Kulle Raig: Lennart Meri järele poleks enam “nõudlust”

 (14)
                     
Maaleht
Kulle Raig: Lennart Meri järele poleks enam “nõudlust”
Kulle Raigil on ikka olnud täpset ajakirjanikusilma, ta on kirjutanud menukad raamatud Lennart Meri ja Georg Otsa elust, teinud ja kirjutanud lehtedele. Nüüd tuli aeg võtta kokku Eesti vabanemise lugu – Soomest vaadatuna.
Foto: Sven Arbet

Kulle Raig oli keerulistel ja karmidel aastatel Lennart Meri lähedane kaasvõitleja, Eesti−Soome suhete vahendaja. Ajakirjanik, kirjanik, kultuurikorraldaja, kes ilma ikka kriitiliselt vaatab, on tolle aja nüüd kaante vahele pannud.

Raig on Eesti asja kaua vedanud, mõnusa terava ja kavala ütlemisega, ei karda olla kriitiline, ei karda olla ka südamlik. Soome ta abiellus, kui lapsed olid Eestis suureks kasvatatud, aga eellugu on tegelikult pikem.

“Minu Soomega seotus on suuresti juhuse asi. Ma olin 11−12aastane, haige, raskes palavikus voodis pikali, ja kuulsin järsku meie vanast raadiost, tead, sellisest riidega kaetud krapist, kuidas üks mees räägib sügava rinnahäälega. Väga selge diktsiooniga. Ja ta ütles aeg-ajalt just nagu tuttavaid sõnu. See keel hakkas mind hiljem huvitama. Arvatavasti oli see kirikuõpetaja, ma kuulasin juhuslikult jumalateenistust...

Naabrimehel oli põlenud äärtega – eks see oli hävitamisest päästetud –, aga paksude läikivate lehtedega raamat Soome vabadussõjast, või kodusõjast – neile endale meeldib rohkem öelda vabadussõjast. Seda ma siis vaatasin-uurisin.

Tallinna 16. keskkoolis oli mu emakeeleõpetajaks Viivi Maanso (hilisem tuntud ülikooliõppejõud – toim), tema tegi säärase soome keele ringi. Nii see läks: siis ma teadsin, et lähen ülikooli seda õppima. Põhiained olid muidugi eesti keel ja kirjandus, pärast siis spetsialiseerusime.”

Pärast abiellumist leidis Kulle Raig Soomes 1990. aastal kohe tööd − läks Yleisradiosse kultuurisaateid tegema. Seal jõudis ta töötada vaevalt pool aastat, kui Lennart Meri talle helistas. Nad olid varasemast tuttavad, Raig õpetas Lennartile veidi soome keelt. Meri helistas Pasilasse raadiomajja ja küsis: kas hakkad eesti aukonsuliks Soomes? Raig ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga nõustus. Meri katkestas kõne.

Jaanuaris 1991 selgus, et Helsingisse tehakse kultuuriinfopunkti. Meri teadis, et esimese vabariigi ajal juhtisid samasuguseid keskusi Gustav Suits Stockholmis ja Eduard Vilde Berliinis. Meri võttis säält snitti, ja saigi esindused Helsingisse, Stockholmi, Berliini, Bonni... Seadusi veel millegi kohta polnud, keegi ei teadnud, kuidas asju teha.

Omaette saladus on, kuidas Meri pani nood asukohamaad meie infopunktide – nimeliselt küll Tallinnas asutatud Eesti instituudi filiaalide – eest maksma. Need olid ikkagi me esimesed diplomaatilised välisesindused, saatkonna alged. Selleks oli vaja üksjagu nutikust, jultumust ja sõnaosavust...

Ise kirjastaja

Selle uue eestikeelse (soome keeles 2011) raamatu “Pikk teekond lähedale”, on Kulle Raig ise kirjastanud, kõige kulude ja riskiga. Et ta harjunult lasebki ise oma raamatud trükkida ja levitada, siis reklaami ja mänedžmendi osa on nõrgem – selline üheinimesekirjastus. Aga raamatud on olnud põnevad.

“Teekond” ei ole klassikaline mälestusteraamat, nagu neid Eestis ilmub, siin ei heitle kangelane Kulle Raig ajaloohoovustes ja ei suple isiklikus aupaistes peategelasena oma traagilises elus. Pigem läheneb Raig asjale argiajaloolasena.

Alguse sai asi sellest, et 2009 sügisel käis Raig üle Soome tutvustamas nobelisti Mika Waltari raamatut “Tõde Eestist, Lätist ja Leedust” (ilmus tollal ka eesti keeles), andis loenguid. Ta näitas ka toda kuulsat filmikatket, kus 1939. aastal lüüakse Narvas väravad lahti ja Vene väed marsivad sisse.

“Ühel säärasel esinemisel üks neljakümnendates naine tuli pärast minu juurde ja ütles, et ta oli täiesti šokeeritud, ta polnud kunagi midagi sellist kuulnud!”

Kulle Raig sai aru, et too naine kuulub sellesse soomlaste põlvkonda, kes olid kooliõpikust lugenud, et Eesti on üks Nõukogude Liidu osariik. Ja kõik. Pärast see naine nuttis koridoris. See oli nii üllatav, et Raig otsustas kirja panna need asjad, lood, tolle aja, kus ta ise kaasas oli
olnud...

Kui too esitlustrett oli Soomes tehtud, nimetas Johan Bäckman, tuntud Vene-sidemetega Soome “antifašist” ja Eesti-kriitik, Raigi oma blogis natsiaate levitajaks Soome kolkakülades. Kommunistlik vastupropaganda jätkub. Kuigi Bäckman sai kohalikel valimistel praegu vist umbes 34 häält, meenub Raigile.

Ta loeb vahel Eesti-kriitiliste tegelaste blogisid, et kursis olla. Neid on rohkem, kui meie meedias tutvustatud. Üks kirikuõpetaja näiteks, kes on küll veidi vaimust vaene.

Muide, ajakirjanik Leena Hietanen, kes on kinnitanud, et Eesti astus vabatahtlikult NSVLi, ja leidnud, et see polnudki nii vale tegu, kirjutas omal ajal Turun Sanomatele täitsa häid sõnumeid Eesti majanduselu kohta, millalgi aga “keeras ära”...

Kõige põnevama antifašistina nimetab Raig aga Petri Krohni, kuulsast suguvõsast pärit säravat intellektuaali ... juristi. Tema pole rumal või sõge, leiab Raig, pigem lihtsalt õel, paha. Või siis nii oma aate teenistuses, et sellest pimestatud.

Kese: august 1991

Ennast ei taha Raig kirjanikuks ega ajaloolaseks nimetada, neid on tänapäeval iga nurga pääl, selliseid, kes esitavad ühe, omaenda subjektiivse ja ainsa “õige” nägemuse.

Tema loo kese, pööristuule silm on 1991. aasta august – raamat sai küll alguses kirjutatud soomlastele, aga mõeldes ka eesti lugejale tundus see olevat kõige olulisem... Allikaiks mälu, suur hulk läbitöötatud meediat, kaasvõitlejate meenutused ja mitu pikka intervjuud põnevamate soomlastega, kes tollal pundis olid.

Raig ei saanud Soome välisministeeriumi arhiive kasutada, need pole veel avanenud – viie aasta pärast alles saab tolle aja dokumente pruukida. “Ma ei võinud nii kaua oodata, ma ei tea, kas viie aasta pärast mäletan üldse midagi! Ja ega sealt vast midagi nii väga teistsugust ja põnevat leiagi.”

Kui küsida, kust see vabaduse lugu kulgema hakkab, kust tuli uus kindlus ja usk, räägib Raig: “1988. hakkas juba tekkima tunne, et siia see ei lõpe, asi läheb edasi, riiklikud resolutsioonid pandi juba paika, veel enne Laari valitsust.

Nn Savisaare valitsus tegi suure töö ära: seadused, institutsioonid loodi tollal. Nemad tegid sellest omletist tagasi muna. Kõige töörohkem ja raskem aeg võib-olla, ja praegu ei taheta enam sellest rääkida. Andrei Hvostov kirjutas Eesti Eks­pressis (12.02.2009), et see just nagu tuletab meile meelde toda halba aega, kust me tuleme. See pole salongikõlblik jutt.”

Savisaar läks pärast Riia veriseid sündmusi Soome peaministri Harri Holkeri juurde küsima: kas Soome võib hakata vahendajaks, kui Eestisse vajatakse rahvusvahelisi vaatlejaid?

Raig oli tõlkijana kaasas ja juures, tal hakkas Holkerist isegi kahju: iseseisva riigi peaminister on sunnitud kohmakalt laveerima. Holkeri hakkas pihta: Soome on alati seda meelt olnud, et apelleerida mõlemale agressiooni osapoolele ja paluda mitte vägivalda kasutada... Savisaar justkui tukkus, tõstis siis pead ja küsis: kas härra peaminister võiks öelda, millist vägivalda võiks Eesti Nõukogude Liidu suhtes kasutada? Harri Holgeri läks näost täiesti punaseks.

Arutame Kullega, et eestlaste otsekohesus oli tollal nii robustne, aga polnud ka põhjust tseremoonitseda. Äkki oleks see hää traditsioon?

Kas aga praegusesse aega Meri oma tegutsemisega-krutskitega sobiks? Tema järele pole enam “nõudlust”. Asja ajavad teistsugused mehed-naised. Aga seegi on nähtus, et Edgar Savisaar püsib poliitikas, üks inimene sellest ajast siiamaani ...

Soomes oli Meri ammu tuntud, juba 1970ndate lõpul avaldati tema raamatuid, Eva Lille tõlkis neid riburada pidi. Suomen Kuvalehti avaldas nt tema pika loo fosforiidisõjast...

“Lennart sai Soomes palju käia ja selle üle on muidugi spekuleeritud: kui rääkida julgeolekust ja salaluurest, siis ka need asutused töötasid, nagu kõnealuse maa kanalisatsioon ja veevärk – suurte puudustega. Lennarti-sugune inimene leidis omad augud.”

Palju on räägitud sellest, et Soome kaitsepolitsei (Supo) soovis 1991. aastal Lennar Meri kiiret toimetamist Stockholmi. Ametlikult seda küll ei kinnitata. Olukord oli ohtlik. Ka Soome jaoks. Presidendi juures käis koos nõukogu, iga päev...

Raig mäletab, et kogu aeg oli nii palju tegemist, hommikust õhtuni ja öösse, et polnud aega karta ega muretseda.

Kui soomlased küsivad, milline oli Lennart Meri tähtsus, siis Raig vastab: kui alla miljonilisel rahval on õigel ajal õiges kohas mees, kes oskab maailmale rääkida, nii et see ka kuulab, on see suur õnn.

Ja sel mehel oli tollal kujunemas oma meeskond: “Lennarti poisid” Tiit Pruuli, Jüri Luik, Indrek Kannik ... kõik tänini tegevad, aga veidi teises positsioonis. Reet Kasik kirjutab Sirbis (23. veebruar 2012) ka Lennart Meri “tüdrukutest” – Piret Saluri, Kulle Raig, Eva Lille ... kõik juba elukogenumad, mitte nii väga tüdrukud, aga targad ja terava meele ja keelega naised. Sirge selja ja suhtumisega tänini.

Raig naerab nüüd noid varaseid memosid ja ametlikke pabereid, mis nad tollal kirjutasid: Tere, Lennart! Nende asjadega on kiire, teistega võid veel venitada... “Ega me ei teadnud, kuidas asju teha, see oli kõik alguse, noore riigi asi!”

Ta ei ole ennast kunagi diplomaadina hästi tundnud: see tuli lihtsalt ära teha, aga hiljem kultuuriinstituudi asja oli parem, omasem ajada.

Rohujuuretasandil on Eesti−Soome suhe ju tugev, leiab ta. Ja pool Eestit elab Soomes... Ikka tehakse vahel veel tulevikustsenaariume: kas saab olema kaksikriik, tunnel või sild Helsingi−Tallinna vahel... Kunagi tundus see Raigile utoopiana, aga nüüd arvab ta: see võib veel tulla!

Venelased hoiavad kokku

Huvi Eesti vastu Soomes järellainetuses kestis, aga armastusse hakkasid tekkima mõrad 1990ndatel: viisavabadusega seoses kardeti kuritegevust. Kui nii palju inimesi läheb üle lahe, siis on seal hulgas igasuguseid.

Raig: “Pahandatakse, et Helsingin Sanomat kirjutab me pättidest palju, aga me ise räägime ju ka!” Hiljaaegu oli üks jäle juhtum eestlaste ja surnud imikutega: pärast esimest infot olevat Soome poolel praegu nagu must kardin ees, midagi ei räägita. Aga esimene jutt ajas nii Kulle Raigile kui mulle ikka judinad pääle.

Eestlaste omavahelist kokkuhoidmist venelaste omaga võrreldes kaldub kaalukauss venelaste poole: “Soomes on praegu venelasi palju, nii pealinnas kui idapoolsete regioonides, 50 000 ringis. Poodides kohtab venekeelseid müüjaid. Ja kogukond on hästi organiseerunud: neil on oma väljaanded, mitu tükki, ja oma lasteaiad ja koolid, oma raadiosaated. Nad on paremini konsolideerunud.

Eesti asja Soomes on rohkem ajanud kohalikud estofiilid: me ei oska või taha oma asjaga ise tegelda. Või ei karda oma identiteeti kaotada, kodu ju lähedal!”

Omal ajal tegi Raig laupäeval, korra nädalas laste laupäeva saatkonna juures: aga kuidas sa ütled kaheksa-aastasele põnnile, kes tahab poistega õues palli taguda, et nüüd teeme Eesti asja. Ema peab ta vägisi kohale tooma.

Muide, suhted pole alati olnud siledad ja roosilised: 1920. ja 1930ndatel oli ju piiritusevedu, Eesti ei suutnud või ei püüdnudki piiritusevedu eriti takistada. Ja vabadussõjalane Artur Sirk põgenes Soome, vapsidel oli seal oma tugi olemas parempoolsete parteide näol, Eestis ei vaadatud sellele jälle hea pilguga.

Üliõpilasorganisatsioonid olid Soomes väga patriootlikud, riiklikku kasu silmas pidavad. Eesti omad tegid rohkem kultuuriüritusi. Soomlased toetasid ka vapse... Meie läbikäimine pole olnud kortsudeta, aga see ei ole mingi traagika.

Kulle on Soome resident, pensionil, aga sõelub edasi-tagasi. Viimased 20 aastat on ta tundnud, nagu elaks keset Soome lahte, Talsingi on tõelisus Kulle Raigi peas. Soome kodakondsust pole ta võtnud: midagi nii kallilt saadut (nagu eesti kodakondsus) ei anta niisama käest. Üks tütar elab Soomes, teine Rootsis (mõlemad Eesti kodakondsed), aga kõik kuus lapselast räägivad puhast eesti keelt.

“Praegu on kõik lõrinal Reformi püksisääres kinni: valged jõud − mustad jõud, see polariseerimine, segregeerimine ei meeldi mulle! Enne olid Savisaar ja kesikud pahad. Nüüd tuleb välja, et teistel meestel on ka särgiesised rokased. Asjad aetakse üle võlli.

Mina usun Eesti riiki – need alustalad, struktuurid on siiski nii hästi paika pandud, et midagi väga hullu ei saaks juhtuda. Ei juhtuks ka siis, kui näiteks sotsid võimule tuleks. Nad jätkaksid samades raamides. Niisugune hala, et kedagi valida pole, võiks ka ära jääda. Me oleme 20 aastat oma riiki teinud!”



ELUKÄIK

Kulle Raig

- Sündinud 2. detsemberil 1940 Tallinnas

- Kaks tütart, kuus lapselast

Haridus

- Tallinna 16. Keskkool 1959

- Tartu Ülikooli soome-ugri osakond 1964

Töö

- Inturisti giid ja tõlk 1972−75

- Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetaja 1975−1989

- YLE kultuuritoimetaja 1990

- Eesti kultuuripunkti juhataja Helsingis 1991

- Eesti konsul Helsingis 1991−1992

- Helsingi saatkonna kultuuri- ja pressinõunik 1992−1998

- Eesti Instituudi asutaja ja juhataja Helsingis 1995−1998

- Soome−Eesti ühenduste liidu peasekretär 1999−2006

Looming

n Kirjutanud artikleid ja teinud raadiosaateid, toimetanud ja
tõlkinud luulet, kirjutanud raamatuid Lennart Meri, Georg Otsa
elust, Urho Kaleva Kekkosest ja Eestist, Eesti kuulsast võrkpalli-
võistkonnast aastast 1968, vabadusvõitleja Hans Kalmust

Tunnustus

- Soome Lõvi Rüütelkonna aumärk

- Eesti kaitseministeeriumi hõbedane teenetemärk

- Riigivapi IV klassi teenetemärk

- Aino Kallase auhind 2004



KOMMENTAAR

Tiit Pruuli

välisministeeriumi pressiesindaja 1991

Kulle Raigi Eesti−Soome suhetele tagasi vaataval raamatul on mitu olulist ja põnevat tahku.

Kõik algab aga sellest,
et autor on ise olnud aastakümneid selle teema keskel giidi, ajakirjaniku, tõlkija, ametniku ja diplomaadina. Ma julgeks isegi öelda, et ükski teine eestlane pole nii pikka aega ja nii vahetult Eesti−Soome suhetega kokku puutunud. Seetõttu on tal isiklikke häid kontakte väga paljude Soome kuultuuri- ja poliitikaelu tippudega.

Tänu oma teadmistele ja suhetele on ta saanud ses teoses kasutada palju erakordset materjali – intervjuusid (näiteks kunagise suursaadiku Jaakko Blombergiga), mälestusi (näiteks Nõukogude Liidus vaenatud kultuurikriitikust Seppo Heikinheimost, pankurist ja poliitikust Esko Ollilast), arhiividokumente.

Aga see pole mingite eksklusiivsete mälestuspudemete edev esitamine, vaid korralikult läbi töötatud ülevaateteos, mille tähendusrikkamad leheküljed on tegelikult need, kus kirjeldatakse kahe rahva suhteid ja eriti soomlaste omakasupüüdmatut abi Eestile siis, kui see oli poliitiliselt ohtlik või ebakorrektne.



RAAMAT

Kulle Raig.

“Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro”.

Omakirjastuslik, 2012.

Tõlkinud Ene Kaaber.

310 lk.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Kohalikud on pahased, et vald eelistab uusasukaid
Misso mees Heinar Velkman oleks uute tulijate üle rohkem rõõmus, kui vesi oleks pandud sisse tema majja, mitte tühja naabermajja.
Samal ajal kui kogukondade ja omavalitsuste pilgud on pööratud uute maale kolijate poole, tunnevad praegused, et neid on unustatud.
Eesti mehed Islandil – Lemoga eesotsas
Teed, mida mööda Eesti mehed Islandil sõitsid, vonkelsid kui uss kiviklibu vahel.
Neljapäevaõhtuti kell 22.30 on ETV2 eetris matkasari “Eesti lipp ümber Islandi”.
Timmitud maitsega kaste pani toidukonkursi kinni
Tauno Laasik keedab Peipsimaa Kogukonnaköögis Lõuna-Eesti parimaks väikeettevõtte tooteks nimetatud Manu hõrku jõhvikakastet. Esialgu oli see mõeldud juustu kõrvale, siis aga selgus, et sobib hästi ka liha, kala ja pudruga.
Lihtsaid viise, kuidas Peipsimaa Kogukonna-köök või Saaremaalt Epi talust tõusta “Eesti parima toiduaine“ konkursil võitjaks.
Valge tüdruk Mustal Mandril, 10.
Gomas on laste koolivormiks valge pluus ning poistel sinised püksid ja tüdrukutel sinine seelik.
Ühel päeval satun instituudi ees vestlema noormehega, kes õpib ülikoolis psühholoogiat.
Mida oleks Asutava Kogu saadikutel öelda Eesti rahvale 95 aastat hiljem
Asutav Kogu tuli kokku 1919. aasta jüripäeval Estonia kontserdisaalis. “Tahame loota, et tänavune jüripäev uue lehekülje avab meie ajaloos ja uue ning õnnistusrikka ajajärgu alustab meie rahvale,” sõnas avakõnes August Rei.
1919. aasta aprillis kokku tulnud Asutav Kogu kujundas Eesti riigi näo ja andis tegevussuunised tulevastele põlvedele. Tollaseid protokolle lugedes võib veenduda, et rahvasaadikuil  oleks ka tänapäeval palju öelda.
Teadmisveerg Tuna & täna
24. aprill 2014 05:15
Juristi nõuanne
24. aprill 2014 05:15
Juristi nõuanne
Ivo Mahhov
Eesti rehielamu saab 1000!
24. aprill 2014 05:15
Eesti rehielamu saab 1000!
1723. aastal ehitatud Hiiumaa Kolga talu rehielamu, mis praegu asub Eesti Vabaõhumuuseumis.
Eesti Vabaõhumuuseum kavatseb tänavu tähistada rehemaja tuhandendat sünnipäeva. Ning sel eakal hoonetüübil läheb praegugi hästi!
Töövõimereformist on saanud kõva vägikaikavedu
Puuetega inimeste eest võitlev Tiina Kangro leiab, et töövõimereformi plaani on kabinettides valmis teinud inimesed, kes seda sihtrühma ei tunne.
Praeguse peaministri Taavi Rõivase algatatud töövõimereform läheb nii ametiühingute kui ka liikumispuudega inimeste liidu arvates liiga kulukaks ja ei pea tähtsaks inimest.
Varest võib võita puid maha võttes
Lihtne linnupeleti jätab targad linnud üsna ükskõikseks, ka pesa võivad nad kohe uuesti ehitada.
Künnivareseid ei tohi, nagu ka kõiki teisi linde, pesitsusajal häirida ega nende pesi lõhkuda. Aga mida siis teha?
Sõgelane, sadajalg ja muud mutukad
Vahtlane, kes on veidi vägisi oma vahumullist välja puksitud.
Lugu elukatest, kes inimese mugavusmullist tavaliselt välja jäävad
Visa eluvõitlus Arktikas
24. aprill 2014 05:15
Visa eluvõitlus Arktikas
Sadamateatri lavastuses “Kaks vana naist” peavad kogu loo dramaatilisuse välja mängima Maria Soomets ja Terje Pennie.
Velma Wallise jutt “Kaks vana naist” räägib 75- ja 80aastase naise võitlusest ellujäämise eest Alaskal. Sadamateatri lavastuses jääb aga loo dramaatilisus välja mängimata.
Sündide arv kukkus tänavu kõvasti
Uusi ilmakodanikke siiski sünnib – Kärt Blum tütar Sädeli ning veebruaris sündinud poeg Joonasega.
Jaanuarist märtsi lõpuni sündis Eestis mullusega võrreldes kahe korraliku maapõhikooli jagu ehk 182 last vähem.
Küsitlus: Kas esmaabi oskate anda?
KIVI LARMOLA