Tule linna, su hambaarst on juba siia kolinud!

 (10)
                     
Maaleht
Tule linna, su hambaarst on juba siia kolinud!
Koosa elanikel pole õnneks vaja hambaid kaugel ravimas käia, selles paigas töötab juba aastaid Larissa Zirkilova. Pildile jäi hetk, kui ta patsiendilt proteeside jaoks hammmaste jäljendit võtab.
Foto: Raivo Tasso

Suurem osa hambaarste on kogunenud kolme meepüti
juurde – Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse. Maakad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, või tulgu oma hädaga linna.

Kui Alatskivi surnuaiavaht Enno Simson teisipäeva hommikul Tartumaal Vara valla Koosa hambaarsti Larissa Zirkilova toolist tõusis ja õues sigareti põlema pani, oli ta hing rahul. Varsti saab uued proteesid suhu.

Esimest korda käis Enno hambaarsti juures 23selt. Seni olid noore mehe hambad veel korras. Sealtpeale hakkas asi allamäge veerema. Nüüd kui viis viimast oma hammast välja kistud, tuli Simsonil proteesid tellida.

“Sõbramehel on juba 40 aastat täielikud proteesid,” jutustab surnuaiavaht. “Ta ei võta neid üldse suust ära. “Närib porgandit ja kaalikat ka, väga head proteesid on.”

Kolm meepütti ja lage maa

Võib öelda, et Enno Simsonil, kellel küll kõik oma hambad kadunud, on veel vedanud. Sest Koosa asub ikka lähemal kui Tartu ja hoopiski lähemal kui Tallinn.

Miks neist linnadest jutt? Sest lõviosa Eesti 1300 hambaarstist on kogunenud kolme meepoti – Tallinna, Tartu ja Pärnu ümber. “Need anumad on juba nii täis, et ajavad üle ääre,” tunnistab hambaarstide liidu juhatuse liige Indrek Truija. “Ütleme ausalt – hambaarstide kontsentratsioon Tartus on Eesti kõrgeim.”

Truija räägib Tartu ja selle lähikonna 700 tohtrist, mis on enam kui pool tema kõikidest ametivendadest-õdedest.

Kui Harju- ja Tartumaal pole see asjaolu maaelanikke seni suuremat häirinud – seal toimetavad hambaarstid ka paljudes maavaldades –, siis suvituspealinn Pärnu on Eesti suurima maakonna hambaarstidest sisuliselt tühjaks tõmmanud.

Lihtsamas keeles: tahad hambaarsti juurde, sõida Pärnusse. Sest peale Pärnu tegutsevad hambaarstid maakonnas veel vaid Vändras ja Kilingi-Nõmmel. Kihnu saarel ka, aga see on imeline erand.

Tõsi, Kihnu puhul on üleval üks väike küsimus. Sealne vallavalitsus sisustas küll oma rahva jaoks uhke hambaravikabineti ja ostis sinna 36 000 euro eest tutt­uue ravitooli, puurimismasinad ja röntgeniaparaadi. Täna selgub aga, kas mõni tohter tahab seal vallavalitsuse kehtestatud tingimustel ka töötada.

Tingimused on järgmised: tohter peab vähemasti viis päeva kuus kohal olema ning täiskasvanud kihnlaselt küsitud hinnad peavad olema samasugused, kui haigekassa praegu laste eest maksab, ei kübetki rohkem...

Ööbikukeele salat Kihnus

Kõike seda tehakse vaid 700 kihnlase tarvis.

“Meie oma rahakott ei võimalda muidugi osta 36 000 euro eest seadmeid,” tunnistab vallavanem Ingvar Saare. Vanas rahas oleks see ju kõvasti üle poole miljoni krooni.

Puurmasina ja röntgeniaparaadi ost oli kihnlastele seega nagu ööbikukeele salati valmistamine. Põder ehk lõviosa rahast tuli väikesaarte programmist, kihnlased panid omalt poolt ööbikukeele ehk tasusid 15 protsenti arvest.

Hea aparaat ei tähenda aga veel, et puur surisema hakkab. Nii on Setumaal asuva Meremäe valla juhid, kes hoolitsevad umbes tuhande hinge eest, oma rahva pärast kõvasti võimelnud. Nad ehitasid hambaravikabineti, ostsid 13 000 euro eest tehnika, aga on nüüdseks tühjade pihkudega.

Keegi pole siia pidama jäänud. “Haigekassa on pakkunud, et minge Meremäele, viidates rahale, mille saaksime laste hammaste ravimise eest,” jutustab Indrek Truija. “Me ütleme, vabandust, meil ei ole selleks tööjõudu. Meie arstid on niigi väga koormatud.”

Tõesti: PMA kliinik, kus Truija ametis, tegutseb korraga neljas kohas – Võrus toimetab tosin tohtrit, Põlvas ja Tartus kummaski kuus, Antslas aga üks.

Ehkki vald annaks Meremäel tasuta kabineti, peaks PMA sinna investeerima. “Me oleme läinud seda teed, et kutsume: tulge pigem Võrru!” nendib arst.

Võrru kutsumisel on ka teine külg. Maakonnas võtab tohter vastu veel vaid Rõuges, Antslas, Mõnistes ja Vastseliinas.

Truija pole aga kindel, et nad Antslas kaua vastu peavad. “Proteesijaid on vähe, tellitakse kõige odavamaid. Maal on vaid tulekahju kustutamine ja lapsed.”

“Lapsed” tähendab seda, et haigekassa maksab kinni laste hambaravi. Truija kliiniku eelarvest moodustab laste ravimise eest makstav raha tervelt 40 protsenti.

Viimane bastion ääremaal

Jüri Herm on Vastseliinas hambatohtrina tegutsenud juba 29 aastat.

Kui Herm omal ajal Vastseliina tuli, tegutsesid hambaarstid ka Missos, Meremäel ja Haanjas. Nüüdseks on kõik peale tema kadunud. “Mina üksi olen jäänud,” tõdeb Herm viimase mohikaanlasena.

Samas ei oska tohter öelda, kaua temagi suudab vastu panna. “Kui raha ei ole, ei saa kõige uuema metoodika järgi ravida,” seletab ta.

Samas nõuded kvaliteedile järjest suurenevad, inimeste rahakott aga ei tüsene. “Kõige hullemaks läks pärast euro tulekut,” tunnistab Herm. “Ainult suure valuga tuldi hambaarsti juurde.”

Kui vald ei aitaks, oleks Herm oma poe ammuilma kinni pannud. Vald maksab elektri ja kütte eest, ostis eelmise raha ajal ka 200 000 krooni eest puurmasina. “Keskmine auto hind,” seletab tohter. “Mina ise ei oleks jaksanud.”

Liisida arst ka ei saaks. Sel puhul peab püsiv sissetulek olema. Vastseliina hambaarstil seda paraku pole. Kunagi ei tea, mis järgmisel kuul juhtub. Vastseliina rahvas on vaene.

Pärast seda, kui riigiisad otsustasid, et täiskasvanud hakkavad oma hambaravi eest ise maksma, hakati tohtri juures harvem käima. Viimasel ajal astuvad vaid üksikud üle hambaravikabineti ukseläve.

Põhjust tulla oleks aga enam kui küll. Vastseliina inimeste hambad on kogenud tohtri hinnangul väga sandis seisus. “Kuskil kaks ja pool,” tunnistab Jüri Herm Eesti kaugeima maanurga rahva hammaste seisu viiepalliskaalas. Võib-olla on seis veelgi hullem.

“Ma teen soodustusi,” tunnistab doktor Herm. Mida see tegelikult tähendab, ei tihka ta öelda. “Ma ei või reklaamida.”

Valgamaal on nagu Venes

Kõige nutusem seis on Valgamaal. Lootus hambaarsti kohata on siin tervelt kolm-neli korda väiksem kui Tallinnas või Tartus.

Vahe on suur isegi naabruses asuva Võru-, Põlva- ja Viljandimaaga. Kui tuhande pealinlase kohta tuleb 1,39 hambaarsti, siis Valgamaal on neid vaid 0,38. See on sama palju kui Venemaal.

Valgamaal tegutseb hamba­arst viies maavallas – Pukas, Paluperas, Tõrvas, Otepääl ja Tõllistes.

Kuid see on vaid üks häda. Teine häda seisneb selles, et suurem osa Lõuna- ja Kagu-Eestist asub riskipiirkonnas. Kuna joogivees on vähe floori, pureb kaaries seal jõuliselt hambaid.

Hambaarstid räägivad DMF-indeksist. Lahtiseletatult tähendab see, mitu hammast on lapsel katki – kas välja tõmmatud või plommitud. Kui tavaliselt on Eestis DMF 2, siis Lõuna- ja Kagu-Eestis poole kõrgem. “Tervete hammastega last meil ei ole,” kinnitab Indrek Truija.

Valgamaal lisanduvad ohtlikule joogiveele ka muud tegurid: vilets majanduslik seis, suur töötus.

2010. aastal tõmbasid tohtrid valgamaalaste suust 4458 hammast. Iga viies visiit lõppes sealkandis hamba väljakiskumisega.

Mujal Eestis juhtub seda palju harvem. Isegi naabruses asuval Võrumaal ja Põlvamaal, kus rahvas sama viletsat vett peab jooma, juhtub seda kaks korda harvem.

Uus trend – hambutud lapsed

“Maal ei pea olema kõik täpselt nii nagu linnas,” seletab Koosal tegutsev doktor Larissa Zirkilova. Zirkilova on selles paigas töötanud ligi 25 aastat.

Vahepeal oli tal kabinet ka Varal. Paraku tuli sellest loobuda – üks maa-arst ei suuda korraga kaht hambaravikabinetti töös hoida. Nüüd võtab ta hädalisi kolmel päeval nädalas vastu Koosal, kolmel Tartus.

“Peipsiveersed tulevad hommikul kella üheksase bussiga ja tahavad pool üksteist tagasi saada,” seletab tohter, kuidas asjad nende kandis käivad.

“Alatskivi ja Kallaste omad tulevad poole kaheteistkümneks ja tahavad ühese bussiga tagasi saada, Vara omad tahavad pool kaksteist tagasi saada või tulevad poole kahest, et pool kolm tagasi saada.”

Arst tunnistab, et maal on hinnad madalamad. “Kui ma hakkaks siin linna hinnakirjaga töötama, siis oleks vaid mõni üksik patsient. Pealegi ei pea siin kõiki teenuseid pakkuma. Lihtsamaid asju nagu hammaste eemaldamine ja parandamine, lihtsamad proteesid, seda küll.”

Zirkilova pole puuri põõsasse visanud. Ta on veendunud, et tuleb ka maal toime.

Muret teevad pigem patsiendid. “Sellist asja, et kaheaastastel lastel on esihambad täiesti ära lagunenud, meie ajal ei olnud,” kirjeldab doktor Zirkilova uuema aja trende. “Nüüd on igal kolmandal-neljandal lutipudelikaaries. Kõik neli esihammast tuleb eemaldada.”

Tagajärg: hambutud lapsed käivad lasteaias ja lähevad sedasi ka kooli. “See tuleb öisest söötmisest,” seletab tohter. “Lapsed on harjunud öösel lutipudelist jogurtit imema.”

Kurvema poole kõrval on aga ka rõõmsam. Indrek Truija hinnangul pole Eesti hambaravi tasemel häda midagi. “Kvaliteet on meil normaalne,” tunnistab Truija. “Kui meie arstid saavad ka Soomes väga kenasti hakkama, siis hullusti kaevata
ei saa.”

Rõõmsam pool toob omakorda kurvema. Samamoodi nagu perearstid, lähevad ka hamba­arstid üha sagedamini välismaale tööle. “Soomes on vähemalt 150,” teab Truija. “Viimase kümne aasta jooksul on Võrust kaks lahkunud Rootsi, kolm on läinud Soome.”

Üks tohter läks Truija enda firmast. “Osa aega töötab Soomes, osa aega meil,” seletab Truija.

Larissa Zirkilova räägib oma kursuseõest nii: “Kaks nädalat on Räpinas, kaks nädalat töötab Soomes.” Soomes teenib leiba veel kaks Zirkilova kursusekaaslast.

Eestis arste liiga palju

Maalehe käsutuses olevas hambaravi arengukava mustandis on kirjas, et kuna Eestis on hambaarste liiga palju, ei jää ülikooli lõpetanud noortel muud üle, kui välismaale tööle minna.

Arengukavas tõdetakse, et samamoodi edasi minna enam ei saa.

- Esiteks – hambaravi vajavad kõik.

- Teiseks – paraku ei suuda kaugeltki mitte kõik seda oma taskust kinni maksta.

- Kolmandaks – kuna rahvas on vaene ja ei jõua hambaravi eest ise maksta, riik on aga kohustuse hambaravi eest tasuda inimeste õlgadele veeretanud, pole hambaarstidel enam tööd.

- Neljandaks – majanduslik olukord ei meelita hambaarste maale, kus kulutused ennast väga aeglaselt tasa teenivad.

Arengukava koostajad ütlevad otse:

- on vaja leida riiklikul või maakonna tasandil hoobasid, mis suunaksid hambaarste maapiirkondadesse,

- taastada hambaravihüvitis ja seda suurendada, vähendada patsiendi omaosalust.

Indrek Truija sõnul on tõde selles, et haigekassa on hambaraviraha alates aastast 2003 pidevalt vähendanud.

“Haigekassa saab tervishoiuteenuse Euroopas kõige odavamalt kätte,” nendib ta. “On vaid üks riik, kus tervishoiuteenuse eest makstakse veel vähem – see on Makedoonia.”

Truija jutustab, kuidas asjad Soomes käivad. Seal on kaht sorti hambaarste: ühed on era-, teised munitsipaalhambaarstid. Lahti piirkonna munitsipaalkliiniku eelarve kuuest miljonist eurost neli maksab omavalitsus.

“Sellega tagatakse kodanikele odav teenus. See on odavam kui Eestis,” kinnitab Truija. Eraarsti teenusest maksab sealne haigekassa kinni 30–40 protsenti.

Hammasteta hüüdja hääl

“Riik on enda pealt kõik asjad ära pühkinud,” ohkab Alatskivi kalmistuvaht Enno Simson. “Inimene vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Meie hääl on nagu hüüdja hääl kõrbes.”

Surnuaiavahil on tuline õigus. Pärast seda, kui otsustati, et iga täiskasvanu maksku hambaravi eest ise, hakkas rahvas üha vähem tohtrite juures käima.

Esialgu jäi vaid kaks päästerõngast. Esimese järgi sai inimene 300 krooni hüvitist, juhul kui ta pärast arve tasumist haigekassale avalduse kirjutas.

Teise järgi võis üle 63aastane ravikindlustusega inimene saada 4000 krooni hambaproteesihüvitist. Paraku nokkis riik peagi esimese neist ära.

Eelmisel aastal tunnistas 44 protsenti küsitletutest, et rahakott lihtsalt ei luba üle hambaarstikabineti läve astuda. Tagajärg – surnuaed eestlase suus aina laieneb. 

.

LUGUDE SARI

Arstiabi maal

- Maaleht uurib, kuidas saavad meditsiiniabi need Eesti inimesed, kes ei ela linnas.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Julge ja rõõmus Manni portselan
1. september 2014 16:05
Julge ja rõõmus Manni portselan
Maiasmokkadele mõeldud serviisil näeb plaatinaga maalitud mummuke välja nagu pisike peegel keset graafilist kapsalehemustrit. Helesiniste teetasside seest leiab jooja veel ühe väikese sinise õie.
Manni ehk Mariliin Kindsiko maalib valge portselani muinasjutuliseks ning õpetab seda kaunist ala ka huvilistele oma kunstistuudios.
Raikküla mõis
Raikküla mõisa omanik Ivo Lambing pani väravad lukku, sest haridusministeerium ainult lubas koolile uue korraliku tee ehitada, ent ei liigutanud selleks lillegi.
Mõisnikud panid värava lukku, sest riik pole jõudnud kahe aasta jooksul uut teed rajada.
Nabala kaitseala loomine päästis vee paisu tagant
Heiki Hepner on võtnud enda hooleks esindada neid metsa- omanikke, kelle maad jäävad loodava Nabala kaitseala piiridesse.
Maaomanikud saatsid keskkonnaametnikele pöördumise, milles öeldakse, et uute looduskaitsealade loomisele puudub nende meelest sageli põhjendus.
Seapidamine luubi all
31. august 2014 16:35
Seapidamine luubi all
Seakasvatus on üks kontsentreeritumaid ja reglementeeritumaid põllumajandusharusid Eestis. Eriti just nüüd vajavad sigalad erilist kontrolli.
Selleks et hoida ära sigade Aafrika katku levimist Eestisse, kontrollib veterinaar- ja toiduamet (VTA) kõiki siinseid seafarme.