Hillar Palamets rääkis ajalooraamatute tuimad tegelased elavateks inimesteks
“Arvesse võttes naiste määravat osa inimkonna ajaloos üldse ja Tartu Raadio senises ajaloos eriti, pühendan oma rahvusvahelise naistepäeva eelse, 7. märtsil 2003 eetrisse mineva kolmetuhandenda (kirjutatud punase pliiatsiga – toim) saate Raadio Tartus, meie kollektiivi kaunitele, kombekatele ja karsketele daamidele, mille puhul toimub reedel, 7. märtsil algusega kell 15 raadio kontoris tagasihoidlik tsiribiribinn (punase pliiatsiga ja alla joonitud – toim), millest palun kõigil lahkesti osa võtta. Hillar Palamets.”
Selline kuulutus ehtis ühel ammusel kevadhommikul Raadio Tartu kontorit.
Raadiomees Madis Ligi hoiab seda plakatit tänini alles kui head näidet oma kunagise õppejõu ja hilisema eetrikollegi Palametsa stiilist.
Esiteks, ikka needsamad erivärvilised pliiatsid (või kriidid), mida mitu põlvkonda ajalootudengidki hästi mäletavad kui ajaloo õpetamise metodoloogia – Palametsa eriala nõukogudeaegses Tartu Ülikoolis – tõhusaid relvi.
Teiseks seltskondlikkus. Mitte iga eetristaar ei vaevu meeles pidama sekretäre, helioperaatoreid ja teisi naistöötajaid, kes raadiotoimetuse tegelikult funktsioneerivana hoiavad. “Palamets tõi sekretäridele alati kommi,” mainib Ligi.
Kolmandaks: põhjalikkus isegi nalja tehes. Palametsa kuulutus sisaldas joonealusena ka mõiste “tsiribiribinn” ammendava definitsiooni (“moodsalt vanamoodne, eufemistlik väljend kergema napsivõtmise kohta”).
Ning neljandaks: vahel lausa ootamatutes vormides välgatav huumorimeel. Sest kuulutus lõppes iroonilis-kelmika märkusega: “Alkohol ja stripparid Raadio Tartu juhtkonna poolt!”
Eas, mil teised mehed loevad juba pensionini jäävaid kuid, alustas Hillar Palamets 1991 täiesti uut karjääri, mis tegi temast staari. Just sel aastal läks äsja tekkinud Eesti esimeses eraraadiojaamas eetrisse tema esimene saade “Kes minevikku ei mäleta”. Lühike, aga sisukas saade jõudis raadiojaama kuulajateni iga päev, lisaks sellele veel laupäeviti erisaade “Postimees 60 aastat tagasi”.
“Kui mõni teine saade juhtus vahel ära jääma, siis ei pruukinud seda keegi märgata. Aga kui Palametsa saade millegipärast eetrisse ei tulnud, hakkasid kuulajad kohe helistama,” ütleb Ligi. “Ainult Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema tehtud politseiuudistega oli sama lugu.”
Ligi meenutab, kuidas Palamets ilmus korra nädalas raadiojaama stuudiosse Tartu laululava ruumides ja luges seal linti kogu nädala saated. Ta tuli alati jala, sest nautis jalutuskäiku läbi Tähtvere pargi. Samamoodi nautis ta ka raadiorahva seltskonda: raadio jõulupidudel mängis jõuluvana, toimetuse pidudel korraldas viktoriine.
Vanadest aegadest sugestiivsel häälel pajatava mehe populaarsus ulatus peagi Tartu Raadio levialast kaugemalegi. 1993. aastal alustas Palamets avalik-õigusliku Raadio 2 lainepikkustel oma “Ajalootundi”, mis lõppes 888. saatega alles tänavu kevadel.
“Ajalootunnist” sai varsti Raadio 2 kõige kuulatavam saade.
“Kui ajalootegelased on tihti vaid pildid kuskil ajalooraamatus, mis midagi ei kõnele, siis Palamets oskas anda neile elu,” ütleb toonane eetripartner Allan Roosileht. “Minu ülesanne oli otsida välja laulud Palametsa jutu vahele. Iga kord läks vaja midagi täiesti uut ja erilist.
Tänu sellele hakkaski mul tekkima lausa kollektsioon maailma rahvaste muusikast, mida hiljem on kasutatud ka teistes raadiosaadetes.”
Palametsa juttu kuulates tabas Roosileht end tihti imestamas selle üle, kust on küll raadiosaates kasutatud andmed pärit. “Jäi mulje, et ta on juba omal ajal teinud väljakirjutusi arhiivide ja raamatukogude erifondidest, millele ta võib-olla ligi pääses,” arvab Roosileht.
Ajalooline Palamets
Ajalugu võttis Palametsa oma raudsesse haardesse juba varases nooruses. 1944. aasta
9. märtsi ööl istus Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane Hillar hirmunult ühe Tallinna puumaja keldris.
“Pommide lõhkemise mürin muutub järjest selgemaks ja peagi tunneme, kuidas kogu maja vappub maapinna põrumisest,” kirjutas Palamets hiljem Ajaloolises Ajakirjas. “Siis kuuleme vastikut vilinat ja nelja-viit üksteisele tihedalt järgnevat plahvatust: trahh! trahh! trahh! trahh! trahh! Uus vilin ja uus plahvatuste seeria. Ahistav hirmutunne – kas järgmine seeria tabab ka meie maja?”
Järgmistel päevadel kuulis noor Palamets purustatud linnas sosistatavat juttu, et pommikildudelt olla leitud Saksa markeeringuid, kuigi pommitas ju ometi Nõukogude lennuvägi. Oma artiklis viitab Palamets, et tegu ei olnudki linnalegendiga: venelased kasutasid tõepoolest nende kätte langenud Saksa pommivarusid. “Siit tuleb ju välja, et Tallinna pommitamine oli lausa internatsionaalne ettevõtmine: Ameerika mootoritega varustatud Vene lennukid heitsid eestlaste linnale Saksamaal valmistatud pomme,” kirjutas ta.
1951. aastal lõpetas Palamets ajaloolasena Tartu Ülikooli, temast sai kooliõpetaja. 1963. aastal kaitses ta ülikoolis kandidaadikraadi ajaloo õpetamise metoodika alal ning õpetas seejärel sama ainet 33 aastat ülikoolis õppejõu-dotsendina.
“Tal oli väljakujunenud range metoodika, kuidas ühte või teist asja õpilastele selgeks tuleb teha,” meenutab Palametsa kunagine õpilane ja tudeng Tanel Linnus, Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor.
Palametsalt eksamil hea hinde saamiseks tuli tema loengusse alati kohale ilmuda. Vastasel korral võis eksamil kuulda õppejõu imestuseavaldust, et kas kuus korda loengust puudunud seltsimees tudeng tõesti usub end nüüd maailmatark olevat. Hoolega kohal käijaid aga aidati eksamil suunavate küsimustega.
Metoodiline rangus andis alust anekdootidele. Kord üllatati ülikooli ajaloolaste rebasekslöömise peol noort tugengit küsimusega: kellega magab õppejõud Allan Liim? Konksuga küsimuses polnud midagi siivutut, sest Palamets oli loengusse hilinenud tudengit nahutades ise kuulutanud: “Meie Allaniga tõuseme juba kell kuus!”
Ülikoolis oli Palamets parteimees. Ta tõusis prodekaaniks ja pidas võimuga lähedasi suhteid, just tema sulest pärines ideoloogiliselt kurikuulus – aga metoodilises mõttes tänini eeskujulik – IV klassi õpik “Jutustusi kodumaa ajaloost”. Konfliktid vabaduse vaimu kandnud ajalootudengitega olid seega vältimatud.
Multitalent
“Aga see oli huvitav seis. Nende õppejõudude seas, kes esimese hooga tundusid olevat väga suured Nõukogude võimu kummardajaid, oli ka selliseid, kes asusid tudengeid kaitsma siis, kui asi läks väga hulluks ja päevakorda tõusis tudengite väljaviskamine,” lausub Linnus.
“Palamets oli üks neist. Paljud selle aja inimesed olid ju sisemiselt lõhestunud: ühelt poolt ajasid oma võimutruud jora, teiselt poolt riskisid vahel rohkem kui nii mõnigi teine.”
Kui ajaloolaste protesti tõttu jäi Palamets kümne aasta eest ilma Tartu linna aukodaniku tiitlist, ütles toonane Tartu linnapea Andrus Ansip: “Saatus pole ühe kahetsusväärse teoga lõpuni ära määratud, inimesed on võimelised muutuma ja paranema. Kristlik moraal: kui keegi kahetseb, tuleb talle andestada. Hillar Palamets on kahetsenud.”
Palametsa kunagine tudeng Silja Paris Tartu linnamuuseumist nendib, et küllap oli Palametsa ülikooli-periood vajalik tema kui raadiotalendi sünniks.
“Ja raadiosse ta tõepoolest sobis!” hüüatab Paris.
Allan Roosilehe sõnutsi ühinevad Hillar Palametsa talendis suurepärane mälu, esinemisoskus (ikkagi ju ülikoolis retoorikat õpetanud inimene), sõnameisterlus, hea diktsioon ja omapärane eetrihääl.
Suviti käis Palamets oma saateid sisse lugemas mitte Tartu stuudios, vaid Tallinna raadiomajas, ning siis nägi Roosileht ise, kuidas maestro töötas. Tal oli alati kaasas kalligraafilise käekirjaga koostatud saateplaan, mis sisaldas peamisi jutupunkte ja rõhuasetusi, kuid mitte kogu saateteksti.
“Kui sa näed hästi ja klassikaliselt töötavat mälu, siis on see samamoodi nauditav nagu kaunis klaverimäng,” toob Roosileht võrdluseks.
“Kord tekkis mul huvi ühe ajaloolise tegelase kohta ja pärast saadet palusin Palametsal mulle sellest mehest rääkida. Palamets istus maha ja esitas mulle temast privaatse saate. Kõik oli tema mälus olemas justkui sahtlites! Ta tõmbas lihtsalt sahtli lahti ja rääkis.”
Hillar Palamets
- Sündinud 13. juulil 1927 Tallinnas
Haridus
- Tartu ülikooli ajalooteaduskond, 1951
Töö
- Alates 1951. aastast Tartu ülikooli õppejõud, õpetaja mitmes koolis
- Õppekirjastuse koostaja ja metodoloog
- Uuris Tartu linna ja ülikooli ajalugu
- Alates 1991. aastast tegi populaarseid ajaloosaateid eri raadiojaamades
- Raadio 2 sari “Ajalootund” kestis 18 aastat
Valik teoseid
- “Keskaja kultuurist ja olustikust”, 1972
- “Superid, vesternid ja staarid: rajatagustest kommertsfilmidest”, 1972
- “Bütsantsi ja Araabia kalifaadi kultuurist ja olustikust”, 1982
- “Lugusid Eesti keskajast: ajalooraamat minevikust huvitatud noortele”, 2005
- “Kümme vakka teatrisoola ehk lugusid teatri, aga ka teiste vaatemängude algusaegadest ja arenguloost Eestis 1920nda aastani”, 2006
