VALGE DAAM: Olen olemas, kui usute

 (1)
                     
VALGE DAAM: Olen olemas, kui usute
Autor: Valdek Alber

Haapsalu Toomkiriku lõunaseina külge ehitatud ümmarguse ristimiskabeli aknale ilmub augusti täiskuu öödel naisterahva kuju. Kuidas ja miks Valgeks Daamiks kutsutav end juba sajandeid ilmutab, räägib legend järgmist...

(Vaikus.)

Hüva, laseme otsast peale. Haapsalu Toomkiriku lõunaseina külge ehitatud...

No tule taevas appi – kellegi jutt ei taha seal all kuidagi lõppeda.

Ole tervitatud, linnalegend. Ma oleks varem ka vait jäänud, aga sa ei võtnud kuulda.

Vaadanud taevasse. Kuu tuli just alles välja. Pilves ilmaga ma üles ei astu. Miks sa seda ajalugu seal all muru peal loed?

Targad mehed linna pealt ütlesid, et kui käid poest läbi, tuled öösel kabeli akna alla ja loed seda lugu, siis võib mõnikord niisama ka... Valget Daami näha.

Ja sina uskusid.

Kuidas muidu, ikka uskusin.

Seepärast ma tulingi. Ma olen olemas, kui usutakse, et ma olen. Teistele jään ma lihtsalt kuukiirte peegelduseks kabeli aknaklaasil.

Nii et oledki päriselt olemas?

Kui usud.

Ja kõik see muu keskaegne jutt – et ühe toomhärra ja eesti soost tütarlapse vahel kord armastus puhkes ja et toomhärra su salaja poisteriietes lossi tõi ja...

Ma ju ütlesin – kui usud.

Ja kõik see karm karistus, mis sellele järgnes...

Kui asja oli, räägi midagi muud. Kuu võib peitu minna.

Asja oli ikka. Ajaksin hea meelega pisut juttu, aga kuidagi piinlik on siin hõikuda. Inimesed käivad mööda, vahivad mind kui ullikest.

Sa võid vaikselt ka rääkida. Ma kuulen ja näen kõike.

Nende sajandite jooksul olen enda kohta nii palju lugusid kuulnud, et ise ka imestan.

Olgu, ma pomisen siis vaiksemalt. Mis su nimi on?

Seda teab ju terve ilm – Valge Daam.

Aga pärisnimi?

Ütleme, et... Mari...

Tohoh, seda pole küll kusagil legendis kirjas.

Kõik asjad ei mahugi sinna ära.

Eesti oli juba minu eluajal Maarjamaa. See kabel, mille aknal sa mind arvad nägevat, oli vanal ajal Neitsi Maarjale pühendatud.

Ja lõpuks – tead sa, kelle nimepäev on täpselt selle kuu keskpaigas?

Oot, ma vaatan märkmikust järele. Augusti keskpaik, see tähendab 15. Nimepäev on Hannal, Jaanal, Janikal ja... Nannal ka veel.

Tobuke, see on rukkimaarjapäev. Just selle päeva paiku ma end öösiti ilmutamas käingi. Nii et võin ennast neitsi Maarja järgi julgesti samamoodi nimetada.

Ehk nimetad ka oma kohtumõistjad.

Puhaku nemadki, kui saavad, rahus. Olen kõik oma karistajad üle elanud, neist ei mäletata enam kedagi. Mind teavad kõik.

Justkui Jeesus kohe?

Jeesus oli meesterahvas.

Siis Jeanne D’Arc?

See sobib rohkem.

Sind on isegi Jaan Tättega võrreldud – et see tuleb ka harva, aga kui tuleb, siis on kõigile näha ja kuulda.

See mees on end siin platsi peal ka kuulda andnud. Ta ongi nagu Eesti Jeesus – saab vist Vilsandile ka ilma paadita.

Küll oli ikka kole elu sel keskajal. Tehti seadus, et naise jalg lossi läve ei tohi ületada ja kõik. Praegune jalutaja olgu mis soost tahes.

Ah, see oli minu ajalgi nii. Olenes, kellega tegemist on. Oli veel üks Valge Daam, tema on siin lossis olnud ja sealt minemagi läinud.

Sa kõike ei tea, kuula. Praegugi lossis üks ruum, mida kuningatoaks hüütakse.

Olen seal olnud.

Ära sega vahele. See tuba sai nime Rootsi kuninga Magnus Erikssoni nime järgi.

See olla olnud poistenäppija.

Hoia suu selle koha pealt kinni. Magnusel oli naine Blanca, kes tahtis lossi külastada. Et aga ühegi naisterahva jalg lossi ei tohtinud astuda, siis toodi ta kandetoolis sisse ja kanti pärast välja ka. Ja taevas nägi seda pealt ega müristanudki.

Teadjad mehed räägivad, et ilmutad end mitte ainult rukkimaarjapäeva paiku. Näha võib sind koguni septembri lõpus, isegi oktoobri alguses. Mis veel imelikum – koguni veebruaris. Ja isegi päikesepaistel.

Eks päike saadab kiiri samamoodi. Isegi veebruaris. Kõik sõltub sellest, kes vaatab ja näha tahab.

Olla küll üks aeg olnud, kus sa end sugugi näidata ei tahtnud. Siis kui siin maal hästi palju sirpe, vasaraid ja viisnurki ringi veeres. Päris iga võimuga sina ja su elulugu hästi ei klappinudki.

Sel ajal lasti lossipargi puud liiga metsaks minna. Kuukiired ei mahtunud võrade vahelt läbi.

Aga sina usu seda võimuvastast juttu, see on ilusam. Eks nende sõdureid töllerdas siin omajagu, aga viha ma nende vastu ei pea. Nad olid mulle abiks koguni.

Kuismoodi siis?

Kui linnaelanikud mind jälle ausse tõstsid ja minust siinsamal platsil lugusid etendama hakkasid – aga see oli veel viimase võõrvõimu ajal –, siis oli vaja näitelavale hulganisti komejante, et lugu lärmakam oleks.

Eks siis küsitigi sõdureid appi ja nood tulid hea meelega. Said kasarmust lahti ja teatritki teha. Võtsid oma tärnidega mütsid peast ja mängisid meie vabaduse vaenlasi edasi, ristirüütleid, muidugi. Aitasid mu nime jälle ausse tõsta.

Ega nemad sind vist ei uskunud?

Polegi tähtis. Vaata vikerkaart. Kui paljud ei usu, et üle selle kaare jalutades saab maailma otsa minna.

Saab või?

Kui usud, siis saab.

Tore, et sina vähemasti eesti soost oled. Muidu kõik me linnade vanad lood ainult muust rahvusest tonte täis.

Esiteks ei ole ma mingi tont. Ma olen Valge Daam.

Teiseks ei olnud minu õndsal ajal rahvus sugugi nii tähtis kui nüüd.

Valge Daami lugu on siin linnas olnud nii sakste kui ka rootslaste suus. Mõlemad on seda samamoodi omaks pidanud. Nüüd on minu kord, nagu see Tätte laul ütleb.

Pealegi tahaksin oma kurva saatusega küll üks ja ainulaadne olla, aga ajaloo vastu ei saa. Nii enne kui ka pärast mind on siia õnnetuid elusalt sisse müüritud. Toomkiriku alt on leitud koguni kotike lapse pealuuga. Kombed olid sellised.

Osa uskmatuid ütlevad, et keskajal ja hiljemgi, enne elektrit, osati looduse valgusmängudele palju rohkem rõhku asetada ja et sinugi ilmumine, olla lausa sisseprojekteeritud valgusefekt. Nad ütlevad, et see on füüsika.

Hi-hi. Ütle neile füüsikuile, et nad ei tunne ajalugu.

Aastasadu oli see kabel varemeis. Akende ees ei olnud mingeid klaase, paljad aknaaugud. Kui kuu rukkimaarjapäeval pilve tagant välja tuli, ilmusin mina iga kord tühja aknaorva. Nii on ka vanades kroonikates kirjutatud.

Ütlen edasi. Tegid ennist teatrijuttu, tee veel. Oled ju kõiki endast kirjutatud lugusid pealt vaadanud. Tõsi, alles lühikest aega. Teatritegemine läks siin tõsisemalt lahti siis, kui linn 700aastaseks sai.

Pole päris õige. Esimest korda etendati siin minu kurba lugu juba 1937. aastal ja rahvast käis kui murdu mind akna all imetlemas.

Tõsi, praegu olen rohkem tuntud. Kaupmehedki saavad minu nime all tänavatel oma träniga kaubelda. See toob rahvast ka rohkem ligi.

Aga jah, kui linna 700. sünnipäeval uuesti looga algust tehti, ei olegi nüüdseks enam pidama saadud. Juubelilugu oli kogunisti “Haapsalu legend”, mitte lihtsalt Valge Daam. Olin justkui terve linna lipp ja uhkus.

Edasi tuli igasuguseid lavalugusid. Kõik isesorti ja omamoodi, aga peategelane alati üks ja ainus.

Kord oli mul tegemist Taani printsiga, siis olin jälle talupoja kallim, ükskord koguni tulnukaks moondatu. Tulid võõrad õhulaevad, võtsid mu kaasa ja andsid võime ennustada, et kui tüli linnafoogti ja peapiiskopi vahel ei lõpe, siis tuleb vaenlane ja teeb linna maatasa. Ainult kolm maja jääb püsti. Liivi sõjas nii juhtuski.

Nii et olen laval koguni oraaklit mänginud.

Kas sel aastal ka kaasa lööd?

Kuidas muidu. Tänavusi etteasteid on koguni kaks. Üks lugu päris kummaline. Kurb, aga ajaloos kinni.

Viimane vaba linnapea tuleb ööseks üksi lossiparki, sest ei usu seal kolavaid kummitusi. Satub talle ette igat masti mehikesi, aga siis kohtub minuga.

Ja jälle on mul talle ennustus, õigemini ettepanek. Ütlen talle otse välja, et tuleb sõda, siis jääb vaenlane pooleks sajandiks siia peremehetsema ja tema seisab raske valiku ees. Kui ta põgeneb koos teistega, tehakse linn maatasa. Kui jääb, ohverdab oma elu, aga linn jääb alles.

Mida linnapea otsustab?

Seda vaata juba ajalooraamatutest.

Olgu, ütlen – mees ohverdab iseenda, aga ohver ei ole asjatu. Mitte nii nagu Narvas – seal sai meer minema, aga linn...

Ütlesid, et lugusid kaks.

Noh, teine on see traditsiooniline – suur ja põnev õhtulugu. See meeldib mulle ikka väga. Justkui antiiktragöödia.

Halastust on ka rohkem, üks hea munk toob mulle müüri sisse mürki – ei pea kaua piinle-ma – , ja tüdruk, kes mind etendab, väärib palju kiitust.

Kahju, et lugu selleks korraks läbi, peab jälle aastakese ootama. Aga ma olen harjunud ootama.

Sa, Mari, räägid nagu žüriiliige.

Ma olengi seda. Kõige kauaaegsem pealegi. Eelmisest aastatuhandest alates.

Oled siinkandis üsna üksildane haruldus. Naisolevus, valge ja igavene, eesti soost pealegi. Oled huvi tundnud, on sul kusagil veel sõsaraid-kaaskannatajaid?

Maailm on sarnaseid asju täis. Vana kultuuriga Euroopa seda enam. Aga täiskuist naisterahvast ei tea siin lähiümbruses, mere taga maades, küll ühtegi olevat. Pealegi end avalikult näitavat.

Miks sa end üldse näitad?

Esimesed paarsada aastat sellepärast, et oli paha olla. Nüüd käin rahvale rõõmuks – et nad all muru peal, nagu sinagi praegu, pea kuklas, mind imetleda saaks.

Varemed ju?

Sa tead ajaloost vähe. Varemed peavadki kõige kauem vastu. Kui möödunud sajandil see linna kultuurikeskus valmis sai, tahtsin väga kohaliku parteionuga kihla vedada, aga ta ei andnud ennast näole.

Mis puhul kihlvedu?

Kumb peab remondita kauem vastu – kas uus kultuurimaja või 700aastased lossivaremed.

Hea oli, et ta näole ei andnud. Mine tea, mis ma talt võidu puhul nõudnud oleks. Varemeid on isegi Eestimaa mõisates lausa juurde ehitatud.

Varemeid? Ehitatud? Miks?

Tobuke – et oleks romantilisem.

Kuule, Valge Mari, ma käisin ennist puhvetis – tule õige alla ja...

Pilv tuleb, kuu kadumas – pean peitu minema. Kuidas see lugu käiski, millega sa siia akna alla tulid.

Aa, kohe vaatan paberilt järele... Haapsalu Toomkiriku külge ehitatud ümmarguse ristimiskabeli aknale ilmub augusti täiskuuöödel naisterahva kuju, keda on hakatud nimetama... Ahhoi, kuhu sa, Mari, jäid?

(Vaikus.)

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Jaak Uudmäe: Elus ei saa kõike surmtõsiselt võtta
Kogu pere rõõmsalt koos: Mariann ja Jaanus, nende ees seisab tütar Lisete, pereema Maie ja pereisa Jaak, Jana, Meelis, Merylin, Evelyn ja Jaak Joonas.
Sportlasena maailma tipus olnud Jaak Uudmäe räägib oma 60 aasta juubeli künnisel, miks ta otsustas sealt tipust nii varakult lahkuda.
Vihm nullib oodatud rekordsaagi
Anti Mets, kes kasvatab Võrtsjärve ääres teravilja, muretseb põllule jäänud nisu pärast ja loodab, et vihmaperiood varsti lõpeb.
Nii mõnedki optimistid on jõudnud tänavu ennustada rekordilisi teraviljasaake. Rohkem kui nädal aega ladistanud vihm kahandab seda lootust kiiresti.
Harley Davidsoni elektrimootorratas
Harley Davidsoni elektrimootorratas
Head mootorratta sünnipäeva!
Taassünd Sinimäel: pommid, luukered ja tähtajad
Sõjaaegsed leiud on Sinimäe kooli avamise nihutanud kaugemale kooli algusest.
Eestis pole ühtegi teist kooli, mille taassündi oleks ilmestanud mürsulaadung ja luu­kerede lasu.
Korilasel peenike peos (4)
28. august 2014 16:26
Korilasel peenike peos
Metsaandide kokkuostuga tegelev Aleksei Vertepov tunnistab, et kui kukeseeni Setumaal veel jagub, siis mustikatest pole kippu ega kõppu.
Lumeta talv, külm kevad ja põuane suvi surub korilased nurka – marju pole ja seenegagi on kehvad lood.