Bullterjer tappis väikekoera, omanik loobus "tapjaloomast"
Segaverelise koeraga jalutama läinud noormees märkas läheduses jalutamas samast majast pärit keskealist naist bullterjeriga. Kuna noormees teadis varasemast, et tegemist on agressiivse loomaga, otsustas ta kiiresti lahkuda.
Paraku see ei õnnestunud, sest bullterjer rebis end omaniku käest lahti ning ründas noormehe selja taha peitu pugenud väikekoera, lüües hamba loomale turja ja hakates teda maruliselt rapsima. Mõlemad koeraomanikud püüdsid loomi lahutada ja bullterjeri omanik koera suudki avada, kuid bullterjeri haare oli tugev. Peagi oli ebavõrdne võitlus läbi.
Noormees jooksis tuppa ja haaras telefon, et välja kutsuda politsei. Uuesti koos abikaasaga välja jõudnuna nägi ta, et bullterjer hoidis oma ohvrit ikka veel haardes, vaatamata asjaolule, et looma omanik oli ta rihmastanud.
Lõpuks bullterjer vabastas ohvri haardest ning väikekoera omanik viis looma surnukeha eemale, inimeste pilgu alt ära. Tagasi pöördudes nägi ta bullterjeri omanikku, kes püüdis sündmuskohalt kiiresti lahkuda. Õnneks aitas teda teed takistades peatada üks juhtumi pealtnägijatest. Bullterjeri omanik pidas end üleval agressiivselt, karjudes pealtnägijate peale, sõimates ja ähvardades oma koera uuesti lahti lasta.
Omanik lasi ründaja uuesti lahti
Kohale saabunud politsei ja munitsipaalpolitsei fikseerisid olukorra ning kiirabi osutas noormehele, kes oma koera vabastamise käigus oli vigastada saanud, esmaabi.
Ootamatult märkasid aga oma surnud lemmikut koju viivad koera omanikud, et bullterjer on taas lahti ning jookseb nende poole. Noored jõudsid siiski varjuda trepikotta. Õnneks suutis kohale saabunud koerapüüdja bullterjeri linguga kinni püüda ning toimetas koera lõpuks loomade hoiupaika. Ühe pealtvaataja sõnul lasi naisterahvas koera meelega lahti hetkel, mil koerapüüdja oli looma autosse paigutamas.
Munitsipaalpolitsei Ameti heakorra- ja koerasektori inspektori Kersti Matkuri sõnul oli tema kohale saabudes oli üleni verine ja puremisest veel lihajäänustega hammaste vahel ning erutusest värisev bullterjer - isegi paljunäinud ametnikule õõvastav.
Tõele vastas ka fakt, et bulleterjeri omanik tõesti oma koera koerapüüdja autosse paigutamisel vabastas, kuigi varem oli vastupidises käitumismustris kokku lepitud. Matkuri sõnul on bullterjeri kontol juba mitu rünnet, neist viimane möödunud aasta kevadel, mil vigastada sai laps.
Probleem on rihma teises otsas
Täna hommikul selgus, et bullterjeri omanik on oma koerast loobunud ning loomade hoiupaiga töötajatel on vaja otsustada, kuidas koeraga edasi käituda. Esialgu on plaanis proovida koera sotsialiseerimist. Kui see tulemusi ei anna, siis tuleb vastu võtta teistsugune otsus.
Kuna viimase kolme nädala jooksul on tegemist kolmanda bullterjeri poolt põhjustatud õnnetusega, otsustas Munitsipaalpolitsei Amet ühendust võtta bullterjereid ja nende käitumist ning iseloomu hästi tundva Tiia Arikoga, kes töötab Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikus koerte käitumisnõustajana.
Ariko sõnul on bullterjer korraliku koolituse puhul vägagi sõbralik koer, truu perekonnale ja eriti sõber lastega ning teda on kasutatud näiteks päästekoerana metsa eksinud inimeste otsingul.
„Probleem on rihma teises otsas,“ ütleb ta. „Ei ole olemas tapjakoera, nagu bullterjerit tihti sildistatakse. See kõik on koeraomanikus kinni. Ka kõige leebema iseloomuga koerad võivad halva peremehe ja jõhkra kohtlemise juures muutuda ründekoerteks“.
Ariko sõnul on bullterjerite aretamisel viimase paarikümne aasta jooksul võetud uus suund ning enam ei aretata välja võitluskoeri. Ja isegi võitluskoera puhul ei tohi koer kunagi rünnata inimest. Samuti on tema sõnul müüt n-ö surmahaare ehk lõuakramp, tegemist on koera eesmärgistatud tegevusega oma saaki mitte vabaks lasta.
„Bullterjer on väga enesekindel, tugev ja eesmärgile orienteeritud koer, seega peab kindlasti enne järele mõtlema kui sellist koera võtta. Tema jaoks peab jätkuma aega, tähelepanu, koolitusvõimalust ja armastust ning te saate endale ustavaima sõbra. Seega – probleem on rihma teises otsas, nagu öeldud. Ka praegu on Kristiines ründe põhjustanud koera veel võimalik koolitada, aga see nõuab vaeva. Muidugi ei ole teada, kui ja milliseid traumasid talle on põhjustatud, ka see on oluline faktor edasise otsustamise juures. Ega me ei tea, kumma psüühika rohkem on kahjustatud, kas koera või koeraomaniku oma“.
Bullterjer pole leebe sõberkoer
Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja Raik Saart on koerte rünnete sagenemise tendentsist tõsiselt häiritud ega nõustu väitega, et tegemist on leebe sõbrakoeraga. "See tõug, nii nagu mitmed teisedki võitluskoera tõud on just aretatud "tapjaks". Selliseid koeri ei ole võimalik pidada korrusmajades või korterites. Nende käitumine on ettearvamatu ja kui koera omanik on ka pehmekene, siis on koer karja juht ja tema otsustab, kuidas ta oma territooriumil peremehetseb. Selline koer on sisuliselt relv. Aga kas meile kõigile on ikka kodus relva vaja?" viskab Saart üles küsimuse.
„Kahjuks on puudulik seadusandlus ja loomaomanikele omistatud demokraatlikud vabadused viinud meid tõsiste tagajärgedeni, kus vastutustundetu koerapidamise ja - pidaja suhtes puuduvad ennetustegevust võimaldavad või reguleerivad meetmed. Nii me tegelemegi õõvastust tekitavate tagajärgede nentimisega. Midagi tuleks sellise olukorraga siiski ette võtta ja siin vaataksime ootavalt seadusandjate poole,“ ütles Saart.
