Pole algust ega lõppu

 (2)
                     
Maaleht
Pole algust ega lõppu
Foto: Sven Arbet

Eesti Televisioonis läinud nädalavahetusel näidatud telemängufilmi “Pimedad aknad” tituleeriti pisut enne selle taasesitamist kohe legendaarseks! Tule taevas appi, mille pärast?

Mida üldse tähendab sõna “legendaarne”, mis vähemasti meil Eestis on igal kirjakummardajal viimasel ajal lausa varnast võtta. Muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane? No kuulge!

Sügavmõtteline ja äraseletatud

“Pimedad aknad” körtsiti kokku enam kui 40 aastat tagasi. Nõnda, et õmblused paistavad igal pool silma. Pole kontrollinud, kuid ei suuda uskuda, et omaaegnegi kriitika sellele filmitaiesele just teab kui pika pai tegi. Pigem vastupidi. Päris karm kriitika oli meil omal ajal. Kange ja kunstiliselt konstrueerituna tundus see film siis, palju pole asi paranenud ega muutunud ka seistes.

Film nimelt oma esialgsel kujul hävis tulekahjus ning seisab nüüd pisut teistsugusena ning uuenenuna meie ees.

Näitlejate kadunud hääled on asendatud kaasaegsetega. Sageli häirib, eriti tundlikuna mõeldud kohtade peal, vilets diktsioon ja summutatud pobin.

Palju filmi näilisest sügavmõttelisusest läheb nõndaviisi kaduma. Aga kuulates repliike, millest aru saad, pole sellest ka ilmselt eriti kahju. Film nimelt ei tule kusagilt, venib hirmsasti ning lõpuks ei vii ka kusagile välja.

Ei aita näitlejate nägudele manatud sügavmõttelised ehk äraseletatud ilmed.

“Pimedates akendes” korduvad pea kõikide Eesti kunsti poole sirutuvate filmide hädad: punnitatakse ja punnitatakse, aga ei midagi.

Sestap on lausa kahju filmi värvatud nii mõnestki heast näitlejast nagu Katrin Välbe, Ita Ever, Endel Pärn ja miks mitte Ada Lundver. Oo, miks te ei lase neil oma headust ilmutada, käis kogu aeg peast mõte läbi.

“Pimedad aknad” on vist ka ainus võimalus näha ning meenutada meie teatri varalahkunud lootust Jaak Tamlehte. Kena mees oli ja küllap ka andekas.

Väga kandev osa on persoonil nimega Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling. Kes või mis ta seal ometi on?

Teisalt, ja siin seisneb paljude Eesti filmide tõeline väärtus, me saame neid korüfeesid lihtsalt näha, meie, kes me oleme neid ehk näinud ka hiilgerollides.

Me võime need vaimud uuesti välja kutsuda filmiinimeste kujul. Praegused vaatajad aga ehk ei saagi aru, miks üks või teine mutt või onkel seal üldse istub, mõistmatult piinatud ilme näol.

Filmile stsenaariumi annetanud Lilli Promet teatavasti viibis Saksa okupatsiooni ajal Vene tagalas ega mõistnud mõhkugi, mis siin tol ajal sündis. No miks ta siis sellise asja ette võttis?

Kus olid tsensori silmad?

Aga mis seal mõista oligi, fašistid olid pahad, nende sabarakkudest rääkimata, ausatel inimestel lihtne polnud, ent lohutada võib, et neist said üsna peatselt tublid nõukogude inimesed.

Tegevus toimub nimelt 1944. aasta septembris, mil igasugused iseseisvusunistused said otsustava lopsu.

Film sellest mõistetavatel põhjustel rääkida ei saanudki, pisut üllatasid oma kolikoormatega mööda ­maan­teid kiirustavad inimesed. ­Kuhu nad läksid? Ning kelle eest? Sakslased sõitsid neile vastu, kuid kes olid kannul?

Eh, tahaks siin küsida, kus olid inimese parima sõbra tsensori silmad? Nii et igas filmis on alati ka midagi head ja huvitavat, nagu väitis kuulus Ingmar Bergman vanu Hollywoodi linte vaadates. Selle mõtte ja lootusega heitkem pilk ka “Pimedatele akendele”.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Jaan Arder
Tabasalu perepäeval sai külastada kohapeal kirbuturgu ja laata. Õhtul tegi meeleolu Outloudz ja Apelsin.
Eile õhtul suri 62-aastasena laulja ja muusik Jaan Arder. Delfi andmetel leiti armastatud laulja surnukeha eile tema Lasnamäe korterist.
Lapsed saavad rohkem puu- ja köögivilja
Otepää lasteaia mudilased Oliver, Kristina, Kerti, Merelle ja Margo armastavad värsket puu- ja köögivilja väga.
Saabuvast koolisügisest kasvab toetusraha, mille eest saab pakkuda värsket puu- ja köögivilja lasteaialastele ning 1.−5. klassi õpilastele.
Kuuma päeva kosutus
24. juuli 2014 13:21
Kuuma päeva kosutus
Kann külma teed võiks suvisel ajal külmkapis varuks olla, siis saab janu korral alati võtta. Soovi korral lisada puuvilju või jääkuubikuid. Jooki ei peagi serveerima tavapäraselt tassist, selleks sobib ka klaas. Kaval on hoida suvisel ajal paar klaasi alati sügavkülmas, sest niisugusest tassist jooki pakkudes ei muutu see nii kiiresti soojaks.
Kui suvesoojuses tundub, et vesi ei võta enam janu ära, annab kosutust mõnus jäätee, mida saab kodus ise teha.
Köögiviljade valmimine hilineb: kapsas ja porgand said külmašoki
“Kapsapead veel ei olegi, ainult lehed on laiali,” muretseb keskvalmiva kapsa põllul ASi Sagro tootmisjuht Madis Kahu, et juunikuus saadud külmašokk on lükanud saagi valmimise paari nädala võrra hilisemaks.
Aiandustalunikud kurdavad: porgand kidub, oad ei taha tõusta ning kurgid-kapsad avamaal kosuda. Jahe juuni­kuu pidurdas kodumaise köögivilja kasvamist kõvasti, nii et saagi valmimine hilineb varasemate aastatega võrreldes paarist nädalast kuni kuuni.
Helmen Kütt: Sain ametisse astudes petta
Eesti on võimas riik: meil on tervelt kaks kaitseministrit. Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt unistab sellest, et ta saaks õnnetusse sattunud tavainimeste tervist taastada samamoodi, nagu on see kaitseministril võimalik palgasõdurite puhul.
Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt (SDE) tunnistab, et sai ametit vastu võttes petta. Ta uskus võimupartneri juttu, et töövõimereformi kava on ka puudega inimestega läbi arutatud. Nüüd ütleb Kütt otse: reformi jõustumine tuleks edasi lükata.
Naine annetas muuseumile neitsist lehma
Haruldaste sarvedega lemmiklehma Mirdikest näitab Eesti Põllumajandus- muuseumi õuel muuseumi kommunikatsioonijuht Katrin Vask.
Eesti Põllumajandusmuuseumi töötajad said paraja üllatuse osaliseks, kui Puka lähedal elav maanaine otsustas annetada muuseumile oma lemmiklehma Mirdikese, keda lüpsta paraku ei saa.
Pärnu filmifestival – aeg elu üle mõelda
Festivali žüriikorüfee Edward Lucie-Smith (vasakult teine) on alati valmis põhjendama, miks filmis peab olema hea lugu.
Hiljuti üritasin dokumentaalfilmi teha.