Dr Sebastian Kneipp oli XIX sajandi lõpus Saksamaal tegutsev ravitseja, kes lõi oma kogemuste põhjal tervisekontseptsiooni, mille põhialuseks on vesiravi. Vesiravi ehk veeteraapiad on Saksamaal, eriti Bad Wörishofenis, Kneippi sünnilinnas, tänini tuntud. Seal asub mitu vesiravi uurimisele, õpetamisele ja praktiseerimisele pühendunud loodusravi kliinikut ja kooli.

Eestlastelegi ei ole vesiravi võõras, juba meie esiesivanemate hulgas oli saun pühapaik, kus käidi puhastumas ja tervist toomas. Kneippi veeprotseduurid on lihtsad ja need sobivad ideaalselt ka Eesti inimesele kodus katsetamiseks. Kneippi lubaduse kohaselt on vesiravi tulemused näha juba esimese nädala järel.

Paljajalu kastesel rohul ja värskel lumel

Paljajalu kõndimist kastemärjal rohul tuleks teha varahommikul, kui muru on jahe ja värske. Esimestel päevadel võiks kõndida 1–2 minutit, hiljem juba kuni 5 minutit. Pärast käimist ei tohi jalgu ära kuivatada. Pange sokid ja kingad jalga ning kõndige edasi, et jalad sooja saaks.

Värskel lumel kõndimisel on sama efekt, kuid protseduuri pikkus hulga lühem. Alustaja võib käia kuni 30 sekundit, hiljem juba kuni kolm minutit. Tugeva külmatunde ja ägedate põletike korral ei tohi protseduuri teha.

Jalgade karastamine lumel või kastel parandab verevarustust, tugevdab veene, stabiliseerib närvisüsteemi ja ennetab haigusi.

Keha jaheda voolava veega ülevalamised

Veega ülevalamisi on kodus lihtne teha. Selleks võib kasutada kas ilma otsikuta dušivoolikut või kastekannu. Vesi tuleb kehale valada ühtlase joana nii, et see ei pritsiks. Ülevalamist tuleks alustada väljahingamise ajal ja edaspidi jätkata sügavat hingamist.

Sõltuvalt sellest, mis piirkonda üle valatakse, on mõju erinev. Näiteks põlvede külm ülevalamine on kasulik peavalude, külmade jalgade, jalgade higistamise ja veeniprobleemide korral. Käsivarte ülevalamised kuni küünarnukini on värskendavad, aitavad väsimuse vastu ja rahustavad südame tööd.

Soojad ja külmad vannid

Sebastian Kneipp kasutas oma teraapiates erisuguseid vanne: külmi, sooje, täisvanne või vanne kehaosade kaupa. Soojad vannid on temperatuuriga keskmiselt 37 kraadi, külmad aga kuni 16 kraadi. Külmas vannis võib inimene olla 30 sekundit, olenevalt kehaosast ka kuni 90 sekundit. Soojas vannis ei maksa liguneda üle 20 minuti. Sooja vanni puhul võib sinna panna ka lisandeid, näiteks ülemiste hingamisteede raviks võiks soojale vanniveele lisada kas eukalüptiõli, okaspuuõli, mentooli, kamprit või tüümiani.

Tõusva temperatuuriga jalavann sobib külmetuse algusjärgus, kui pole veel palavikku. Vette võiks panna ka tüümiani. Alustatakse 33 kraadist, 15–20 minuti jooksul tõstetakse temperatuur kuni 42 kraadini. See vann ei sobi veenihaiguste puhul. Protseduuri järel tuleb jalad kuivatada ja voodis puhata.

Mähised

Mähiste tegemisel on metoodikal oluline roll, sest mähis peab olema keha vastas nii tugevasti, et õhk vahele ei pääseks. Selleks võetakse kolm rätikut. Üks rätik on märg, see läheb keha vastu, teine katab märga rätikut ja kolmas on peal keha soojenduseks.

Mähis võib olla tehtud nii sooja kui ka külma veega. Soojad juhivad piirkonda soojust juurde, külmad aitavad liigset soojust vähendada. Seepärast võetakse külm mähis kehalt ära siis, kui see veel külm on. Kui liiga kaua hoida, muutub ka külm mähis keha mõjul soojaks.
Külm sääremähis on suurepärane abimees pärast pikka käimist või seismist.

Niiske ülehõõrumine

Niiske ülehõõrumine tähendab seda, et vees niisutatud froteelapiga hõõrutakse kehapiirkond üle ja lastakse ise ära kuivada. Niisutamiseks kasutatakse külma (16 kraadi) või toasooja vett. Selle protseduuri tulemusel nahapoorid avanevad, paraneb vereringe ja karastub immuunsüsteem, paraneb seedimine ja uni. Meie rahvameditsiinis on tuntud ülehõõrumine eelkõige palaviku puhul, koos sellega tehakse viinasokke. Kneipp ei soovita siiski hõõruda kogu keha, piisab vaid jalasäärte niisutamisest jaheda veega.