ÜKS KÜSIMUS | Miks taliujujad külmas vees šokki ei saa?

 (6)
TALISUPLUSFESTIVAL «PIRITA OPEN 2011»
Foto: Arno Mikkor

Päästeliidu tegevjuht ja vabatahtlik merepäästja Kaido Taberland tegeleb juba kuuendat aastat taliujumisega ning teab oma kogemusest väga hästi, mida külma vette sattunud inimkeha tunneb.

Sõrmed-varbad hakkavad esialgu hirmsa hooga tulitama, veidi aja pärast kibe tunne möödub, tundub, justkui hakkaks soe ja on väga mõnus olla, ning kui seejärel veel kauemaks jääkülma vette jääda, hakkab keha liikumisvõime tasapisi, kuid kindlalt vähenema.

Taberland rõhutab, et taliujujate eesmärgiks pole piire kombata ega võimalikult kaua vees olla, piisab 2-3 minutist. Nemad otsivad jäisest veest hoopis midagi muud. Hommikune külmas vees sulistamine ergutab – kohvi pole vajagi! – ja õhtune lõdvestab ning toob rahuliku une.

„Mina alustasin oma taliujuja karjääri külma duši all käimisest. Kui ilmad sügisepoole külmemaks läksid, hakkasin koos ühe sõbraga meres käima. Niiviisi keha harjub,“ selgitab Taberland ja soovitab samasugust lähenemist teistelegi.

Taliujumise võtmeks ongi keha järg-järguline kohanemine külmaga ehk teisisõnu – veetemperatuur, mida me enne tajusime külmana, ei tundu enam nii külmana. Keha ainevahetus kohaneb ning sooja saamiseks ei kasutata kiiresti ära mitte organismi glükogeenivarusid, vaid energiaallikana võetakse kasutusele hoopis rasvad. Seetõttu õnnestubki paljudel taliujumise harrastajatel edukalt ka kehakaalu langetada.

Seotud lood:

Tilgu talisuplusklubi, kuhu kuulub ka Taberland, liikmeskond on aastate jooksul lumepallina kasvanud - praegu umbes 500 huvilist, kellest pea 50 käib talv läbi 2-3 korda nädalas meres. „Käiakse nii, kuidas mahti ja tahtmist on. Minul naljalt päeva vahele ei jää,“ sõnab päästeliidu juht.

Taliujumise kui spordiala juures on oluline nüanss, et pead tavaliselt vette ei panda. Või kui, siis ainult ujumismütsiga kaetult – peanaha kaudu kaotab inimkeha soojust ülikiiresti. Sestap lähevadki taliujujad vette villased mütsid pea ning stardivad veest, mitte ei hüppa pukilt hooga vette. Taberlandi sõnul on Tilgu „hüljeste“ seas siiski ka neid, kes peakat panevad, kuid seda ainult kaaslaste valvsa silma all.

Tervele inimesele on külmas vees suplemine ehk talisupluse harrastamine kasulik, küll aga tuleks asjasse ettevaatusega suhtuda vererõhuprobleemide ja südamehaiguste korral.

Järk-järgulisest harjutamisest hoopis erinevalt reageerib inimkeha aga äkilisele külma vette sattumisele. Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi juhataja, meditsiinidoktor ja füsioloog Eero Vasar on olukorda Tallinna taliujumiskeskuse kodulehel selgitanud nii:

„Mittekohastunud inimene hukkub jääkülma vette sattudes väga kiiresti. Märkimisväärne näide on Titanicu hukk, kus −2°C vette sattunud inimesed surid 15-30 minuti jooksul. Surma põhjuseks on pigem kehalised reaktsioonid soojakaole ja külmale veele kui hüpotermia ehk võimetus säilitada püsivat kehatuumatemperatuuri.

Jääkülma vette sattunud inimestest sureb 20 protsenti kahe minutiga külmašoki tulemusel. Paanika, kontrollimatult kiire hingamine ja õhu ahmimine, mis põhjustab vee sissehingamist, vererõhu massiivne tõus ja südame ülekoormus, mis viib südame seiskumiseni. 50 protsenti inimestest sureb 15-30 minuti jooksul, see sünnib külmast põhjustatud liikumisvõimetuse ja süveneva ülekurnatuse tõttu. Teadvuse kadumine viib uppumiseni.“

Kui vee temperatuur on 0,3-5° C kaotab inimene vees liikumisvõime 2-3 minutiga.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare