Sümptomid varieeruvad indiviiditi ka oma kulult ja raskusastmelt, kestes paarist kuust kuni poole aastani. „Häire diagnoosimiseks peavad sümptomid olema ilmnenud vähemalt kahel sügistalvisel perioodil, tipnedes detsembris-jaanuaris, taandudes suveperioodil,“ kirjeldas Akkermann, lisades, et sesoonne depressioon ilmneb sagedamini naistel varases täiskasvanueas, ehkki enamus on kogenud sümptomeid juba varasemast eluperioodist.

Akkermanni sõnul ei ole sarnaselt kliinilisele depressioonile hetkel ühtset seletust sesoonse depressiooni tekkemehhanismides, ent tõenäoliselt tekib häire geneetilise haavatavuse ja keskkonna faktorite omavahelises koosmõjus.

„Võimalike häire tekke seletustena on pakutud, et päikesevalguse vähenemine võib mõjutada aju serotoniinisüsteemi talitlust, mis omakorda mõjutab meie meeleolu, und ja söögiisu. Sesoonset depressiooni seostatakse alanenud serotoniinisüsteemi aktiivsusega. Suurenenud melatoniini sekretsioon pimedal ajal tekitab muutusi une-ärkveloleku rütmis väljendudes eelkõige suurenenud unevajaduses ja meeleolu alanemises. Psühholoogilisest riskifaktoritest on suurima mõjuga rumineerimine ehk pidev tähelepanu keskendamine oma depressiooni sümptomitele ning nende tagajärgedele. Rumineerimine ennustab sesoonse depressiooni kestust pikendades märkimisväärselt haigusepisoodi.“

Tartu ülikooli dotsendi sõnul soovitatakse ennetavate sekkumistena ja ka kergematel haigusjuhtudel füüsilise aktiivsuse suurendamist, loodusliku päevavalguse käes viibimist nii palju kui võimalik, elu- ja tööruumide maksimaalset valgustamist ja vajadusel valgusravi seansse: „Valgusravi aitab kaasa melatoniini sekretsiooni vähenemisele, ning seda soovitatakse inimestele, kellel esinevad tüüpilised sesoonse depressiooni sümptomid nagu väsimus, unevajaduse suurenemine ja tung süsivesikute järele“

Akkermann lisas, et kui sümptomid ei taandu ja põhjustavad märkimisväärset töövõime alanemist ja psühhosotsiaalse funktsioneerimise raskusi, siis võiks abi otsida vaimse tervise spetsialistilt.

Sesoonse depressiooni ravis soovitatakse kasutada kliinilise depressiooni ravivõtteid, kus suurimat tõhusust on näidanud kognitiiv-käitumisteraapia vajadusel kombinatsioonis farmakoteraapiaga.