Arvo Kruusemendi meeletu temp
Annika Koppeli kokku pandud raamat Arvo Kruusemendi filmidest on minu meelest väga vajalik. Ja usun, et sai välja antud õigel ajal. Praegu on elus ning tervise juures veel paljud filmitriloogia “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis” peategelased.
Nii et jutt, mida Arvo Kruusemendi filmide lugu peegeldavas teoses veeretatakse, pole mingi muinaslugu, millega igasugu “hilinenud” mälestusteraamatutes hiilatakse. Ei, see on nii aus ja ehe tekst, kui üldse olla võib.
Seletamatu nähtus
Eesti rahva suurest ja loodetavasti püsivast armastusest Oskar Lutsu raamatute vastu pole siinkohal mõtet pikalt pajatada, see lõppkokkuvõttes seletamatu nähtus on niigi selge.
Kui aga hinnata Arvo Kruusemendi plaani ning selle elluviimist, siis oli see eelkõige meeletu temp või lihtsalt rahva lootustele ja ootustele vastutulek. Kas aga oleks seda ka Kruusemendita kunagi teoks tehtud?
Arvan, et ei. Temata poleks Lutsu lood tänase päevani, ehk isegi mitte kunagi filmi kujul meieni jõudnud. Kruusement niisiis justkui värskendas Lutsu ja pikendas “Kevade“ lugude eluiga.
Paljud tänapäeva ja varasemate põlvkondade lapsed teavadki Paunvere rahvast eeskätt Arvo Kruusemendi loomingu kaudu. Ning küllap paljudele on see olnud ka teejuhiks tagasi Lutsu juurde.
Muidugi oli Kruusemendi temp meeletu. Eriti kui arvestada filmi tegemise aega — nõukogude süsteemi agoonia algust.
Kui tšehhidel oli Praha kevad, siis meil Lutsu–Kruusemendi oma.
Tempude tembuks teeb Kruusemendi ettevõtmise laste kasutamine filmi olulisemates osades. Laste “ristiretkest” Eesti filmikunsti annab põhjaliku ülevaate ka Annika Koppeli kirjapandud teos.
“Kevade“ sünnilugu on kahtlemata selle raamatu väljapaistvaim ja huvipakkuvaim osa. Lugu sellest, mis viis Arvo Kruusemendi eesti filmi- ja kultuuriajaloo tippkihtidesse. Sellest kõigest on huvitav lugeda üks, teine ja kolmaski kord.
Ning see ime jätkus filmitriloogia kahes järgmiseski osas, kui “Kevade“ lastest said täiskasvanud.
Minu meelest tasub esile tõsta ka “Sügise” kehvusest täiesti vaadatava filmi tegemist. Kahtlemata on siin kaalukas osa olnud eesti kirjanduse suurmeistri Mats Traadi stsenaariumil.
Kui kirjandusteos “Sügis” eesti kirjandusloos eriti kõrgele ei tõuse, on sellel põhinev linateos meie filmiajaloos sisse võtnud hoopis väärikama koha.
Kruusemendi–Traadi veel ühest suurest projektist “Nimed marmortahvlil” on raamatus ruumi jagunud vaid paarile leheküljele. Tegelikult vajaks toogi teema, kogu see dramaatiline ja äärepealt traagiliseltki lõppeda võinud protsess omaette raamatut.
Teeks õige uuesti
On lausa raske mõista, miks tunnistati Mats Traadi stsenaariumivariandid sobimatuks ning Kruusement sisuliselt kõlbmatuks toda filmi lavastama.
Tasapisi läks tekkinud madalas mängus jäme ots vanameistritelt nipivendade kätte ning klassikud andsid alla. Aga minu meelest poleks sugugi liigne luksus Traadi stsenaarium uuesti välja kraamida ning väärikas vigade parandus läbi viia.
Kruusemendi jaksust selleks praegu enam ilmselt ei piisaks. Arvan, et tema võimed jäidki just “omade koerte“ puremise tõttu lõpuni avamata.
Annika Koppel.
Kevade. Suvi. Sügis.
Arvo Kruusemendi filmid.
232 lk.
Kadmirell.
