Kaselt mahla laskmine on hääbumas

 (7)
                     
Maaleht
Kaselt mahla laskmine on hääbumas
Foto: Raivo Tasso

Paljud maainimesed on igakevadisest mahlakombest võõrdunud, mõned aga tehnoloogiat arendanud. Kasutusel on isegi kraaniga tilad.

Nüüd mil poodides on maitsestatud pudelivett küll üht, küll teist mekki, on tavaline kasemahl kodudes kunagise aujärje kaotanud.

Et see nii on, saab kinnitust, sõites Tartust Võrru mööda vana maanteed.

Kuigi Lõuna-Eestis on magusaim kasemahla kogumise aeg käes, jääb silma vaid mõni üksik koduaed või teeäär, kus kask jooksma pandud.

Tila pole ju kunstiteos!

Kui ligemale pool maad Tartust Võrru sõidetud ja silma ei jää ühtegi tilkuma pandud kaske, kannatus katkeb.

Võib-olla suurest teest kõrvale pöörates on sellel alal õnne rohkem!

Karilatsi külas keeramegi asfaltteelt kruusasele Vastse-Kuuste teele.

“Jõudu! Kas kasemahla ka kogute?” küsime ilma keerutamata mehelt, kes oma aias usinalt õunapuid lõikab.

“Ei, oma paar aastat ei ole mahla võtnud,” kostab mees.

Soo talu peremees Rainer Koger, tema see ongi, ütleb, et kui lapsed väiksemad olid, oli see igakevadine töö. Nüüd on lapsed suured ja Tartus koolides.

Vahel on nad nüüdki meelde tuletanud, et võiks, aga... “Ei tea kas laiskusest või mis, kõigil on palju tegemist ka ja aega vähe,” otsib ta põhjust.

Ta mäletab, et kui paarikümne aasta eest talu ostis ja loomad muretses – nüüd küll enam karja ei ole –, oli heinateo ajal kasemahl suvel supervesi. Kääritasid mahla, panid leiba ja rosinaid sisse, naine villis pudelitesse ja keldrist sai siis järjepanu neid jälle välja toodud.

“Lemmikuks oli meile vahtramahl, aga mõne aasta eest murdis torm vahtra maha,” kahetseb Koger. Samas, kui kase mahla jooksma paneks, jooks ta küll. Mis sest et ka kaevuvesi on talus hea.

Paneme koos puu jooksma!

Maaleht teeb seepeale ettepaneku, et kannatagu õige kaks õunapuud veidi lõikusega, paneme ikkagi kase jooksma.

Rainer Koger on päri. Koos ongi põnevam.

Väikese mõtlemise järel selgub, et oherdi, millega kasele auk puurida, on vahepealsete aastatega nii kadunud, et seda võibki otsima jääda.

Mahlaaugu puurimiseks sobiks ka akudrell, aga see tahaks jällegi laadimist.

Lahendus: peremees ketrab rullist voolujuhtme kase juurde ning võimsa elektridrelliga saab augu hetkega valmis. Kohe hakkab mahla välja immitsema.

Puudu on veel vaid tila. Vasktoruga saaks kõige lihtsamalt, aga see ei ole nii hea, rohkem linnavariant, arutleb Soo talu peremees. Puidust on ikka kõige õigem.

“Tila ei peagi kunstiteos olema,” leiab ta, murrab jämedama oksa ja noaga on sel varsti renngi sees.

Kui tila auku saab, läheb vaid mõni sekund mööda, kui mineraalaineterikas märjuke häälekalt punasesse kannu tilkuma hakkab. “On ikka hea küll!” kiidab Rainer, kui esimese lonksu mahla ära on mekkinud. Maaleht mekib ka ja arvab samuti.

Rainer leiab, et kolmest pangetäiest mahlast talle piisab. Siis lööb kasele punni ette. Küllap tänaseks on see kogus tal nädalaga juba käeski. Nagu maast leitud.

Suvelgi hea võtta

Maalehe auto keerab nina tagasi, et vana postiteed mööda Võru poole edasi sõita.

Möödudes Karilatsis Põlvamaa talurahvamuuseumist, kipub mõte sinnakanti, et küllap seal kased jooksevad. Kas või ükski. Ikkagi muuseum ja hea näidata meie rahva kunagist kevadist kommet.

Kaskedest puudust ei paista olema. Aga mahla laskmist pole muuseumi töömees märganud.

Ainult selleks, et näha oherdit ja mõnd tila, mida sealses varahoidlas küllap leida on, ei hakka me muuseumi sisse minema.

Sikajala bussipeatuse juures jääb pilk juba eemalt pidama talu lähedal oleval kasel, mille juures kirkalt sinine plastämber.

Kasest jookseb välja roostevabast terasest pikk toru, ämber aga ajab mahla juba üle. Pererahvast koputuse peale kodus ei näi olevat.

Torust tilal on erinevalt klassikalisest soonega tilast see hea asi, et putukad ei roni jooksvat mahla noolima, saab puhtama märjukese. Veel parem, kui ämber ka marliga katta.

Aga see pole veel kõik. Kõige nutikama mahlakogumisviisi leiame veidi enne Võru Loosu külast.

Järveääre talu peremehe Mati Parmaski mahlakasel on vasksel torul lausa kraan küljes ja mahl tilgub anumasse nii, et välisõhuga üldse kokku ei puutugi. Plast­anuma kaanes on auk, kust voolik tihedalt sisse surutud.

“Eks meilgi oli aastaid puidust tila, aga tee lähedal sigines mahla sisse tolmu, siis mõtlesime välja kinnise süsteemi,” selgitab Parmask.

Kolme aasta eest tegi poeg Roman aga kraanigi veel lisaks.

“Ega alati ei saanud õigel ajal jaole, kippus üle ajama, poeg siis meisterdas kraani vahele, saab alati sulgeda,” kiidab isa.

Parmaski sõnul annab kask päikesepaistelise sooja ilmaga oma 15 liitrit mahla. Aga keskeltläbi kümme liitrit ikka. Kuna kask asub väikese künka otsas, on selle mahl magusam. Mida kõrgemal kask kasvab, seda magusam mahl olevat.

“Valame plastpudelid ääreni täis, et ei jää õhuruumi – muidu tõmbab hallituse peale – ja paneme jahedasse, suvel on tervislik ja hea hapukana võtta, mingeid lisandeid me ei pane,” räägib Parmask.

Veelgi magusama vahtramahla aeg aga sai tänavu nii varakult otsa, et Parmaskid magasid õige aja maha. “Panime igaks juhuks 200grammise pudelikese oksa külge ja maitsta ikka saime,” räägib ta.

Hea nagu puskargi

Võrulasel Jaan Eichel on linnamehe staaži 63 aastat. Aga oma mahlasoone sai ta kodust Tõutsimäe külast, kus esimesed viis aastat elas.

Nüüdki otsib ta igal kevadel üles oma oherdi ja puurib sellega käte jõul mõnesse kasesse augu. Nagu vanasti poisina. Erinevus vaid selles, et puutila asemel on nüüd kollane veevoolik. Kuigi elab linnas, on Jaanil kodu akende all õnneks väike metsatukk olemas.

“Mineraalvee pudel korgini täis, mõni rosin ka sisse ja võib keldris mitu aastat seista,” õpetab Jaan, kuidas mahl hästi kaua säiliks.

Kõige maitsvamat kasemahlajooki on ta saanud ühelt mesinikult, kes pani mahlale natuke mett sisse. Kui see veidi käärinud oli, olnud see väga hea mõdu. Aga palju ta mett pani, seda Jaan ei tea.

Kasemahlaga on Jaanil oma Tõutsimäe kodust ka üks omamoodi seik pajatada, mille väljarääkimist ta väga ei pelgagi. Seepärast, et vana lugu.

Tal isa ajas puskarit ja villis seda köögis pudelitesse. Kõrval oli tops ja nõu. Kevadel, kui kasemahla aeg oli, arvas Jaan, et jooks õige mahla. Mitu prisket sõõmu jõudis hooga ära juua, kui taipas, et puskar.

“Eks ta mõjus ja mamma sai aru, mis mul viga, aga väga hea ja puhas kraam oli toogi,” naerab Jaan oma toonast eksitust.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Abi jõuab hädaliseni kiiremini
Paide päästekomando operatiivkorrapidaja Meelis Hints on saanud uut süsteemi kasutada kuu aega ning hindab seda heaks.
Uus kaardisüsteem suudab leida abivajaja ka metsade ja põldude vahelt, selleks tuleb helistada telefonil 112.
Kui Eesti tudengeid napib, õpetame hoopis võõrkeeles
TTÜ keemia- ja materjali- tehnoloogia teaduskonna polümeermaterjalide instituudi puidutöötlemise õppetooli juhataja professor Jaan Kers ootab rohkem tudengeid.
Eesti soost tudengite vähesus eriti tehnilistel erialadel sunnib ülikoole üha rohkem tähelepanu pöörama välismaalaste üliõpilaseks värbamisele.
Külad oma kuulsuste kannul
21. august 2014 05:15
Külad oma kuulsuste kannul
Mõnda maakohta külastades on tavaline küsimus, et kas siin ikka lapsi ka elab ja kooliharidust antakse. Viljandimaal Suure-Jaanis saavad mõlemad küsimused õnneks jaatava vastuse. Pildil joostakse võidu ümber Suure-Jaani järve.
Kui sul pole heliloojaid Kappe, olgu vähemalt Hugo Hommik, Romeo Mukk või Eve Loode, kellega võib uhkustada Suure-Jaani vald.
Milline on parim ilm mõrvaks?
21. august 2014 05:15
Milline on parim ilm mõrvaks?
Ilma mõju kuritegudele teadis ka staardetektiiv Sherlock Holmes. Selles filmikaadris käib võitlus elu ja surma peale: Holmes (Vassili Livanov) on vastakuti oma põhivaenlase James Moriartyga (Viktor Jefremov).
Kas õnnetustel ja kuritegudel on seost ilmaoludega, sellele aitab vastuseid leida kohtumeteoroloogia.
Üksmeel, mis hämmastas kogu maailma
Balti kett lookles Eestis enam kui 211 kilomeetrit Tallinnast Rapla ja Türi kaudu Viljandisse, sealt Eesti-Läti piirini.
23. augustil 1989 moodustatud inimkett läbi kolme Baltimaa kujunes enneolematult võimsaks ja selge sõnumiga aktsiooniks. See oli tee vabadusele.
Maainimese peas sünnivad pöörased lood
Läsna külateatri etendus “Kriminaalne lugu Pulli pubis” on jõudnud kohta, kus rahvas näeb 500eurost.
Kuhjavere X külateatrite festivalil Viljandimaal meeldisid publikule eriti need lood, mille trupid olid ise välja mõelnud ja lavale seadnud.
Sada sõna
21. august 2014 05:15
Kuidas ära tunda õiget Peipsi sibulat?
Stanislav Burlakovil on põhjust rahul olla: mullune sibula- saak oli Peipsi veeres hea, tänavune veelgi parem.
Lüübnitsa sibula-kasvatajad hoiatavad, et nende kauba pähe üritatakse pakkuda importmugulaid.
Raamatud
21. august 2014 05:15
Raamatud
Ülitundlik inimene. Mis aitab, kui maailm kipub sinust üle sõitma?
Lemmiksarjad taas Kanal 2 ekraanil
Draamasarjas “Pilvede all” juhtub kolmel õel – Piretil , Maril ja Kertul – ootamatuid sündmusi.
Juba septembris toob Kanal 2 ekraanile mitu uut kodumaist saadet ja sarja, millest TeRa annab ülevaate järgmisel nädalal.
Hundid ründasid Jäärja küla lambaid
Saarde valla lambakasvataja Jüri Pärnat on juba kolm aastat kannatanud seda, et hundid tema lambaid murravad.
Teisipäeva hommikul leidis Pärnumaa Jäärja küla lambakasvataja Jüri Pärnat eest verise pildi: osa tema lambaid lebas karjamaal, kõrid läbi puretud.
Selgeltnägija Ilona Kaldre
21. august 2014 05:15
Käsi
Pilt on illustreeriv