Tüüpilise väikeettevõtjana rabas ta neli aastat koos abikaasaga oma firmas tööd teha nii et silme eest must, aga lastega koos olemiseks - kuue-, seitsme- ja üheteistkümneaastasega, kellest kaks käivad koolis ja kõik kolm ka muusikakoolis - kippus aega nappima.

"Mu meelest pole äri seda väärt, et ma lähen kodust hommikul, kui lapsed veel magavad, ja saabun õhtul, kui nad juba magavad," ütleb Viigisalu.

Teine põhjus, miks sulgemine päevakorda kerkis, oli ettevõtte asukoht ja laienemisvõimaluse puudumine. Keilas jaama taga, suhteliselt kõrvalises kohas oli küll olemas jaemüügipind, kuid toitlustuskohana laienemiseks ruumid puudusid. Mujalgi Keila linnas polnud häid ruume saadaval.

Tööjõuga polnud ka priisata. Lisaks Janile ja Liisile oli neil algul kaks palgalist töötajat, kuid hiljem, kui äri käima läks ja töö jooksma hakkas, saadi omal jõul, kuigi rabeledes, hakkama.

Leivakoda tootis naturaalse juuretisega küpsetatud leiba, erinevate täidistega sepikuid ja saiu, pirukaid, küpisiseid ja kooke, tellimise peale ka kringleid, stritsleid ja torte. Tööd oli palju, raha liikus ja ettevõte oli edukas.

"Pankrotti või midagi sellist meil polnud," kinnitab omanik. "Tegelikult oli sulgemisotsust vastu võtta ikka päris raske. Oli ta ju meile kui neljas laps."

Viigisalu ütleb, et iga ettevõtja peab tunnetama ja ära tundma, kas ta on õige ärimees. Ja "ärimehe kriteeriumiks" nimetab ta naljaga pooleks seda, kas oled ettevõtte arengu nimel valmis oma kodu panti panema või mitte. "Mina arvasin, et võib-olla pole seda mõistlik teha," sõnab ta.

Praeguseks on osa pagaritöökoja sisustusest müüdud, teine osa veel ootab ostjat, kuid Jan Viigisalu arvab, et kauaks seadmed seisma ei jää. Huvi nende vastu on tuntud päris aktiivselt.

Mis edasi? "Eks ma otsin palgatööd, aga väga ei kiirusta. Kõigepealt puhkame kuukese. Ja kui siis Eestis väärilise palgaga tööd ei leia, liigume mujale," on Jan Viigisalu optimistlik.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena