Kindral Laaneots: Julgeolekut ohustame meie ise
Kindral Ants Laaneots, viimasel ajal on meie kaitseväest kõneldes kuulda olnud väljendit "kordusõppused". Mida see juba Nõukogude ajast pärit määrang meile praegu tähendab?
Esiteks väike parandus. Ametlikult nimetatakse neid õppekogunemisteks. Et mõiste arusaadavam oleks, peaksin alustama meie sõjalise riigikaitse kontseptsioonist. Kui me räägime sõjaväest, on maailmas kasutusel kaks süsteemi. Üks - kutseline sõjavägi, teine - üldisel teenistuskohustusel põhinev n-ö mobilisatsiooniarmee. Eesti on pisike, meie puhul on mõeldav teine variant. NATO piiririigina ei saa me end käsitleda missiooniarmeena.
Mis on missiooniarmee?
Näiteks Inglismaa, Taani, Hollandi, Belgia, kas või Sloveenia relvajõud. Põhiliselt valmistatakse neid ette teatud sõjalisteks missioonideks, s.t neil riikidel oma maa otsene kaitseküsimus päevakorras ei seisa. Otsene sõjaline oht puudub, kui terrorism välja arvata.
Isegi Sloveenial, kui Serbia peale mõelda?
Absoluutselt. Serbia on Sloveenia puhul maha rahunenud ja teda ründama ei hakka. Nii hullumeelsed nad ka pole. Pealegi kestis nendevaheline konflikt kunagi kõigest 10 päeva.
Meie olukord on sootuks teine. Eelkõige peame tõestama oma enesekaitse võimekust. Võimaliku sõjalise konflikti puhul kulub NATO käivitamiseks teatud aeg ning selle ajavahemiku jooksul peame me tagama oma kaitse ja julgeoleku.
Nagu ütlesin, oleme mobilisatsiooniarmee, s.t osa kaitseväest on reservis, täpsemalt üksustepõhises reservis. Et värskendada rea- ja seersantkoosseisu oskusi ja ohvitseridega koostegevust, on vaja läbi viia õppekogunemisi. Õigemini, neid juba viiakse läbi. Tõsi, väiksemal määral, kui see vajalik oleks. Tahame järgmisel aastal nende suurust ja arvu tunduvalt tõsta.
Millist ohtu Eesti julgeolekule peate praegu suurimaks?
Arvan, et üks suuremaid ohte on meie oma kodanikkonna distsiplineerimatus. Riigikaitses osalemisest ollakse võõrdunud. Ennesõjaaegses Eestis oli see üsna toimiv, isegi Vene aja kohta võib seda öelda. Praeguse olukorra kohta ma nii öelda ei saaks. Sellega tulebki intensiivselt tegelema hakata. Muide, ütlesin selle välja ka meie aastapäeva paraadikõnes.
Milline on õppekogunemistele kutsutute vanuse ülemmäär?
Kuni 45 aastat - maksimum.
Seega, olles kümmekond aastat vanem, mina selle liisu alla ei kuulu?
Ainult äärmisel juhul, kui nooremaid ei jätku.
Võtan arvesse. Räägime ka ühest teisest sõjaväest. Kuuldused käivad, et Vene Riigiduuma võib vastu võtta seaduse, mis sunniks siinseid Vene kodanikke teenima Vene armees. Ühest küljest võib see käivitada aktiivsema kodakondsusetaotluse, teisalt võime endile saada võõrarmees välja õpetatud sõdurkonna, halvemal juhul n-ö V kolonni. Kas te näete siin mingit ohtu?
Mingit ohtu ma siin ei adu. Kui keegi ka sinna sõjaväkke läheb, on see mõni üksik. Siin, emamaast eemal, on sellest sundusest kergem kõrvale hiilida. Vene armee moraalsest seisukorrast on kõik teadlikud. Muidugi on meil praegugi siin üsna arvestatav hulk Vene poole väljaõpetatud sõjaväelasi, aga noh, nende hulk pisitasa kahaneb.
Oleme küll mobilisatsiooniarmee, kuid kanname ka missioonidel osalemise kohustust. On see osapooltele vabatahtlik?
Välismissioonidel osalemine on rangelt vabatahtlik. Ükski meie sõdur ei ole seal, kus ta olla ei tahaks. Tõsi, meie ohvitseridel lasub küll sellel puhul teenistuskohustus, kuid seni pole ka neist ükski sellest keeldunud.
Kuidas kommenteerite päevakirjandusest läbi lipsanud teadet endise Ida-Saksa jaoks toodetud Vene kahuritest, mida Eesti Soomelt osta soovib?
Täpsustaksin - tegu on haubitsatega. (Haubits - kõrge lasketrajektooriga ja suhteliselt lühikese vintrauaga suurtükk, mida kasutatakse varjete, näiteks kõrgendike, mägede, taga asuvate sihtmärkide hävitamiseks. - Toim.) Hetkel on need omas klassis ühed maailma parimad ja seda on tunnistanud ka NATO asjatundjad. Laskekaugus, võrreldes analoogidega, on neil tunduvalt suurem ning tulevõimsus kaks korda võimsam.
Tänu suhteliselt väikesele kaalule on neid võimalik ka väiksemate lennukitega transportida. Laskesektor samal ajal on 360 kraadi. Vastava laskemoona puhul on neil ka tankitõrjevõimekus, lisaks kõigele on need relvad ka lihtsad, n-ö lollikindlad, nagu muide Vene relvad enamasti ongi. Ühtegi sõjalist missiooni ei viida praegu läbi ilma kaartulerelvadeta ja selleks sobiksid need suurepäraselt.
Lehtedest jäid meelde märksõnad "võileivahind", "vananenud Vene relvad" jne.
Kui see noor ajakirjanik oleks algul minu käest küsima tulnud, poleks ta ehk niimoodi kirjutanud. See oli jälle üks kolletava ajakirjanduse tüüpiline esindaja, kelle eesmärgiks ei olnud mitte asjast aru saamine, vaid tahe uudist müüa, tekitada mull.
Haubitsate juurde kuulub reeglina eraldi tulejuhtimissüsteem, kompuutrid, GPS ja muu tänapäevane elektroonika, mille me loomulikult ise sinna lisaksime. Sama tüüpi relva hinnaga saaksime neid osta ühe asemel kolm kuni neli.
Mitu me ostsime?
Me ei ole midagi ostnud.
Plaan on?
Läbirääkimised käivad.
Millest meie kaitsevägi enim puudust tunneb?
Suur probleem on kompetentsus. Me alustasime oma ohvitserkonna loomisega ju nullist, umbes 16 aastat tagasi. Oleme praegu n-ö teismeliseeas. Enam-vähem on välja kujunenud nooremohvitseride korpus, formeerime praegu vanemohvitseride koosseisu (majorid, kolonelleitnandid, kolonelid). Kõrgemate ohvitseride tasandile pole veel jõudnud.
Britid, kellel on aastasadade pikkune sõja- ja sõjaväekogemus, on välja rehkendanud, et ühe riigi ohvitserikorpuse loomiseks lipnikust alates läheb ligikaudu 25 aastat.
Kunagine Eesti Vabariik alustas ka ju nii. Tõsi, kahekümne viiest aastast jäi pisut puudu.
Te unustate, et Laidoneril oli Vabadussõjas kasutada 2000 eesti soost maailmasõja kogemustega rindeohvitseri. Meil seda ei olnud.
Härra kindral, kuidas oleksite kaitseväe juhatajana reageerinud 1939. a septembris Kremli ultimaatumile?
Ühemõtteliselt, nii nagu tegi Mannerheim. Mobilisatsioon, vastuhakk. Mida me võitsime, kui lasksime end nagu lambakarja tapale viia? Soomlased hakkasid vastu, nende kaotused olid suhtarvult väiksemad. Muide, ka sellele vihjasin ma oma paraadikõnes.
Kui praegu kuulutataks välja mobilisatsioon, mitu meest me püssi alla saaksime?
Ei ütle.
Saladus?
Ei kuulu arutamisele.
Kuivõrd kuuluks arutamisele kaitseväe juhtkonna ja kaitseministeeriumi omavaheline läbisaamine? Kuuldavasti on seegi suhe pingete all olnud?
See on möödanik, mis jääb 2007. a veebruarist ettepoole. Praegu leian, et probleeme ei ole, on konstruktiivne koostöö.
Kas liialdan, kui ütlen, et Venemaa ja NATO vahel toimub vaikne ja külm sõda?
See on pigem liialdus. Sõjaks, ka külmaks mitte, ei saa seda nimetada. NATO on jätkuvalt huvitatud konstruktiivsest koostööst Venemaaga, palju rohkem kui Vene pool ise. Meie idanaabril on vana tuttav luul, et ümberringi on vaenlased, kes pidevalt oma naabreid okupeerida tahavad. Peavaenlane muidugi teadagi kes. Huvitav, miks USA siiani Kanadat või Mehhikot okupeerinud pole.
Hiljuti pagunid pintsaku vastu vahetanud endine kõrge ohvitser Leo Kunnas väitis ajakirjanduses, et NATO pole valmis Eestit kaitsma.
See väide on mõnevõrra äärmuslik. Juba üksi NATO liikmelisus tagab meile poliitilise kaitse. Kuigi jah, heitke pilk mu kabineti seinal olevale Euroopa kaardile - kaitsta oleks Eestit väga raske. NATO arvates on meie suurim probleem see meie oma õnn ja õnnetus - geograafiline asukoht. Oleme liiga eraldatud, idast haavatav, läänest raskesti kaitstav. Kui kord oleme võõra võimu all, siis siia naljalt Overlordi taolist dessanti ei tee, nagu liitlased teise sõja lõpul üle La Manche'i tulid.
Mis aga Kunnasesse puutub, siis pean teda väga andekaks inimeseks, ka kirjanikuna. Sõdisin siin kolm kuud, et ta ära ei läheks. Aga see oli tema tahe.
Kuidas praegune Eesti sõdur teile tundub?
Eesti sõdur on pälvinud lääneliitlaste hulgas tõelise lugupidamise. Olen käinud inspekteerimas meie üksusi Afganistanis, Iraagis ja Kosovos. Kõik ülemad kiidavad meie sõdureid, nende väljaõpet, külmaverelisust, vaprust ja ülesande täitmisele pühendumist. Eesti võib oma sõdurite üle uhke olla.
Noorte, ja kutsealustega eriti, on kahjuks teised lood. Pean kahjutundega ütlema - kutsealuste tervis on langevas trendis. Noorsugu oma kehalise vormi eest eriti hoolt ei kanna, õieti pole väljakujunenud süsteemigi, mis selle eest hoolitseks. Sisuliselt peaks õige kehaline treening algama juba lasteaias ja jätkuma koolis. Olen ise Kilingi-Nõmme poiss ja mäletan, et sporti sai tehtud peaaegu iga päev. Kõik osalesid ja tahtsid osaleda, olid motiveeritud.
Julgen öelda, et suur osa praegustest noortest on parajad silguniisad, mamma-papa ärahellitatud, ei oska vooditki üles teha. Toitumisharjumused ka - see solkjook ja rämpstoit. Pistavad oma hamburgeri põske ja kogu lugu. Ja see ei ole enam ainult sõjaväe probleem, see on rahvuse kestmise ja ellujäämise asi.
Kuidas te kommenteeriksite mõnevõrra äraleierdatud mõistet - patriotism? Sõnaosavad vastandavad selle tihtipeale n-ö maailmakodanikuks olemisega.
See vastandus läheb hästi kokku Marksi-Lenini ideega, et töölisel pole isamaad.
Kui ajalugu tõtt räägib, oleme siinkandis püsinud 5000 aastat. Selle maaga peab olema side. Seda maad peab olema valmis teenima, kaitsma kui vaja, end ohvriks tooma, mitte mõtlema, et kui midagi juhtub, lasen maailmakodanikuna esimese laevaga jalga. Maa, kus inimene elab, peab olema tema jaoks eriline.
Teid kui Vene kogemusega sõjaväelast meie idanaabri käitumine vist ei üllata.
Olen selle teemaga omaette lausa tegelnudki. Isegi ühe kirjatükiga valmis saanud, aga pole veel ilmutanud.
Kas ilmutate?
Võib-olla. Tulevikus. Vaatame.
Kui kordaksin siiski eelmist küsimust?
Alates Kiievi-Venest on see maa igal oma tugevnemise etapil viinud läbi ekspansiooni oma naabrite vastu. Nõrkusehetkedel, kui oldi näiteks mongolitega hädas, see rauges, aga nii kui jalad enam-vähem alla saadi, jätkus jälle. Küll meie suunas, küll Novgorodi peal, Siberi poole samamoodi. Mis see meie Vabadussõdagi muud oli kui vastuhakk bolševistliku võimu haaramisele vanades piirides. Lenin ei saanud hakkama, Stalin sai.
Kui Venemaa tugevneb - aga praegu see nii toimubki -, tähendab see meile jälle surmaohtu. Selle peaks iga terve mõistusega inimene endale selgeks tegema. Me oleme Moskva seisukohast strateegiliselt niivõrd tähtsad.
Ka praegu, raketiajastul?
Küsimus on hoopis laiem, mitte ainult sõjaliselt vaadatuna. Me oleme nende jaoks tähtsad nii majanduslikult kui poliitiliselt. Kremlist vaadatuna oleks nende piir ju palju otstarbekam piki Soome lahte, kas või Poolani välja. See tagaks neile suurema julgeoleku. Õhukaitsevägi oleks 200-300 km lääne pool ja see annaks omakorda konflikti puhul neile pikema ettevalmistusaja.
Nende praegune Balti laevastik on surutud jälle kahte soppi, vaba juurdepääs merele puudub. Nüüd peavad nad ise sinna suhteliselt ebasoodsale pinnasele geograafiliselt kehvematesse kohtadesse tugipunkte rajama.
Kui tohib, pisut olmelistel teemadel. Et jutt oleks lihast ja verest inimese, mitte kindralimundrit kandva tippametnikuga.
Kas kindral ei olegi siis inimene?
Küllap on, aga kui öösel heliseb telefon - vastate ju, et kindral kuuleb, mitte et ma tahan magada.
Hmh. Mis küsimus oli?
Elukutselise sõjaväelasena olete oma elus kindlasti palju sõjaväemuusikat kuulnud. Milline marss enim meeldinud on?
See võiks olla üks vana saksa marss XIX sajandist, "Kuninglik ratsanik" on selle nimi.
Hmh, ja mina mõtlesin, et "Прощание славянки".
Ka ilus, aga mitte lemmik. Ja "Vanad sõbrad" on ka üks tore lugu.
Hiljaaegu sai Eurovisiooni rõkatus otsa.
Ei võta tõsiselt. Kunstiga pole sel mingit pistmist, tõsise muusikaga samuti mitte. Kui üldse võtan, siis... rahulikult.
Kuidas teie vanemad omal ajal sellesse suhtusid, et üks Kilingi-Nõmme poiss ühtäkki elukutselise sõjaväelase karjääri valib?
Oma vanemate suhet sellesse ma ei tea. Ma kasvasin üles ilma nendeta. 1949. a küüditamine jõudis ka meie perre ja meie pere otsapidi Siberisse Krasnojarski kraisse. Ema suri, kui olin 4aastane, isa võeti kinni juba 1948. aastal, suri vangilaagris.
Olen lapsest peale tahtnud ohvitseriks saada. Keskkooli lõpus küpses mõte astuda sõjakooli. Suguvõsa vastasseis oli üsna tugev. Kõik rääkisid, et mis elu see seal on, pead uuesti Venemaale minema. Tegelikult - nii raske või ka kerge kui see elu ei ole olnud, pole ma eriti kahetsenud oma valikut ja teenistust, sest sõjaasjandus on mind huvitanud juba maast madalast. Seda võivad kinnitada kõik mu tolleaegsed klassikaaslased.
Muide, ilmselt teie tuttav Kersti Kreismann nende hulgas. Kui näete, tervitage.
Tervitan! Kas te Venemaale jäänud pagunitega tuttavaid ka tervitada lasete, teiste sõnadega, kas teil sinna mundris sõpru maha jäi?
Mida tähendab sõber? Endisi teenistuskaaslasi jäi sinna maha küll. Sõber, see on eriline staatus. Aga häid tuttavaid leidub seal küll.
Nendega ei suhtle?
Nendega ei suhtle.
Не положено?
Не положено.
Aga muude maade mundrimehed?
Kui Moskvas atašee olin, oli ameti tõttu üsna palju läbikäimist, ka venelastega. Poliitilisi aspekte oma jutuajamistes muidugi vältisime. Ohvitserkond on üks eriline rahvusvaheline seltskond, võiks öelda - kast. Seal tehakse muuseas ka selget vahet, kes on kaadriohvitser ja kes endale juhuslikult pagunid peale saanud. Neid viimaseid eriti omaks ei võeta.
Ennist väitsite, et Eesti on piiririik. Keda teie meie naabritest sõpradeks ja keda vaenlasteks peate?
Sõjaväelane on poliitikute töövahend.
Oht ähvardab ju ikkagi idast?
Ma ei sihiks kahuritorusid nii mustvalgelt välja. Elu ei ole malelaud.
Ei saa ju välistada ka asümmeetrilist ohtu - rahvusvahelist terrorismi. Ja mõtlemisainet pakuvad ka eelmise aasta aprilliööd.
Kui tihti te erariideid kannate?
Jõudumööda nädalavahetustel, kui olukord vähegi lubab. 42 aastat järjest mundris - ära tüütab.
Munder?
Selle kandmine. Viimati sõitsin erariietes Brüsselisse.
Vorm kohvris kaasas?
Seda küll. Aga kui kohustused läbi said, siis erariided selga ja - vaba poiss!
Teie selja taga ripub seinal mõõk.
See on kaitseväe juhataja ametimõõk. Arvult nr 2. Esimene on presidendil. Kui minu aeg ümber saab, annan selle järglasele üle. Võite seda katsuda küll, nii terav ta ei ole.
Kindralit küsitles endise Nõukogude armee endine nooremseersant JÜRI AARMA
