Psühholoog: on inimesi, keda valdab ebaloomulik passiivsus, ja neid, kes hakkavad sotsiaalset survet tajudes üle pingutama

 (1)
Kristjan Puusild ütleb, et tihti pingutavad inimesed üle teiste pärast ega kuula oma keha.
Kristjan Puusild ütleb, et tihti pingutavad inimesed üle teiste pärast ega kuula oma keha.Kiur Kaasik

Psühholoog ja shindō treener Kristjan Puusild kutsub üles teadvustama liikumise olulisust ning õppima viise, kuidas teha seda targalt ja tervislikult.

Liikumine on tegevus, mis annab võimaluse oma kehaga paremas kontaktis olla, samuti võib inimese liikumisharjumus aja jooksul väga palju muutuda.

Keha võtab omaks uued harjumused, kui oleme nii tööl kui ka kodus istuva eluviisiga. Me toimime autopilootprogrammil ja võõrandume oma keha tunnetusest, suutmata väljuda mugavustsoonist. Ometigi on inimese kehasse loomupäraselt sisse kodeeritud valmidus ja vajadus liikuda.

Liikumise kaks äärmust

On inimesi, keda valdab ebaloomulik passiivsus, ja neid, kes hakkavad üle pingutama. Kumbki taktika ei mõju kehale hästi.

Oma osa on siin tarbimisühiskonnal, mis muudab mugavaks ja ka vastupidi, kohati tekib sporditegemise buum – kui sa ei ole sellega kaasas, siis tekib tunne, et jääd millestki ilma.

Kristjan Puusilla sõnul võibki juhtuda, et mingi sotsiaalse grupi survel pingutatakse üle ega kuulata oma keha, lisaks pööratakse liialt suurt tähelepanu välimusele.

“Tihtilugu ei süüvi me enam sellesse, kuidas tajume end seesmiselt – jätame teistele parema mulje, kui tegelikult tunneme,” toob ta välja.

Seotud lood:

Suuremat teadlikkust iseendast võimaldavad saavutada hetkes olemine ja ärksameelsus, mis aitavad tunnetada hingesopist kerkivaid aistinguid.

Liikumise teadlik harrastamine suurendab kontakti kehaga ning siin-ja-praegu-tunnet.

“Küsimus on elustiilis ja selles, mis on oluline. Kas oluline on see, et turgutan end hommikul kohviga või kuulan kõigepealt oma keha ja proovin seda tunnetada?” küsib Puusild. “Paljude jaoks näib, et valikut ei ole, peab kohvi tarbima või tegema pärast tööd ühe kiire jooksu.”

Puusild paneb südamele, et liikumine võib olla vähikäik, kui puudub teadlikkus iseendast või kui rakendame valet tehnikat.

Enamasti tahavad inimesed liikuda selleks, et tervis oleks korras. Kehaline tegevus mõjub positiivselt sooritusvõimele ja elukvaliteedile ning võimaldab kauem ise hakkama saada. Liikumine tugevdab südant, kopse, lihaseid, luustikku, tugikudesid, meeleorganeid, rääkimata sotsiaalsetest oskustest ja tegutsemisvõimest.

Liikudes ei ole vaja teha suuri ajalisi või rahalisi kulutusi, sest meeldiva liikumise alustalaks on lihtsus: ei ole vaja minna spordiklubisse, kui läheduses on kergliiklustee või metsarada.

Treeningukavaga alustades on tark arvestada varasema liikumiskogemuse ja -harjumuse ning tervisliku seisundiga. Leida tuleb sobiv liikumisviis, näiteks kõndimine, jalgrattaga sõitmine, suusatamine, vees liikumine, mõeldes seejuures läbi ka kaugemad eesmärgid.

Suusatamine on Puusilla sõnul küll võimas spordiala, kuid ometi mõjub pehme libisemine suuskadel liigestele sõbralikult.

Vees liikumine sobib inimestele, kes on halvas vormis, ülekaalulised või hädas liigesehaigustega. Liikumine ei ole ainult spordiga tegelemine, laiemas plaanis kuulub siia alla igasugune kehaline tegevus, nagu koristamine, treppidest käimine, lastega õues möllamine, riisumine, muru niitmine, marjade ja seente korjamine.

Kuidas alustada?

Alguses piisab ühest treeningkorrast nädalas, misjärel saab koormust suurendada kahe või kolme korrani nädalas. Ühe treeningu pikkus võib jääda vahemikku 20 kuni 60 minutit. Seatud eesmärgid motiveerivad edasi liikuma, kuid ebaõnnestumise korral ei tasu end liigselt karistada. Väsimusel ei tohi lasta endast võitu saada, sest liikudes paraneb meeleolu kiiresti.

Puusild märgib, et me kipume ennast sageli usaldama liiga julgelt, kuid tõenäoliselt ei usaldaks me arsti, kellel on vähe kogemusi. Üle pingutades võib end vigastada, kaotada huvi ja armastuse liikumise vastu, samuti usu iseendasse. Seetõttu peab omandama oskuse õigesti liikuda.

Kui treeningut alustades vajalikud teadmised puuduvad, siis on oluline roll juhendamisel.

Loe veel

“Kõrvalt on kergem näha, mis on valesti, ja saab nõu anda. Esialgu võib tähelepanu olla mujal kui tehnikal, näiteks vaatab inimene ümbrust või muretseb selle pärast, et paat süstaretkel ümber ei läheks,” ütleb ta.

Igal liikumisel on oma tehnika, seda tuleb teha optimaalselt, et vältida vigastusi. Baasteadmised aitavad vältida üleliigset koormust liigestele või lihastele.

“Kõigepealt tuleb jälgida oma keha asendit. Kui see on joostes kõver, siis jõuõlg murdub ja raskus langeb liigese peale. Teiseks on vaja jälgida, kuidas maandub jalg, kas see on neutraalne, vaba või lõhub jalga,” selgitab Puusild. “Kolmandaks on vaja tunnetada kiirust, sest tuleb ette, et inimesed ei adu oma tempot. Viimaks, liigutus peab olema kerge, voolav ja elastne, kuid enamasti on keha liikumise ajal pinges.”

Seega: kõigepealt on vaja õppida lõdvestuma ja alles seejärel pingutama. Ärevuse, pitsitustunde, pearingluse, liigesevalu või ebatavalise väsimuse korral tuleb treening lõpetada. Psühholoog nendib, et sageli ei oska inimene neid asju tunnetada, kuigi keha sisemised impulsid annavad märku, kui palju tohib pingutada. Neil, kes ei ole pikka aega liikunud, on juba neutraalses asendis ebamugav. Alles siis, kui õpipoisi tase on selge, saab püüelda meisterlikkuse poole. Vanemad inimesed vajavad rahulikumat stiili, rohkem aega soojenemiseks ja pikemat taastumist.

Väga oluline roll on puhkamisel ja unel. Samuti tuleb tegeleda lihashooldusega, mille alla kuulub ka massaaž. Lihastele tuleb pakkuda väikest mudimist, kuid venitamisega võib endale ka halba teha. Vahel ei julgeta trennipäeval ega ka trennijärgsel taastumisel süüa.

“Üks põhjuseid on see, et me tahame väga vastata sotsiaalsele staatusele ega luba endal olla sellised, nagu oleme,” märgib psühholoog.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare