Kangastelgedest sai koolis hitt

 (1)
                     
Maaleht
Kangastelgedest sai koolis hitt
Krit Lossmann (vasakul), Mari-Liis Mehikas, Epp Kevvai, Hedi-Kai Ridala ja Selma Peensalu tunnevad end uue elu saanud kangastelgede vahel koduselt.
Foto: Sven Arbet

Ardu põhikool võib ette näidata ruumi kangastelgedega, kus ei möödu ühtegi vahetundi, ilma et seal keegi oma vaiba kallal ei nokitseks või teiste omi ei vaataks.

Ardu kooli seitsmenda klassi tüdruk Mari-Liis Mehikas lõikas koos õega nädal aega kaltsust ribasid, nii et käärid punased.

Järgmised kaks nädalat läksid selleks, et ribad kooli kangastelgedel vaibaks kududa – ikka natuke käsitöötundide ajal ja natuke vahetunnis. Ja natuke ka pärast tunde.

Kokku on Mari-Liis kooli telgedel kudunud kolm korralikku vaipa.

Kangastelgede ruum on avatud kogu aeg. Kel mahti, käib vahetunnis pooleli jäänud tööd jätkamas või nokitseb midagi muud teha.

Neile, kel buss väga vara koolimaja juurde jõuab, meeldib samuti hubases käsitööd täis ruumis istuda.

Lapsed juba oskavad

Osadel päevadel tuleb kohale ka teljed üles seada aidanud Selma Peensalu, kes annab tegijatele nõu ja aitab edasi, kui mõni asi on takerdunud.

Lapsed on telgede ja tädi Selma ümber nagu mesilased, isegi poisid tahavad kätt proovida. Ja koovadki oma proovitriibud ära.

“Tädi Selma on meie raudvara, teda me kanname kätel,” ohkab kooli kauaaegne käsitööõpetaja Epp Kevvai südamest.

Tädi Selma muheleb.

“Vanemad inimesed peavad oskusi ja kogemusi edasi andma noortele, kuidas nad muidu õpivad,” arvab ta. Kudumine on talle südamelähedane. Aastaid töötas naine Sindis kangruna ning Ardusse kolis alles pensionipõlves.

Võimalus lastele vanu töövõtteid näidata on tema väitel suur väärtus. Seda enam et vaid vähesed lapsed on väljaspool kooli üldse kangastelgi lähedalt näinud.

Ka Maalehele oma oskusi näidanud kolmest neiust polnud keegi varem kangastelgedega kokku puutunud. Oma peres on nad ainsad, kel kudumisoskus selge.

“Meie koolis meeldib see ikka enamikule,” ütleb kaheksanda klassi tüdruk Krit Lossmann. Tema ja ta klassiõde Hedi-Kai Ridala on mõlemad kudunud kaks vaipa.

Tüdrukute meelest on see üsna kerge, ning kui asi kord juba selge, siis naljalt enam ei unune. Ainult natuke püsivust peab olema.

Kõige esimese vaiba kudus kool ühiselt, iga osaline tegi paar triipu oma valitud värvide ja materjaliga. Direktor Tiiu Lõoke muretses esialgu, et mis sellest välja tuleb, võib-olla saab vaip väga tume ja sünge. Ise kasutas ta kooli värve – kollast ja punast.

“Ja nagu näete, kogu vaip on rõõmsavärviline,” näitab ta uhkusega nüüd fuajees rippuvat tööd. Iga triibu juures on ka tegija nimi.

Direktori kinnitusel on kangasteljepisik suure kiirusega levinud. Ennem tuleb lapsi tagasi hoida, kui et sundida.

Teljed tulid lausa ise

“Üks esimese klassi tüdruk hakkas lausa nutma, kui selgus, et ta on telgede taga istumiseks veel nii väike, et jalad ei ulatu tallalaudadeni!”

Ent kuidas Ardu kool üldse sellise kangastelgede klassi on saanud?

Millegipärast projekteeriti Ardu põhikooli hoonesse omal ajal baariruum koos sisustusega – baarilett, toolid. Täisvärk.

Direktor Lõoke kehitab sellise asja peale õlgu. Paljugi mis kolhoosiajal välja mõeldi!

Pikerguse ja veidra mööbliga ruumiga polnud siiski suurt midagi peale hakata seni, kuni kahe aasta eest pakuti koolile kangastelgi.

Direktori meelest oli see suurepärane mõte. Teljed võeti tänuga vastu ning käsitöömeistrid paluti nõu ja jõuga appi.

Asi läks käima nii hästi, et praeguseks on olemas kolmed suured ja ühed väikesed teljed.

“Direktor on meil teoinimene. Kui midagi ära teha, siis ikka kiiresti ja hooga,” ütleb Epp Kevvai. Tema meelest on kangastelgede klass üks ütlemata suur väärtus ja teeb õpilaste elu kõvasti rikkamaks. “Lastel on siin kogu aeg tegemist. Nad ei lahuta lihtsalt meelt, siit võetakse ikkagi korralikud vaibad maha, mis lähevad kingituseks ja ka müügiks,” toob ta välja.

Ardu kooli lastel ei ole ka muret taipamisega, mis on lõimelõng või mis koelõng, kõik siinsamas silma ees. Ka oskavad nad juba märgata, millise hinna ja kvaliteediga sellised vaibad mujal müügis on. Siit tuleb ka oskus hinnata käsitöö tegelikku väärtust.

Kust käima pannakse?

Tädi Selma meelest on laste huvi väga vahva.

“Poisid olid ka väga toredad. Nemad olid eriti siis ninapidi juures, kui telgede ülespanek oli, muudkui uurisid, et kuidas see masin siis lõpuks ikka käima pannakse,” muheleb ta.

Laste õpetamise kõrvalt jõuab tädi Selma ka ise üht-teist ära teha – praegu on käsil kate õpetajatetoa nurgadiivani tarbeks.

Uue diivani jaoks pole koolil raha, nii peab uus kate mööblitüki värskendamisega toime tulema. Ja miks ei võikski see tulla kooli kangastelgede klassist.

“Taaskasutuse musternäide,” kinnitab Kevvai. “Kõik see, mis praegu ilusa käsitööna kodusid ehtima läheb, oleks ju muidu kaltsuna prügikotis. Lapsed saavad hea kogemuse, kuidas riietele uus elu anda ning samuti õpivad valima ja sobitama värve.”

Lisaks on käsitööõpetaja meelest ülimalt oluline, et lapsed ise tahavad teha, katsetada ja proovida. “See on omanäoline ja isikupärane, annab julgust millegi uuega alustada,” loetleb Kevvai. “Mina usun, et need lapsed, kellel on selline kangastelgedel töötamise kogemus, on palju rikkamad kui need, kel seda võimalust pole!”

Tüdrukud, omakootud vaibad kaenlas, muudkui noogutavad õpetaja jutu peale. Rikas olla on tore!

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Korilasel peenike peos (4)
28. august 2014 16:26
Korilasel peenike peos
Metsaandide kokkuostuga tegelev Aleksei Vertepov tunnistab, et kui kukeseeni Setumaal veel jagub, siis mustikatest pole kippu ega kõppu.
Lumeta talv, külm kevad ja põuane suvi surub korilased nurka – marju pole ja seenegagi on kehvad lood.
Kui Obama tuleks külla, mis teeksite…
Hetk enne seda, kui eestlased ja venelased Kiviõli bussijaamas Obama pildi vaatamise järel kahte lehe löövad ning kumbki omas keeles ja oma nurgas teda kiitma või laitma hakkavad.
Virulased kutsuksid Ameerika presidendi nii kartulit võtma kui ka viskit mekkima. Välistatud pole aga ka laus-sõimust osasaamine.
Õpetajaid on maale raske leida, sest neid on liiga palju!
Rõõm kohtuda: Puhja gümnaasiumi algklasside õpetaja Lea Järv ootab esimesse klassi 24 õpilast. Koolilastele on koolitöö alati täiskohaga, kuid õpetajad peavad tihti leppima osalise töökoormusega.
Kaugemate maanurkade koolid on sageli hädas nõuetele vastavate pedagoogide leidmisega. Paradoksaalsel moel on õpetajate puuduse põhjuseks asjaolu, et kokkuvõttes on neid Eestis... liiga palju.
Enn Tupp: Kõik olid Vene vägede minekust huvitatud, aga aidata ei tahtnud keegi
Pöördelisel ajal kaitseministrina töötanud Enn Tupp on veendunud, et omaaegse jäägrikriisi lavastajad istusid Moskvas, seda korraldanud resident toimetas aga Eestis. Jäägrikriis oli katse Vene vägede väljaviimist edasi lükata.
“Kõik olid küll huvitatud, et Vene väed saaks välja, aga keegi ei tahtnud sellega tegelda,” tunnistab viimaste Vene vägede lahkumise aegne kaitseminister Enn Tupp 20 aastat hiljem. “Keegi ei tahtnud kaasa aidata. Küll oli selle üle hea kaagutada.”
Kas Eestit ohustavad tsunamid? (10)
28. august 2014 06:15
Kas Eestit ohustavad tsunamid?
Näeb küll hirmutav välja, kuid tsunamist on asi kaugel. Pigem annab see pildi nn ajuveest tormi ajal.
Jaapani lõunaosa inimesed elavad juba paar nädalat tsunami-kartuses. Ka Eestit on tabanud hiidlained, õnneks tillukesed ja harvad.
Raamatud
28. august 2014 05:15
Raamatud
Supilinna armastajad.
Taassünd Sinimäel: pommid, luukered ja tähtajad
Sõjaaegsed leiud on Sinimäe kooli avamise nihutanud kaugemale kooli algusest.
Eestis pole ühtegi teist kooli, mille taassündi oleks ilmestanud mürsulaadung ja luu­kerede lasu.
Jaak Uudmäe: Elus ei saa kõike surmtõsiselt võtta
Kogu pere rõõmsalt koos: Mariann ja Jaanus, nende ees seisab tütar Lisete, pereema Maie ja pereisa Jaak, Jana, Meelis, Merylin, Evelyn ja Jaak Joonas.
Sportlasena maailma tipus olnud Jaak Uudmäe räägib oma 60 aasta juubeli künnisel, miks ta otsustas sealt tipust nii varakult lahkuda.
Mis Eestist tegelikult noil päevil välja viidi?
Vene vägede lahkumine Eestist 1994. aasta augustis. Pildil sõjatehnika rongile­laadimine Kloogal.
20 AASTAT VENE VÄGEDE LAHKUMISEST: 31. augustil 1994 pidid olema Eesti Vabariigist läinud viimased väeosad