Sünnipäev - võimalus demonstreerida oma sotsiaalset staatust
Sünnipäevade tähistamise traditsioon ulatub ajalooliselt tagasi Vana-Egiptuse, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma aegadesse, mil see oli reserveeritud üksnes lugupeetud ja väärikate meeste avalikuks austamiseks.
On arvatud, et sünnipäevade meelespidamine seostus antiikajal astroloogia ja ennustamisega – selleks, et ennustada kuningate-valitsejate elukäiku, oli vaja teada nende sünniaegu. Mõjutas ju valitseja isik ja tema sünnikaardi järgi eeldatav elusaatus tervet ühiskonda. Samuti usuti, et just oma sündimise päeval on inimene avatud nii heade kui ka halbade vaimude mõjutustele ning halbade vaimude eest ei pakkunud paremat kaitset miski muu kui koguneda sel päeval sünnipäevalapse ümber, laulda talle ja süüdata küünlad sünnipäevalapse ja tema hea õnne jaoks.
Tänapäevases mõttes sünnipäevapidude eelkäijaks peetakse 18. sajandi teisel poolel Saksamaal levima hakanud lastepidusid, kus sünnipäevalaps sai nii koogi kui küünlad – üks küünal iga elatud aasta kohta ning üks varuks sümboliseerimaks lootust elada ka järgnev aasta üle.
Eestis on sünnipäevade pidamine 20. sajandil juurdunud komme. Veel 19.–20. sajandi vahetusel piirdus sünnipäevade tähistamine edumeelsemate linnakodanikega, kellele ümmargused elu verstapostid pealt 50. eluaastat pakkusid võimalust demonstreerida oma sotsiaalselt staatust. Maal levis sünnipäevade pidamine aeglasemalt omandades sealgi eeskätt sotsiaalse positsiooni demonstreerimise mõõtme. Suisa sedavõrd, et 1920. aastaiks oli juubelisünnipäevade pidamine muutunud jõukamatele taluomanikele ja külaametnikele auküsimuseks. Samas jäi see põhiosa maainimeste hulgas endiselt võõraks kombeks.
Et tänast päeva tuleviku tarbeks jäädvustada, ootab Eesti Rahva Muuseum lugusid ja fotosid kaasaegsetest sünnipäevadest ja nende tähistamisest.
