Sõna Stalinile, sõrm saatanale
Enamasti olen sinu järjekordse lavastuse vaatamise järel kohe saatnud kui mitte mõne-, siis vähemalt ühesõnalise esmamulje.
Seekord ei saanud ma nii lühidalt hakkama. Koduteel kummitas üks küsimus, et kes kõik peaksid “Kollaborante” tingimata vaatama minema, ja üks kujund, mida ma ei suutnud sõnastada.
Mõned neist kõikidest olid küll mulle juba teatris vaimusilma ette tulnud.
Näiteks need, kes mäletavad, kuidas Tõnu Kargu üleolev ja irooniline Stalin Noorsooteatri 1988. aasta “Meistriklassis” õelalt Šostakovitšit ja Prokofjevit õpetas.
Hea võrrelda Guido Kanguri mõnevõrra leebemalt, kuid seda tõhusamalt intelligente survestava türanniga.
Ja näiteks need, kes teavad, kuidas Stalin ka viieaastast eesti tüdrukut nii kõvaks NSV Liidu vastaseks pidas, et laskis ta Siberisse küüditada. Õpetlik näha, kuidas tuhandete pärapõrgusse saatmine vaid suleotsa liigutusega käis.
Selles fantasmagoorilises näidendis liigutab seda sulge paraku ka geenius. Ei-ei, mitte too kõikide maade ja rahvaste geenius, vaid Hendrik Toompere noorema säravalt kehastatud kirjanik Mihhail Bulgakov.
Tahaks küll uskuda, et nurka surutud looja, olgu ta meil või mujal, ei hakka nüüdisajal võimuritele, olgu nood omad või võõrad, hosiannat laulma. Elu, kurinahk, kipub aga uskumusi ümber lükkama.
Ja näiteks need, kes põlgavad seda, kuidas anonüümsed veebikommenteerijad Eestit sõimates Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahele võrdusmärki veavad. (Vaevalt säärased kommijad nii lollid on, küllap on nemadki sõrme kuradile ulatanud – olgu siis kasuahnuse või šantaaži survel.)
Küllap tekib neis vaatajates mingi pahupidine äratundmine, kui märkavad Bulgakovi valge ülikonna punast voodrit. Oli meil Vene ajal rediseid, on Eesti ajal jõhvikaid suhkrus. Tervisi kunstnik Pille Jänesele!
Ning vaatama võiksid minna needki, kes ei mäleta, kes ei tea, kes ei põlga.
Mis aga tollesse kummitanud kujundisse puutub, siis meenus see mulle alles mitu päeva hiljem.
Teine salm “Carmina Burana” laulust “Oo, Fortuna” kõlab nii: “Saatus valvab, / samas salvab / sinu ratta muutlik käik, / halba õhkuv, / õnne lõhkuv / on su põgus naeruläik, / varjuheidust, / pilve peidust / minulegi külge lööd / mängul kurjal; / paljal turjal / kannan sinu kuritööd.”
Kui nüüd järele mõelda, siis oleksin ikka võinud tol õhtul sulle tekstida SMSi: “Mõjuv!”
Kogu truppi tervitades kergitan muidugi mütsi eriti kõrgele Guido Vissarionovitši ja Hendrik Afanasjevitši ees ning soovin su lavastusele nr 59 pikka iga!
- Eesti Draamateater.
- Autor John Hodge.
- Tõlkinud Triin Sinissaar.
- Lavastaja Merle Karusoo.
- Bulgakov − Hendrik Toompere noorem.
- Stalin − Guido Kangur.
- Teistes osades: Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Roland Laos, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Jaan Rekkor, Indrek Sammul, Sulev Teppart, Johannes Tammsalu.
