Üllatus: Läänemaal tabatud imeloom osutus šaakaliks
Maaleht.ee-s kümnete tuhandete eestimaalaste huvi pälvinud imeloom, kes Matsalu lahe kaldal salapäraselt ulgus, on nüüd teadlaste uurida. Tõenäoliselt on see šaakal.
Tartusse toodud imeloomaga tutvusid imetajate uurijad esmaspäeva öötundideni. “Välistunnused viitavad kõik šaakalile,” tunnistab suurkiskjate asjatundja Peep Männil.
Seega on tegu loomaga, kes ei peaks elama ja ulguma mitte Matsalu kandis, vaid Aafrika savannis, Kaukaasia mägedes või Kesk-Aasia poolkõrbetes.
“Eks paistab, kas seda kinnitavad ka kolju tunnused ja DNA-analüüs,” räägib Männil. Analüüsi tulemused selguvad mõne nädala pärast.
Ime küll, aga tõsi
Tartu Ülikooli zooloogiamuusemi kuraator dr Andrei Miljutin, Eesti zooloogide seas üks parimaid maailma loomastiku asjatundjaid, tundis Läänemaa võõra ära juba foto põhjal. “See on ime küll, aga fotol on šaakal, Canis aureus,” hindas ta. “Ta oskab ilusti uluda.”
Pärast looma põhjalikku uurimist pole Miljutinil enam vähimatki kahtlust esialgse määrangu õigsuses. “Tegemist on kahtlemata hariliku šaakaliga,” kinnitab ta. “Ainus teine variant oleks kodukoera identne koopia – sama suurus, proportsioonid ja värvus detailideni välja. Paraku ei ole see koer.”
Peale välimuse tõestavad seda veel kaks asjaolu. “Esiteks ei tunnistanud koer seda looma omaks – kägistas kaelast surnuks. Niiviisi koerad omavahel ei suhtle, seda enam et ohver oli noor emane,” selgitab Andrei Miljutin.
Teiseks: mahamurtud loomal on eeskäpa keskmiste varvaste päkad tagantpoolt kokku kasvanud – see on aga šaakali unikaalne tunnus, mida ei esine koeral ega hundil.
“Arvatavasti on tegu jalga lasknud eksootilise lemmikloomaga,” hindab zooloogiamuuseumi kuraator.
Küsimus, kust loom Läänemaale sai, on tõesti vastuseta. Peep Männil arutleb, et kaasajal on piirid lahti, inimesed liiguvad mööda ilma ringi ja zoopoodides pakutakse müügiks kõikvõimalikke eksootilisi loomi nagu skungid, pesukarud ümisejaid jpt. “Pole ime, kui mõni lemmikloom peremehe juurest putku paneb,” nendib Männil.
Alex Lotman Eestimaa Looduse Fondist ei välista samuti võimalust, et “mõni hull on šaakali kusagilt Eestisse toonud ja see on putku pistnud”.
Selliseid ka varem nähtud
Läänemaal tekitas leid aga tõelise sensatsiooni.
“Esimest korda kuulen sellest!” imestas Läänemaa Hanila valla volikogu esimees Mardo Leiumaa Maalehe küsimuse peale, mis imeloomad nende vallas tegutsevad.
“Ma ei tea, mis loom see on,” tunnistas ka kohaliku Massu jahiseltsi juht Veiko Laev.
Erinevalt neist oli Hanila vallavanem Arno Peksar asjaga kursis. “Koerad pidasid ta kinni ja jahimees tappis noaga ära,” teadis ta. “Jalad olid tal nii pikad nagu rebasel, karvatoon kähriku moodi. Kõige huvitavam, et saba oli lühike.”
Vallavanem tegi ka kiire (ning hiljem õigeks osutunud) hinnangu. “Nagu rebane ja kährik oleks omavahel kokku saanud,” lausus ta. “Välja nägi nagu šaakal.”
Õli valasid tulle kohalikud jahimehed, kes vallavanemale väitsid, et nad on samasuguseid olevusi ka varem kohanud. “Minu jaoks oli see kõige suurem uudis,” nentis Peksar.
Imetajate uurimisega tegeleva Eesti Terioloogia Seltsi siselistis algas Läänemaa imelooma kohta samuti elav arutelu.
Vastakaid arvamusi põhjustas ka see, et haruldane loom noaga tapeti. Väidetavalt olid jahikoerad loomale nii palju viga teinud, et otsustati halastussurma kasuks.
Neli aastat tagasi tabati sealsamas Läänemaal Taebla vallas hundipesakond, mille kümnest liikmest kaheksa olid hundile ebatüüpilise värvusega. DNA-analüüs kinnitas, et need olid huntkoerad ehk hundi ja koera hübriidid. See oli esimene kord, kui Eestis õnnestus tõestada huntkoerte olemasolu.
VÕÕRAMAA LOOM
Harilik šaakal, Canis aureus
- Šaakal meenutab väikest hunti või koiotti. Jalad on tal lühemad kui hundil, keha pikem ja saba lühem.
- Tüve pikkus on 71−85 cm, saba pikkus 20−36 cm, kaal 7−13 kg.
- Levinud on šaakal Aafrika kesk- ja põhjaosas, Lähis-
idas, Kesk-Aasias kuni Hindustani poolsaareni. Kohanemisvõimelise loomana elutseb ta nii Aafrika savannis, Kaukaasia mägedes kui ka India metsades.
- Eestile kõige lähemad elupaigad asuvad Ukrainas, Ungaris ja Moldovas.
- Šaakal tegutseb tihedas põõsastikus ja veekogude kaldaid katvas roostikus. Meelsasti elab inimasulate läheduses. Redupaigana kasutab looduslikke süvendeid ja kividevahelisi lõhesid, mõnikord ka mägra, rebase või okassea urge.
- Enamasti tegutseb šaakal öösel. Enne jahileminekut laseb ta kuuldavale valju ulgumise. Ulguma ajavad teda ka kirikukellade helin või sireenid.
- Šaakal on kõigesööja, eelistab pisiimetajaid ja linde, aga püüab ka sisalikke, madusid ja konni, kalu ja putukaid. Külade läheduses murrab kanu. Armastab viinamarju, arbuuse ja meloneid.
- Jooksuaeg kestab endise Nõukogude Liidu territooriumil jaanuarist märtsini.
Kahe kuu pärast sünnib 4−6 kutsikat.
- Emašaakal saab täis-kasvanuks aastaselt, isane kaheselt. Elada võib ta 12−14 aastat.
Allikas: Vikipeedia
