“Üheksandikud” − ühe klassi omapärane aasta
Sarja tegevus toimub Tallinna Kuristiku gümnaasiumis, kus aasta jooksul jälgitakse 9.b klassi õpilaste koolielu. Madala õppeedukusega klassil vahetatakse välja õpetajad viies aines. Koostöös kooli juhtkonnaga annavad uued õpetajad endast parima, et tuua esile iga õpilase tugevad küljed.
Sarja produtsendi Toomas Luhatsi sõnul oli kogu ettevõtmisel kolm põhieesmärki. Esiteks: tõestada, et väga head õpetajad suudavad nigela õppeedukusega noori motiveerida paremini õppima. Teiseks: väärtustada õpetajaametit, tuues välja õpetajate parimaid kutseomadusi. Kolmandaks: anda lootust õpilastele, kes seni on ühel või teisel põhjusel piirdunud tagasihoidliku õppeedukusega ning julgustada neid õppima ja ennast kätte võtma.
Sarja hakati ette valmistama juba aastal 2009 ning projekti asuti ellu viima sügisel 2011. Aktiivne tootmisperiood kestis kokku veidi üle poolteise aasta.
Loo peategelasteks on õpilased, kuid kangelasteks õpetajad, kes nendega tegelevad.
Tallinna Kuristiku gümnaasiumi 9.b klassi 17 noort – see oli reaalselt eksisteeriv klass, seda ei pandud kokku spetsiaalselt sarja jaoks.
Toomas Luhats kinnitab, et möödunud aasta kevadel klassile ideest rääkides olid nii õpilased kui ka nende vanemad nõus ettevõtmise läbi tegema.
Õpetajad, kes sarjas kaasa löövad, on oma ala tipud: Tallinna Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja Eveli Soika, Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo, Vanalinna hariduskolleegiumi inglise keele õpetaja Piret Pitk, Westholmi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Rando Kuustik, korvpallitreener ja Õismäe Vene lütseumi kehalise kasvatuse õpetaja Üllar Kerde.
Lisaks on kaasatud ka varem juba kaks aastat noortega tegelnud Kuristiku kooli psühholoog Tiia Samoilov, 9.b klassi juhataja.
“Telemeeskond pole sündmuste käiku sekkunud,” ütleb Luhats. “Kordusvõtteid või lavastatud stseene ei ole. Selleks ei tekkinud tegelikult ka kordagi vajadust, sest koolielu ise on piisavalt pingeline ja sündmusterohke.”
Ta lisab, et probleemid, mis koolis ette tulevad ja millega noored silmitsi seisavad, on kohati südantlõhestavad. “Õpetajate meeskond ei pidanud mitte ainult laste teadmistega tegelema, vaid ka kõige muuga, mis nende elus toimus – suhted üksteisega, vanematega, eluga pahuksis olemine, kooli kõrvalt tööl käimine, üleüldine motivatsioonipuudus. Ka telemeeskond pidi lastele toeks olema ja kohati psühholoogi rolli võtma,” räägib Luhats.
“Üheksandikud” põhineb Rootsi STRIX Televisioni formaadil “Class ’07”.
Sarja toimetaja on Piret Jürman, režissöör Kertu Köösel, operaator Kristjan-Jaak Nuudi, helirežissöör Priit Perend, produtsendid Piret Eero ja Toomas Luhats.
* * *
Rando Kuustik
bioloogiaõpetaja
Kui mulle tehti ettepanek osaleda “Üheksandike” sarjas, võtsin endale nädalaks mõtlemisaega. Mu mõtted keerlesid peamiselt selle ümber, kas ma saan hakkama. Sul võib olla õpetajaametis 16 aastat kogemust, võid olla pärjatud teab mis heade tiitlitega, kuid ükski diplom ega kiitus ei vii läbi tundi.
Ma ei kahetse saadud kogemust, sest austan seda ametit nüüd veelgi rohkem. Soovitan selliseid õpetajate vahetusi koolides ka oma kolleegidele, sest niisugune kogemus paneb analüüsima, mida sa klassi ees teed, kuidas midagi oma õpilastele edasi annad, kui palju pingutad tulemuste nimel. Ja kindlasti paneb see vaatama üle oma õpetamise strateegiad, sest mingil hetkel avastad klassi ees, et üks või teine asi ei toimi nii, nagu sa plaaninud oled. Õpetajal peab olema loomuomane kiire reageerimisvõime uutele olukordadele.
Loodan, et suutsin oma õpilastesse sisendada optimismi ning panna neid rohkem mõistma ja armastama bioloogiat kui eluteadust.
Samuti on mul tunne, et suutsin panna huvituma lõpuks ka kõik need õpilased, kes tavatsesid enne öelda, et see õppeaine neid ei huvitanud või ei puudutanud. Ning ma jäin rahule ka sellega, et nende teadmised ja oskused minu õppeaines paranesid samm-sammult ja märgatavalt.
Olen õnnelik, et sain neile olla õpetajana väärikas partner õppeprotsessis valdkonnas, mida ise väga armastan.
Eveli Soika
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Alguses oli päris keeruline, sest õpilased rahuldusid kehvade tulemustega, arvates, et nad ei olegi paremaks võimelised. Neil olid eelmistest aastatest jäänud õpingutesse väga suured lüngad, nad polnud harjunud õppima ega tööd tegema. Igasugune pingutus oli neile vastumeelne. See õppeaasta kasvatas 9.b klassi õpilasi kindlasti küpsemaks. Oma iseloomudelt on nad aga väga toredad, siirad ning vahvad noored.
See projekt oli mulle kui õpetajale ääretult suur väljakutse. Tundsin, et vastutus on justkui veel suurem kui varasematel aastatel, aga see andis ka suurema tahtejõu ja soovi õnnestuda. Kõige raskem oli ehk noortega hea kontakti saavutamine ning ERRi, lapsevanemate, õpilaste ja eelkõige iseenda seatud eesmärkide täitmine.
Usun, et kõige enam õnnestus õpilastesse süstida eneseusku ning julgust mõelda kõrgemalt, kui nad seni olid söandanud. Mul on hea meel, et üks üheksas klass sai väga väärtusliku ja teistsuguse õppeaasta. Olen õnnelik, et ERR sellise projekti ette võttis ning nii pühendunult sellesse panustas.
Piret Pitk
inglise keele õpetaja
Minu jaoks oli see klass eriline, sest seal oli koos päris suur hulk sarnaste probleemidega õpilasi. Õppeaasta alguses uskusid vaid vähesed neist oma võimetesse või nägid mingit seost oma tulemuste ja tööpanuse vahel. Kogu aasta vältel tuli tegelda mitme asjaga korraga – alates õpilaste kohalkäimisest kuni selleni, et nad leiaksid motivatsiooni õppimiseks või unistusi tuleviku planeerimiseks. Kusagile sinna vahele mahtus ka igapäevane aine õppimine, tööharjumuste omandamine ja teiste inimestega arvestamine. Konkreetne keeleõpe jäi tihti tagaplaanile, kui tuli lahendada inimeseks olemise tähtsamaid küsimusi.
Agu Ojasoo
matemaatikaõpetaja
Matemaatikaõpetajate seas on levinud tore anekdoot õpilaste arvutamisoskuse kohta. Nimelt olevat ühes Siberi kolkakülas kohalik jahimees õpetanud harilikke murde liitma omal moel, teinud seda niiviisi, kuni ühel õnnetul päeval tuli inspektor ja tutvustas talle tegelikku murdude liitmise reeglit. Järgmisel päeval said lapsed teada, et Moskvast tuli murdude liitmiseks uus juhtnöör, ja kui see uus kord lastele kohe üldse ei meeldinud, lohutas jahimees – pole viga, kannatage see nädal ära, siis läheb inspektor minema ja me teeme vanamoodi edasi.
Olin seda anekdooti mitu korda kuulnud, kuid ei kujutanud ette, et võin ka ise sellisesse olukorda sattuda. Seepärast tundus lausa uskumatu, kui “Üheksandike” projektklassis ei saanud kolm õpilast aru, miks harilikke murde liites ei võiks liita lugejaid ja nimetajaid omavahel.
Loodan, et see ja mõned teisedki värvikad juhtumid mu mullustele õpilastele mällu sööbisid ning nüüd murde liites ka ühine nimetaja ja laiendajad leitakse. Usun, et nende hulgas on selliseid, kes möödunud aastat tagantjärele õnnelikuks ja edukaks peavad, rohkem kui üks.
Üllar Kerde
kehalise kasvatuse õpetaja
Olles Kuristiku gümnaasiumis 9. klassi poiste kehalise kasvatuse õpetaja, töötasin samal ajal ka Õismäe Vene lütseumi kehalise kasvatuse õpetajana. Erinevused kahe kooli vahel olid juba selles, et üks kool oli vastselt renoveeritud, sealne võimla oli lütseumi omast kolm korda suurem. Lisaks riietusruumid, jõusaalid ja oivaline staadion.
Aga õpilased ei erinenud – mõlemas olid omad n-ö haid ja heatahtlikud poisid, oli laisku ja lohakaid. Muidugi hakkas silma mõningane kultuuriline erinevus. Kuristiku gümnaasium jääb meelde ka kui väga heade ja mõistvate õpetajatega kool.
Muretsema pani mõne lapsevanema suhtumine uude kooli ja oma lastesse.
