käsitööna) ning paljud degusteerijad, kes kõik kokku on kujundanud Metsa sõnul veini väärtuse.

Indrek Sild teeb igal aastal uue margi

Indrek Silla finaali jõudnud vein Punane Dessert 2009 on kokku pandud mustadest- ja punastest sõstardest ja tikritest enam-vähem võrdses vahekorras.

“2009. aasta ei olnud nii kuum ja kuiv ning marjad olid mahlasemad, nii tuli ka too vein parem,” hindab Tartus riigiteenistuja leiba sööv Sild. Eriliseks peab Sild finaali jõudnud veini eelkõige selle nüansirohkuse poolest.

“Maitstes on hoobilt raske aru saada, millest see tehtud on, ükski mari ei domineeri, iga mari annab oma nüansi,” selgitab ta.

Sild teeb igal suvel kaks laari veini. Üks neist on alati marjavein, mida ta peab n-ö kindla peale minekuks. Teine 20 liitrit veini on alati millegi uue katsetus, mis ei pruugi iga kord ka õnnestuda.

Üheks näiteks toob ta veinitegemise algusaegadest arbuusiveini, mis untsu läks. Nüüd kui kogemusi rohkem, lubab ta seda kunagi uuesti proovida. Sel suvel tahab ta katsetada rabarberitest koos aedmaasikatega tehtud veini. Tulevikus ka mustikaveini.

Kuigi mõte ise veini teha mõlkus mehe peas aastaid, jõudis ta teoni 2000. a, kui Tartus kortermaja viiendale korrusele suurema elamise sai. Seal siis marjade purustamine ja mahla välja pressimine käibki ning hilisem veinide mulksumine toas.

“Too esimene vein oli ploomi-viinamarjavein, ja kuna õnnestus hästi, saigi veiniteost mulle meeldiv suvine ajaviide,” räägib Sild.

Rita Kiviaru pakub üle 20 aasta vana pihlakaveini

Rita Kiviaru hakkas veini valmistama isa kõrval. Tema isale meeldis ikka sünnipäevadel ja koosviibimistel sugulasi-tuttavaid omatehtud pihlakaveiniga kostitada, sest just pihlakaveinil on see eriline maitse, mida pidi mekkima, mitte jooma.

Kiviaru aias Tallinnas kasvab umbes 50aastane pihlakapuu, kust sai alguse nii isa kui tütre veinitegu.

“Pihlakamarjad oma veiniteoks olen saanud sellelt puult, nii et polnud vaja metsa “pihlakale” minna,” räägib praegune pensionär Rita Kiviaru, kuidas ta 1989. aastal jättis üheksaliitrise veininõu keldrisse laagerdama. See jäi ühtlasi tema viimaseks veiniteoks.

Kui Kiviaru tütrepoeg sai 21aastaseks, otsustati ka samavanust veini mekkida.

Veininõu avati mullu 30. detsembril ja selle veini maitse oli tõeliselt eriline. Nii jõudiski võiduveinide hulka ka pihlakavein 1989. aastast.

“Tuli ju Eesti vabariik ja seega ka suur valik uusi ja huvitavaid veine müügilettidele. Kedagi ei huvitanud enam omatehtud vein. Nii see veininõu keldrisse laagerduma jäigi,” meentutab Kiviaru.

Piia ja Garry-Ingmar Vallimäele meeldib katsetada

“Teeme veine alati koos, see on meie ühine hobi,” räägib Piia Vallimäe Tartust.

“Esimene vein, mille tegime, oli pihlakavein 2002. aastal, see oli kohe tõesti tippvein ja pani meid edasi tegema,” jätkab abikaasa Garry-Ingmar Vallimäe.

“Oleme teinud veine ka vaarikatest, kirssidest, arooniast, punasest ja mustast sõstrast,” loetleb Piia Vallimäe.

Nende võiduveiniks on rabarberivein 2010. Veiniks sobib noor rabarber, siis on selles oblikhapet vähem.

Rabarber lõigatakse seibideks, pannakse mõneks päevaks vette seisma ja siis kurnatakse rabarber välja. Purustada pole rabarberit mõtet, seda raskem on veini pärast selgeks ja puhtaks saada. Et saada 20–25 liitrit veini, läheb tarvis 5–6 kilo rabarbereid ja neid on seni saadud Piia vanemate aiast.

“Rabarber on hästi tasakaalustatud toore veiniks, tema magusus ja happesus on paigas,” iseloomustab Garry-Ingmar oma veini.