Jah, tõesti, õigeusu kirikus on kalender liigub nädalast nädalasse ning olenevalt tsüklist pühapäevast pühapäevani.

Setomaal, kus praegu vaimulikuna teenite, on paastuaeg pea kultuuriosa. Selleks valmistutakse ja paastu võetakse tõsiselt. Kas Saaremaalt tulnuna olete seda märganud?

Setomaal paastutakse kindlasti väga teadlikult ja üsna rohkelt. Küllap saavad inimesed aru, et see on hea nii kehale kui vaimule. Niisama keegi ju sellist asja tegema ei hakka.

Rangemad paastujad võtavad ülestõusmispühadeni toidulaualt ära liha ja ka piimatooted.

Jah, see on väga range variant ning on ka neid, kes loobuvad ka kalast, õlist ja munadest.

Kuid… meie kirikus pole eriti kombeks toidust rääkida. Kurjad vaimud ei söö üldse midagi ja ikka teevad oma tegusid. Eks paast on ikka pigem vaimulik treening. Õigeusu kirikus peab paast olema seotud palve ja vaimuliku poolega, muidu on see lihtsalt dieet või kaalujälgimine.

Vaimulik ja füüsiline pool peavad olema tasakaalus, me räägime ju ikkagi eeskätt hinge puhastamisest ja kurjast hoidumisest.

Millest inimesed lisaks toidule saavad loobuda, et paast toimiks?

Paast on rännak, kõik hakkab peale esimestest sammudest. Fanatismi ja loosungitega ning suurte lubadustega palju ära ei tee.

Meie vaba maailm on nii sõltuvusi täis, et ei ole keeruline leida midagi, millest võiks proovida teatud ajaks loobuda. Kellel šokolaad, kellel alkohol, kellel midagi muud.

Meil üks poiss näiteks andis lubaduse, et püüab paastu ajal mitte juua Coca-Colat, mida ta hirmsasti armastab. See oli väikese poisi lubadus ja talle tõsine katsumus.

Või näiteks võiks proovida vähem kasutada nutiseadmeid, juba natuke enda piiramist oleks noortele suur kangelastegu.

Ja mida teha vabaneva ajaga?

Aega võiks kasutada hea tegemiseks. Võib ju teistelt sõnadega andeks paluda, aga hoolimist tuleb ka tegudega näidata — kasvõi külla minna kellelegi, kes seda ootab. Praegu on ju kõigil nii kiire, et kui kasvõi tavalisest rohkem isegi oma pereliikmete jaoks aega leida, oleks see suur asi.

Paljud näevad paastus kohustust ja loobumist, aga see on hea võimalus midagi teisiti või paremini teha. Need, kellel on isiklik paastukogemus, teavad seda. Vanad mungad, kes võtavad paastu meie mõistes lausa äärmuslikult, on kogenud, et on paastu lõpuks nagu täiesti uueks saanud.

Kui me kasvõi natuke püüame Jumala nimel paastu pidada, siis midagi ei ole teha, me oleme uued inimesed, see ju valmistab meid ette uueks suureks pühaks, ülestõusmispühaks.

Kui palju saate koguduses inimesi paastuajal toetada?

On näha, et tavalisest rohkem käib praegu inimesi kirikus, ka see annab paastujatele tuge ja jõudu. Püüame ka Värskas teenistusega paastu toetada, esimesel nädalal on meil iga päev teenistused.

Jumal näeb muidugi iga inimese pingutust. Õige paastumine ongi selline, mida teised kõrvalt ei näe.