Pole algust ega lõppu

 (2)
                     
Maaleht
Pole algust ega lõppu
Foto: Sven Arbet

Eesti Televisioonis läinud nädalavahetusel näidatud telemängufilmi “Pimedad aknad” tituleeriti pisut enne selle taasesitamist kohe legendaarseks! Tule taevas appi, mille pärast?

Mida üldse tähendab sõna “legendaarne”, mis vähemasti meil Eestis on igal kirjakummardajal viimasel ajal lausa varnast võtta. Muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane? No kuulge!

Sügavmõtteline ja äraseletatud

“Pimedad aknad” körtsiti kokku enam kui 40 aastat tagasi. Nõnda, et õmblused paistavad igal pool silma. Pole kontrollinud, kuid ei suuda uskuda, et omaaegnegi kriitika sellele filmitaiesele just teab kui pika pai tegi. Pigem vastupidi. Päris karm kriitika oli meil omal ajal. Kange ja kunstiliselt konstrueerituna tundus see film siis, palju pole asi paranenud ega muutunud ka seistes.

Film nimelt oma esialgsel kujul hävis tulekahjus ning seisab nüüd pisut teistsugusena ning uuenenuna meie ees.

Näitlejate kadunud hääled on asendatud kaasaegsetega. Sageli häirib, eriti tundlikuna mõeldud kohtade peal, vilets diktsioon ja summutatud pobin.

Palju filmi näilisest sügavmõttelisusest läheb nõndaviisi kaduma. Aga kuulates repliike, millest aru saad, pole sellest ka ilmselt eriti kahju. Film nimelt ei tule kusagilt, venib hirmsasti ning lõpuks ei vii ka kusagile välja.

Ei aita näitlejate nägudele manatud sügavmõttelised ehk äraseletatud ilmed.

“Pimedates akendes” korduvad pea kõikide Eesti kunsti poole sirutuvate filmide hädad: punnitatakse ja punnitatakse, aga ei midagi.

Sestap on lausa kahju filmi värvatud nii mõnestki heast näitlejast nagu Katrin Välbe, Ita Ever, Endel Pärn ja miks mitte Ada Lundver. Oo, miks te ei lase neil oma headust ilmutada, käis kogu aeg peast mõte läbi.

“Pimedad aknad” on vist ka ainus võimalus näha ning meenutada meie teatri varalahkunud lootust Jaak Tamlehte. Kena mees oli ja küllap ka andekas.

Väga kandev osa on persoonil nimega Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling. Kes või mis ta seal ometi on?

Teisalt, ja siin seisneb paljude Eesti filmide tõeline väärtus, me saame neid korüfeesid lihtsalt näha, meie, kes me oleme neid ehk näinud ka hiilgerollides.

Me võime need vaimud uuesti välja kutsuda filmiinimeste kujul. Praegused vaatajad aga ehk ei saagi aru, miks üks või teine mutt või onkel seal üldse istub, mõistmatult piinatud ilme näol.

Filmile stsenaariumi annetanud Lilli Promet teatavasti viibis Saksa okupatsiooni ajal Vene tagalas ega mõistnud mõhkugi, mis siin tol ajal sündis. No miks ta siis sellise asja ette võttis?

Kus olid tsensori silmad?

Aga mis seal mõista oligi, fašistid olid pahad, nende sabarakkudest rääkimata, ausatel inimestel lihtne polnud, ent lohutada võib, et neist said üsna peatselt tublid nõukogude inimesed.

Tegevus toimub nimelt 1944. aasta septembris, mil igasugused iseseisvusunistused said otsustava lopsu.

Film sellest mõistetavatel põhjustel rääkida ei saanudki, pisut üllatasid oma kolikoormatega mööda ­maan­teid kiirustavad inimesed. ­Kuhu nad läksid? Ning kelle eest? Sakslased sõitsid neile vastu, kuid kes olid kannul?

Eh, tahaks siin küsida, kus olid inimese parima sõbra tsensori silmad? Nii et igas filmis on alati ka midagi head ja huvitavat, nagu väitis kuulus Ingmar Bergman vanu Hollywoodi linte vaadates. Selle mõtte ja lootusega heitkem pilk ka “Pimedatele akendele”.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
TÜLI NAABRITE VAHEL: krundi tõstmisest tekkinud liigvesi uputab naabri maid
Soone talu perenaine Varje Käsk ei saa enam nautida rahu ja vaikust, sest uued naabrid ei tegutse tema tahtmist mööda. Raudhürdi kinnistu omanik Dmitri Buhharov aga loetleb, keda kõiki on babuška nende krundile kutsunud − politsei, rohelised, looduskaitse. Nemad aga püüavad vaid endale korraliku kodu rajada.
Raasiku vallas Soone talus pensionipõlve pidav Varje Käsk on vastuollu pööranud vene rahvusest naabritega, kes krundi nii kõrgeks tõstnud, et liigvesi uputab Käski maid.
Naine võitleb üksi suurfarmi vastu (4)
18. september 2014 08:32
Naine võitleb üksi suurfarmi vastu
Tegija jõuab palju: ülemsootska, Seto Laste Kooli eestvedaja ning Tallinna Ülikooli kommunikatsiooniõppejõud Annela Laaneots võitleb Lääne-Virumaal Kõldu külas õiguse ja õigluse eest.
Kohtusse pöördunud Annela Laaneots ei ole nõus, et vald muutis üldplaneeringut, millega anti roheline tuli suurfarmi laiendamisele külas, kus ta lapsepõlve suved veetis.
Arste on vaja, mitte betooni! (4)
18. september 2014 07:00
Arste on vaja, mitte betooni!
Tamsalu vallavanemale Toomas Uudebergile jäid pärast hiljuti nurja läinud perearstiotsingut tühjad pihud.
Kuigi Eesti riik hakkab Brüsseli miljonite eest kohe-kohe uljalt tervisekeskuste tarvis uusi betoonkarpe valama, ei suuda ta praegustesse perearste leida.
Osale Kanal 2 uues saates
18. september 2014 05:15
erinevad asjad
Pilt on illustreeriv
Kasutamata kaevandus maksu alla!
18. september 2014 05:15
Kasutamata kaevandus maksu alla!
Ehitusmaterjalide tootmine põhineb suuresti maapõuest ammutataval väärtusel, olgu selleks siis paekivi, kruus või liiv. Sestap mõjutab niigi ahtal jääl seisvat tööstussektorit igasugune kaevetasude suurendamine otseselt.
Kuna Eestis on küllalt juhtumeid, kus kaeveluba võetud, aga kaevandama pole hakatud, plaanib keskkonnaministeerium seda olukorda maksustamise kaudu muuta.
Raamatud
18. september 2014 05:15
Raamatud
Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused.
Juristi nõu
18. september 2014 05:15
Juristi nõu
IVO MAHHOV
Rakvere saunas sünnivad maailmakunsti šedöövrid
Ivo Ridalaan oma taiestega: Vincent van Goghi “Päevalilled”, fragment Sandro Botticelli hiigelmaalist “Kevad”, Emilie Vernoni “Daami portree”. Kunstniku käte all on Jan Vermeer van Delfti “Piimakallaja”, vasakul ja paremal seintel aga lisaks veel valik XVII sajandi Hollandi natüürmorte.
Soovite Konrad Mägi? Gustav Klimti? Vincent van Goghi? Pole probleemi – agronoomist mesinik Ivo Ridalaan maalib valmis.
Saja aastaga Tallinna üks uus teatrimaja. Valmis!
Vaba Lava teatrimaja suur saal võimaldab 33meetrist lavasügavust. Kes lavastajatest on esimene selle võimaluse kasutaja? Publikul on, mida oodata ja vaadata.
Eelmine teatrimaja avati Tallinnas 101 aastat tagasi ja sai nimeks Estonia. Homme, 19. septembril avatakse järgmine, Telliskivi loomelinnakus, ja see kannab nime Vaba Lava.
Räpina loomemaja vein ja õlu lubati letile
Räpina loomemaja juhataja Leo Kütt kaeb valmivat kraami, ise pole mees aga juba 40 aastat humalavett joonud.
Räpina loomemajas saab õppida ka veini ja õlle valmistamist. Kohalikust toorainest kääritatud kraam on nüüd ka müügivalmis.
Õunamahl pakitakse kas või kotti
18. september 2014 05:15
Õunamahl pakitakse kas või kotti
Kraaniga kottidesse pakendatud maitsva õunamahla panevad Räpina vanaemad oma välismaal töötavatele lastelastele kaasa, nii jääb ära klaastaara vedamise mure.
Aiaomanikud valivad poest sobivat pressi või viivad ise õunad pressija juurde, kes võib mahla ka pakendada.
Linnutee aadress on Laniakea
18. september 2014 05:15
Linnutee aadress on Laniakea
Laniakea superparve läbilõige. Punane värv tähistab tihedamaid piirkondi, tumesinine kosmilisi tühikuid, nool Linnutee asukohta.
Astronoomid on avastanud, et meie kodugalaktika Linnutee kuulub senitundmatusse määratu suurde süsteemi – Laniakea superparve.
Küsitlus: Kas olete juba jõudnud tänavu seenel käia?
Mari-Liis Veskus