Ennast ravida või koerale rohtu anda?

 (17)
                     
Ennast ravida või koerale rohtu anda?
Oma Rummi tervise eest võidelnud Ille Mägar palub südamest tänada kõiki neid, keda tema mure ükskõikseks ei jätnud.
Foto: Sven Arbet

Väike uudis haigest koerast ja tema kehvas seisus omanikust vallandas abitulva, eakas naine aga puikles abile vastu.

3. oktoobril helistas mulle üks memm, 80aastane Ida-Virumaa Voka küla Kruusamäe talu perenaine Ille Mägar. “Rebased vahivad keset õue vastu, endal sabad lagedad nagu rotil!” kõneles ta.

Üks rebane oli varem sara all hinge heitnud. “Marutaud!” tõdes loomaarst ja saatis looma pea Tartusse uurimiseks, kere käskis aga ära põletada.

“Minust ei ole rebase põletajat,” ütles Ille ja kutsus naabri appi. Nii seda looma põllu peal sussitati.

Aga polnud marutaud, vaid hoopis kärntõbi. Koer läks kärna, nühkis end veriseks. Illel endal hakkasid käed sügelema.

“Arst ütles, need on väga kallid rohud,” jutustas ta. “Jumal küll, aga mul ei ole ju raha!”

Esimese soolase arve – 80 eurot – maksis Ille siiski ära, aga sellest polnud tolku. Küll pidi ta mitmest oma rohust loobuma, naise pension on ju 288 eurot.

Nüüd oli memme koer juba teist korda kärntõve külge saanud. “Mul ei ole raha, Rummi!” ahastas naine koera piinlemist vaadates. “Alles pensionipäeval saan sulle rohtu osta!”

Aga kus see riik on?

“Helistasin valda,” jutustas Mägar. “Ütlesid, et pole meie asi, meie ei saa midagi teha. Helistasin veterinaariasse – pole meie asi, seda peab riik tegema. Ent kus see riik siis on? Mida ma pean tegema? Saage aru, mul ei ole nii palju raha!”

Kirjutasin sellest samal päeval online-uudise. Seda, mis järgnes, poleks ma osanud ette näha.

Kõigepealt helistas loomakaitse ja lubas memme arve kinni maksta. Vähe sellest: üksteise järel hakkasid mu postkasti potsatama üha uued elektronkirjad sooviga hätta sattunud memme aidata.

Veelgi enam – mitmed helistasid mu taskutelefonile.

Ma poleks uskunud, kui palju häid inimesi meie ümber tegelikult on.

“Inimesed tahavad aidata,” helistasin õhtul memmele. “Inimesed tahavad teile raha anda.”

Memm puikles vastu, aga palus abistajaid südamest tänada.

“Ma olen harjunud ise hakkama saama,” lausus ta.

Vana aja inimesed on natuke teistmoodi. Võib-olla seetõttu, et nende elus on olnud igasuguseid aegu.

Kui mees veel elas...

Kui tema mees veel elas, tundis Ille Mägar end kui vanajumala selja taga. Ühel pühapäevahommikul oli see aeg otsas. Mees tõusus voodist, aga jalad ei kandnud. Südameinfarkt.

Riik enam matusetoetust ei maksa. Vald andis 2400 krooni. Sellega ei tulnud Ille välja. See natuke, mis pangaarvele oli kogunenud, kadus nagu vesi kuumal kerisel.

See selleks. Ille mõtleb viimasel ajal pigem, mis siis saab, kui euroliit kokku kukub. “Siis olen jälle lagedaks tehtud!” arutleb ta. “Krooniajal tehti lagedaks, rublaajal tehti lagedaks. Meie põlvkonnalt on mitu nahka tõmmatud.”

Kui kroon tuli, oli siiski lihtsam. “Olime nooremad ja mehega kahekesi. Meil oli aiamaa. Pidasin kanu ja küülikuid, kevadel ostsin vasika, sügisel müüsin. Poeg elas linnas, tal oli viis last. Tahtsin teda aidata. Tervis lubas,” jutustas Ille. “Siis oli mul kõik omal olemas. Nüüd ei ole midagi.”

Kodus kahe kepiga ukerdav Ille pääseb poodi vaid siis, kui sotsiaaltöötaja viib.

Voka poes on kaup paraku kallim kui linnas. “Me läheme Maksimarketisse, sinna, kus kõige odavam on. Ja seal vaatan, mis kõige odavam on. Muidu ma ei saa oma rohtusid välja osta. Muidu ma ei saa elada.”

Rohtusid on meeletu hulk: kallis valuvaigisti, vererõhurohi, diabeedirohi, astmaatilise bronhiidi rohi, siis arstim südame rütmihäirete vastu.

“Peale selle on mul määrimisrohud. Hobusemäärdega määrin selga ja jalgu. Olen ise varsti ka juba nagu hobune!” lausub Ille.

Vägisi tuleb eakale naisele meelde tema ema ütlus, et seadke suu sekki mööda...

Kolhoosnik ei ole inimene

Viletsaid aegu on olnud aga ennegi. 1949. aasta kevadel sai 18aastasest piigast kolhoosnik. “Niisuguseid vanasid ei ole meil vaja,” oli öeldud tema isale, kes veidi üle 50. Vanema venna olid sakslased aga lennuväe abiteenistusse võtnud, venelased andsid talle
25 + 5 ja saatsid Siberisse.

“Minul ei jäänud muud, kui pidin avalduse andma, et tahan kolhoosnikuks,” meenutab Ille Mägar.

Talle anti hobusepaar ja saadeti põllule. Äestas, külvas, ajas kartulivagusid lahti. Siis tuli rehepeks.

“Jõululaupäeval raiusime kangidega rukkihakke lahti,” jutustab ta. “Aga jõulude esimesel pühal ütlesime, et meie tööle ei lähe.”

Naised katsid kontoris hoopis laua, panid süldikausid, pirukad ja pudeli lauale. Brigadir läks näost valgeks.

“Naised, mis te teete, teid viiakse Siberisse!” – “Viigu!” vastasid naised. Paljudel olidki mehed juba Siberis.

Tuli esimees. “Oi, naised, minge tööle!” – “Meie ei lähe!”

Siberisse minek jäi siiski ära.

Küll tuli neil neidudel, kes abielus polnud, nädala kaupa metsa tegema minna. Esmaspäeval mindi, laupäeval tuldi. “Kui ma koju tulin, olid püksid jääs. Seisin pliidi ees ja sulatasin pükse, enne ei saanud jalast ära võtta. Olin nii väsinud, et ei tahtnud enam süüa.”

Kevadel lubati normipäeva eest 20 kopikat, sügisel öeldi, et viis kopikat saab.

Siis tuli laenuvolinik ja ütles, et kõik peavad riigilaenu võtma. “Nii ei saanud me isegi seda viit kopikat kätte,” meenutab Ille. “See oli hullem kui orjatöö.”

Viiekümnendate alguses töötas Ille noorloomalaudas. Sööta polnud, igal hommikul oli viis-kuus mullikat surnud.

“Iga kord, kui lauta läksin, nutsin,” räägib naine. “Me pidime lehmad nööridega üles tõstma. Metsast tõime kuuseoksi, hautasime neid suurtes kateldes, põhku panime ka, siis andsime ette.”

Lehmad nööriga lae alla

Kevadel tassiti loomad nööride abil välja. Mõni suutis ka ise sööma hakata. “Ma ei jõua neid enam tappa, ei jõua enam nahkasid võtta,” olevat öelnud Ille lihunikust isa.

Peale selle tuli täita normid. “Võtsime sada kana. Kui munanorm täis sai, võis mune ka turule viia.

Pidasime küülikuid. Küüliku liha 800 grammi arvestati kilo eest,” meenutab Ille. “Võtsime kitse, sellel on väga rammus piim. Panime lehmapiima sisse, mida meiereisse viisime. See viis rasvaprotsendi üle viie. Nii saime piimanormi täis.”

Hommikuti istus Ille sadulasse ja väntas Jõhvi turule, müüs piima maha ja läks tööle.

Riideid anti talongiga, pealegi küsiti poes passi.

“Mul oli kolhoosniku pass,” jutustab Ille. “Ühtelugu öeldi aga, kolhoosnik ei ole inimene.”

Olud siiski paranesid. “Kui pensionile lähen, hakkan elama,” lubas naine endale.

Vara lubas. “Nüüd on nii, et pean iga päev kopikaid arvestama. Olen vist vähe tööd teinud.”

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Lapsed saavad rohkem puu- ja köögivilja
Otepää lasteaia mudilased Oliver, Kristina, Kerti, Merelle ja Margo armastavad värsket puu- ja köögivilja väga.
Saabuvast koolisügisest kasvab toetusraha, mille eest saab pakkuda värsket puu- ja köögivilja lasteaialastele ning 1.−5. klassi õpilastele.
Kuuma päeva kosutus
24. juuli 2014 13:21
Kuuma päeva kosutus
Kann külma teed võiks suvisel ajal külmkapis varuks olla, siis saab janu korral alati võtta. Soovi korral lisada puuvilju või jääkuubikuid. Jooki ei peagi serveerima tavapäraselt tassist, selleks sobib ka klaas. Kaval on hoida suvisel ajal paar klaasi alati sügavkülmas, sest niisugusest tassist jooki pakkudes ei muutu see nii kiiresti soojaks.
Kui suvesoojuses tundub, et vesi ei võta enam janu ära, annab kosutust mõnus jäätee, mida saab kodus ise teha.
Köögiviljade valmimine hilineb: kapsas ja porgand said külmašoki
“Kapsapead veel ei olegi, ainult lehed on laiali,” muretseb keskvalmiva kapsa põllul ASi Sagro tootmisjuht Madis Kahu, et juunikuus saadud külmašokk on lükanud saagi valmimise paari nädala võrra hilisemaks.
Aiandustalunikud kurdavad: porgand kidub, oad ei taha tõusta ning kurgid-kapsad avamaal kosuda. Jahe juuni­kuu pidurdas kodumaise köögivilja kasvamist kõvasti, nii et saagi valmimine hilineb varasemate aastatega võrreldes paarist nädalast kuni kuuni.
Helmen Kütt: Sain ametisse astudes petta
Eesti on võimas riik: meil on tervelt kaks kaitseministrit. Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt unistab sellest, et ta saaks õnnetusse sattunud tavainimeste tervist taastada samamoodi, nagu on see kaitseministril võimalik palgasõdurite puhul.
Sotsiaalkaitse minister Helmen Kütt (SDE) tunnistab, et sai ametit vastu võttes petta. Ta uskus võimupartneri juttu, et töövõimereformi kava on ka puudega inimestega läbi arutatud. Nüüd ütleb Kütt otse: reformi jõustumine tuleks edasi lükata.
Naine annetas muuseumile neitsist lehma
Haruldaste sarvedega lemmiklehma Mirdikest näitab Eesti Põllumajandus- muuseumi õuel muuseumi kommunikatsioonijuht Katrin Vask.
Eesti Põllumajandusmuuseumi töötajad said paraja üllatuse osaliseks, kui Puka lähedal elav maanaine otsustas annetada muuseumile oma lemmiklehma Mirdikese, keda lüpsta paraku ei saa.
Pärnu filmifestival – aeg elu üle mõelda
Festivali žüriikorüfee Edward Lucie-Smith (vasakult teine) on alati valmis põhjendama, miks filmis peab olema hea lugu.
Hiljuti üritasin dokumentaalfilmi teha.
Juristi nõuanne
24. juuli 2014 05:15
Juristi nõuanne
Ivo Mahhov