Pole algust ega lõppu

 (2)
                     
Maaleht
Pole algust ega lõppu
Foto: Sven Arbet

Eesti Televisioonis läinud nädalavahetusel näidatud telemängufilmi “Pimedad aknad” tituleeriti pisut enne selle taasesitamist kohe legendaarseks! Tule taevas appi, mille pärast?

Mida üldse tähendab sõna “legendaarne”, mis vähemasti meil Eestis on igal kirjakummardajal viimasel ajal lausa varnast võtta. Muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane? No kuulge!

Sügavmõtteline ja äraseletatud

“Pimedad aknad” körtsiti kokku enam kui 40 aastat tagasi. Nõnda, et õmblused paistavad igal pool silma. Pole kontrollinud, kuid ei suuda uskuda, et omaaegnegi kriitika sellele filmitaiesele just teab kui pika pai tegi. Pigem vastupidi. Päris karm kriitika oli meil omal ajal. Kange ja kunstiliselt konstrueerituna tundus see film siis, palju pole asi paranenud ega muutunud ka seistes.

Film nimelt oma esialgsel kujul hävis tulekahjus ning seisab nüüd pisut teistsugusena ning uuenenuna meie ees.

Näitlejate kadunud hääled on asendatud kaasaegsetega. Sageli häirib, eriti tundlikuna mõeldud kohtade peal, vilets diktsioon ja summutatud pobin.

Palju filmi näilisest sügavmõttelisusest läheb nõndaviisi kaduma. Aga kuulates repliike, millest aru saad, pole sellest ka ilmselt eriti kahju. Film nimelt ei tule kusagilt, venib hirmsasti ning lõpuks ei vii ka kusagile välja.

Ei aita näitlejate nägudele manatud sügavmõttelised ehk äraseletatud ilmed.

“Pimedates akendes” korduvad pea kõikide Eesti kunsti poole sirutuvate filmide hädad: punnitatakse ja punnitatakse, aga ei midagi.

Sestap on lausa kahju filmi värvatud nii mõnestki heast näitlejast nagu Katrin Välbe, Ita Ever, Endel Pärn ja miks mitte Ada Lundver. Oo, miks te ei lase neil oma headust ilmutada, käis kogu aeg peast mõte läbi.

“Pimedad aknad” on vist ka ainus võimalus näha ning meenutada meie teatri varalahkunud lootust Jaak Tamlehte. Kena mees oli ja küllap ka andekas.

Väga kandev osa on persoonil nimega Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling. Kes või mis ta seal ometi on?

Teisalt, ja siin seisneb paljude Eesti filmide tõeline väärtus, me saame neid korüfeesid lihtsalt näha, meie, kes me oleme neid ehk näinud ka hiilgerollides.

Me võime need vaimud uuesti välja kutsuda filmiinimeste kujul. Praegused vaatajad aga ehk ei saagi aru, miks üks või teine mutt või onkel seal üldse istub, mõistmatult piinatud ilme näol.

Filmile stsenaariumi annetanud Lilli Promet teatavasti viibis Saksa okupatsiooni ajal Vene tagalas ega mõistnud mõhkugi, mis siin tol ajal sündis. No miks ta siis sellise asja ette võttis?

Kus olid tsensori silmad?

Aga mis seal mõista oligi, fašistid olid pahad, nende sabarakkudest rääkimata, ausatel inimestel lihtne polnud, ent lohutada võib, et neist said üsna peatselt tublid nõukogude inimesed.

Tegevus toimub nimelt 1944. aasta septembris, mil igasugused iseseisvusunistused said otsustava lopsu.

Film sellest mõistetavatel põhjustel rääkida ei saanudki, pisut üllatasid oma kolikoormatega mööda ­maan­teid kiirustavad inimesed. ­Kuhu nad läksid? Ning kelle eest? Sakslased sõitsid neile vastu, kuid kes olid kannul?

Eh, tahaks siin küsida, kus olid inimese parima sõbra tsensori silmad? Nii et igas filmis on alati ka midagi head ja huvitavat, nagu väitis kuulus Ingmar Bergman vanu Hollywoodi linte vaadates. Selle mõtte ja lootusega heitkem pilk ka “Pimedatele akendele”.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Kui Obama tuleks külla, mis teeksite…
Hetk enne seda, kui eestlased ja venelased Kiviõli bussijaamas Obama pildi vaatamise järel kahte lehe löövad ning kumbki omas keeles ja oma nurgas teda kiitma või laitma hakkavad.
Virulased kutsuksid Ameerika presidendi nii kartulit võtma kui ka viskit mekkima. Välistatud pole aga ka laus-sõimust osasaamine.
Õpetajaid on maale raske leida, sest neid on liiga palju!
Rõõm kohtuda: Puhja gümnaasiumi algklasside õpetaja Lea Järv ootab esimesse klassi 24 õpilast. Koolilastele on koolitöö alati täiskohaga, kuid õpetajad peavad tihti leppima osalise töökoormusega.
Kaugemate maanurkade koolid on sageli hädas nõuetele vastavate pedagoogide leidmisega. Paradoksaalsel moel on õpetajate puuduse põhjuseks asjaolu, et kokkuvõttes on neid Eestis... liiga palju.
Enn Tupp: Kõik olid Vene vägede minekust huvitatud, aga aidata ei tahtnud keegi
Pöördelisel ajal kaitseministrina töötanud Enn Tupp on veendunud, et omaaegse jäägrikriisi lavastajad istusid Moskvas, seda korraldanud resident toimetas aga Eestis. Jäägrikriis oli katse Vene vägede väljaviimist edasi lükata.
“Kõik olid küll huvitatud, et Vene väed saaks välja, aga keegi ei tahtnud sellega tegelda,” tunnistab viimaste Vene vägede lahkumise aegne kaitseminister Enn Tupp 20 aastat hiljem. “Keegi ei tahtnud kaasa aidata. Küll oli selle üle hea kaagutada.”
Kas Eestit ohustavad tsunamid? (6)
28. august 2014 06:15
Kas Eestit ohustavad tsunamid?
Näeb küll hirmutav välja, kuid tsunamist on asi kaugel. Pigem annab see pildi nn ajuveest tormi ajal.
Jaapani lõunaosa inimesed elavad juba paar nädalat tsunami-kartuses. Ka Eestit on tabanud hiidlained, õnneks tillukesed ja harvad.
Raamatud
28. august 2014 05:15
Raamatud
Supilinna armastajad.
Taassünd Sinimäel: pommid, luukered ja tähtajad
Sõjaaegsed leiud on Sinimäe kooli avamise nihutanud kaugemale kooli algusest.
Eestis pole ühtegi teist kooli, mille taassündi oleks ilmestanud mürsulaadung ja luu­kerede lasu.
Korilasel peenike peos
28. august 2014 05:15
Korilasel peenike peos
Metsaandide kokkuostuga tegelev Andrei Vertepov tunnistab, et kui kukeseeni Setumaal veel jagub, siis mustikatest pole kippu ega kõppu.
Lumeta talv, külm kevad ja põuane suvi surub korilased nurka – marju pole ja seenegagi on kehvad lood.
Jaak Uudmäe: Elus ei saa kõike surmtõsiselt võtta
Kogu pere rõõmsalt koos: Mariann ja Jaanus, nende ees seisab tütar Lisete, pereema Maie ja pereisa Jaak, Jana, Meelis, Merylin, Evelyn ja Jaak Joonas.
Sportlasena maailma tipus olnud Jaak Uudmäe räägib oma 60 aasta juubeli künnisel, miks ta otsustas sealt tipust nii varakult lahkuda.
Mis Eestist tegelikult noil päevil välja viidi?
Vene vägede lahkumine Eestist 1994. aasta augustis. Pildil sõjatehnika rongile­laadimine Kloogal.
20 AASTAT VENE VÄGEDE LAHKUMISEST: 31. augustil 1994 pidid olema Eesti Vabariigist läinud viimased väeosad