Seksuaalelu probleemid tuleb teki alt välja tuua
Kui OÜ At Front viis Eestis meeste-naiste seas läbi veebiküsitlust eesmärgiga analüüsida rahulolu partnerlussuhete ja seksuaaleluga ning nende seost võimalike ravitavate seksuaalhäiretega, tunnistas kolmandik Eesti meestest seksuaalhäiret. Samast küsitlusest selgus ka, et 79% püsipartneriga meestest ja 74% naistest uskus, et nende partner on nendevahelise seksuaaleluga rahul. 43% meestest tunnistas aga, et pole vahetevahel suutnud oma partnerile seksuaalsuhtes rahuldust pakkuda. Naistest tunnistas 32%, et nende partner ei suuda neile rahuldust pakkuda.
Kokkuvõttes oli uuringus osalejatest oma seksuaaleluga rahul ca 70% – kuigi, mida kõrgemaks hinnatakse rahulolu seksuaaleluga, seda enam ollakse rahul ka oma pere, tervise ja eluga tervikuna. Mõtlema paneb aga see, et viiendik küsitletutest ei julgenud seksuaalelu probleemidest partneri või arstiga rääkida. Tegelikult peab.
Medita kliiniku meestearst Kristo Ausmees ütleb, et kogu maailmas arvatakse erektsiooniprobleeme olevat rohkem kui 150 miljonil mehel. Kurb on seejuures, et ainult väike osa nendest julgeb ja tahab tulla arsti juurde abi otsima. Eks siin mängivad oma osa ka erektsioonihäirega kaasnevad müüdid, mis tegelikkuses tõele ei vasta.
Esimene müüt: Erektsioonihäire on harvaesinev haigus – see esineb enamasti vanematel meestel, kel pole kindlat partnerit. Noori mehi see üldse ei mõjuta või ei ohusta.
Tegelikult on erektsioonihäire väga laia kandepinnaga ja väga laia levikuga haigus ning sellel on väga palju põhjuseid. Dr Ausmees ütleb, et USA-s tehtud suurima maailma-uuringu tulemused näitavad, et üle 40aastaste meeste hulgas esineb seksuaalhäireid ligi pooltel. Loomulikult tõuseb see protsent vanuse suurenedes, lisab dr Ausmees.
Erektsioonihäiretest Eesti näitel rääkides on ka meil see protsent üsna suur ja väiksemas mahus tehtud uuringud näitavad, et 40–49aastaste meeste hulgas esineb erektsioonihäiret kuni 13%-l
meestest. See number tõuseb oluliselt pärast 50. eluaastat. Kuuendas kümnendis on see protsent juba 40 juures. Veel kümnend hiljem aga lausa juba üle poole. Üsna sarnased numbrid muu maailmaga.
Teine müüt: Enamik erektsioonihäireid on psühhogeense tagapõhjaga.
Ehk siis stress, kodutülid, üleüldine väsimus ja ületöötamine on põhilised põhjused, mis mõjutavad erektsiooni langust ja erektsioonihäireid.
See ei ole dr Ausmehe kinnitusel sugugi nii. Kui mõnda aega tagasi räägiti, et on psühhogeenne pool ja teine organismi muutustega seotud pool, siis täna võib öelda, et kõige olulisem seksuaalhäireid puudutav põhjus on segu erinevatest psühhogeensetest ja orgaanilistest teguritest.
Ehk mitte ainult stress ja psühhogeensed tegurid ei mõjuta erektsioonihäirete teket, vaid kindlasti on siin oma osa ka tervise- ja riskikäitumisel ning organismi muutustel, selgitab dr Ausmees.
Kolmas müüt: Erektsioonihäire on peamiselt vanade meeste probleem.
Kuigi vananemine on üks olulisemaid erektsioonihäire põhjuseid, esineb dr Ausmehe sõnul seda üsna palju ka noorematel meestel. Ja kui rääkida seksuaalsusest veel laiemas mõttes, siis näiteks ejakulatsiooniga seotud häired on meeste hulgas, ja just nooremate meeste hulgas üha kasvav trend. Mis on selle põhjus?
Kui rääkida eelkõige ejakulatsioonihäiretest, siis ilmselt mängib oma osa krooniliste suguteede põletike laialdasem levik.
Kui erektsioonihäirete põhjustel aga pikemalt peatuda, siis lisaks vanusele on oma osa suitsetamisel, alkoholil, kaasuvatel haigustel (diabeet, hüpertoonia, südame- ja endokriinhaigused), mees ja naissuguhormoonide omavahelisel düsbalansil ja üleüldiselt suguhormoonidega seotud muutustel.
Dr Ausmehe sõnul mängib suurt rolli ka ülekaal – suur polster vöökohal mõjutab tervist oluliselt ning selle rolli tähtsustatakse õnneks üha enam.
Tihti põhjustavad erektsioonihäireid ka neuroloogilised haigused ja eesnäärmehaigused, kuid need pole üksnes vanemate meeste haigused, vaid mõjutavad ka nooremaid.
Neljas müüt: Erektsioonihäire on raskesti ravitav.
Dr Ausmees kinnitab, et erektsioonihäiret on üsna kerge ravida, ent kõige tähtsam on muidugi diagnostika, et teha kindlaks riskitegurid. Näiteks patsiendid, kellel esinevad psühholoogilised probleemid, saavad parimat abi psühhiaatri või seksuoloogi poole pöördumisel.
Väga sageli juhtub ka nii, et mees suudab ise oma igapäevase käitumisega (vähem suitsetades, tööstressi vähendades, toidusedelit korrastades) oma seksuaalsust oluliselt parandada.
Oluliselt tähtsam on aga see, et mehed, kes tunnetavad, et neil on aastaid seksuaalhäiretega probleeme või on need probleemid tekkimas, tuleksid arsti juurde.
Kahjuks näitavad Eesti uuringud, et arstile julgevad oma seksuaalmurest rääkida ikkagi vähesed. Dr Ausmees usub, et siin peituvad kindlasti põhjused nõukogude ajast pärit mentaliteedis, kuid ka selles, et paljud perearstid on naisterahvad. Ja kui see naisterahvast perearst on veel üle keskmise eluea või vanemgi, tundub tõepoolest ebameeldiv oma muredest rääkida. Seda enam veel väikeses kogukonnas, kus kardetakse delikaatse info lekkimist ja näpuga näitamist.
KOLM KÜSIMUST
- Mis vahe on erektsioonihäirel ja impotentsusel?
Vanasti nimetati kõiki mehi, kellel esines probleeme erektsiooniga, impotentideks – see pole nii. Oluline on teha vahet püsival erektsioonihäirel ehk impotentsusel ja ajutisel erektsioonihäirel. Impotentsus on püsiv seisund, erektsioonihäire võib olla ka lühiaegne erektsiooni tekke probleem.
- Kas partnerit peaks probleemidest teavitama?
Jah. Probleemi tõttu on häiritud mõlema seksuaalelu. Usaldades oma partnerit, on kergem üle saada ka psühholoogilisest pingest, mis ebaõnnestumisega paratamatult kaasneb.
- Kas ise saab ära hoida erektsioonihäire teket?
Keegi ei saa anda täit garantiid ühegi haiguse või häire vastu. Ela elu täisväärtuslikult, hoidu ohtlikest mõnuainetest, ole füüsiliselt aktiivne ja tervislike probleemide tekkimisel lahenda need
võimalikult kiiresti.
Lisainfo: erektsioon.ee, medita.ee
