Jaaniööl juhatab kukesaba maagiline jõud meid peidetud varandust leidma


harilik kukesaba
Tõeline elamus on minna jaaniööl täiskuuvalguses üle uduse jõeluha, otsima oma kukesaba.Foto: Astrid Lepik

Praegu sobilik aeg ka tutvumaks, mida mets meile peale puude veel pakub. Kui seda tutvust teha nii-öelda rohujuuretasandil, leiame ravimtaimed, mida tavaliselt oleme harjunud ostma apteegist.

Õppides tundma kodumetsa taimi ja nende raviomadusi, mõistame, kui suurt väärtust omame. Tore on metsas kohtuda äsja tundma õpitud taimega.

Harilik kukesaba (Lythrum salicaria) kasvab veekogude läheduses, on kõrge vaarikpunaste õitega püstine põõsas. Harilikul kukesabal on tugev verejooksu peatav võime, kasutatakse nii juuri kui ürti. Kui taimeputru panna haavale, paraneb see valutult ja kiiresti. Organismi üldise nõrkuse korral taastab ta jõu.

See on üks väheseid taimi, kellel arvatakse olevat vastutoime peaaju tursele entsefaliitse puugi hammustuse korral. Suure parkainesisalduse tõttu on teda eelkõige kasutatud kõhulahtisuse ja soolepõletiku ravis.

Vanasti usuti, et sellel taimel on erakordselt tugev maagiline jõud, et ta aitab leida peidetud varandust.

Ravitsejad ja nõiad kasutavad kukesabataime juurt mitmesugustel eesmärkidel, kuid tingimata jaanipäeva koidikul. Välja kaevamisel ei tohi kasutada metalli. Arvatakse, et kõik taimed tugevdavad oma raviomadusi, kui nad korjatakse kukesaba juuresolekul. Teadjad ravitsejad võtavad ravimtaimi korjama minnes alati kukesaba kaasa.

Tõeline elamus on minna jaaniööl täiskuuvalguses üle uduse jõeluha, otsima oma kukesaba.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare