Valesti poolitatud maamajandus
Värskeim erametsandusse puutuv vaidlus puudutab maaelu arengukava uut meedet, tootjarühmade ja ühise turustamise edendamist. Põllumajandusministeerium jättis sellest metsaomanikud välja, väites, et Euroopa Komisjon (EK) tahab toetust jagada vaid põllumeestele. Teil oli võimalus seda EK volinikult üle küsida.
Selle meetme aluseks olevas määruses on algselt arvestatud nii põllumajanduse kui metsandusega. Kohtusin EK põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku Mariann Fischer Boeliga Pariisis ühel vastuvõtul Euroopa maaomanike ühenduse ELO peaassamblee ajal. Küsisin määruse tõlgendamise kohta ja tema avaldas arvamust, et põhimõtteliselt ei peaks metsandus välistatud olema, aga küsimus jäi tegelikult õhku.
Meie põllumajandusminister on lubanud, et EK-lt küsitakse asja kohta kirjalik selgitus. Seda veel ei ole.
Kas asi on selles, et osades Euroopa riikides võetakse metsandust kui põllumajanduse ühte osa?
Just. Seal ei tehta vahet, metsandussaadused on ka põllumajandustooted. Meil on vahe tegemine olnud algusest peale. Meil on ka see piirang, et põllumajandustootjana saad toetusi küsida, kui su tegevusest vähemalt 50% on põllumajandus.
Kui toodad villa, liha, piima, aga su eelmise aasta tegevusest on olnud põllumajanduslik 49%, siis investeeringutoetusi ei saa.
See on nõme. Viimane jutt põllumajandusministeeriumist oli, et jah, nad on sellest teadlikud ja nad tegelevad sellega.
Meie kõige suurem häda ongi see, et metsandust ja põllumajandust võetakse kui kahte täiesti erinevat süsteemi.
Lisaks avalik arvamus. Kui metsandusega tegeled, oled ühiskonna silmis potentsiaalne pätt, moraalsestki toetusest võid vaid unistada. See ei ole normaalne, kui korralik metsafirma räägib, et tuleks vist metsad maha müüa. Olukord metsanduses on ikka niivõrd ebakindel ja ebanormaalne.
Kui kuulata, mida näiteks Lätis metsanduse arendamiseks on ette võetud, erineb see Eesti omast nagu öö ja päev. Seal on ühiskond huvitatud, et metsandus kui üks maamajanduse haru edeneks. Meil on metsaomanikud, 4000-5000 metsas töötajat ja 20 000 metsatööstuses töötajat, aga me tõmbame neile kõigile pidevalt vett peale.
Kui suur see seltskond kokku on, kes ootab, et nendega arvestatakse?
Ma arvan, et kõik metsaomanikud, keda on eri andmeil 70 000-50 000, pluss need, kes metsandusega leiba teenivad. Puit on olnud kogu aeg üks Eesti suuremaid ekspordiartikleid, riik tervikuna peaks olema selle valdkonna käekäigust vägagi huvitatud.
Kui metsas on mingi probleem, siis Soomes tegeleb sellega riigi valitsus. Meil on mets majanduses peaaegu sama tähtis, aga tähelepanu on null. Ainus tähelepanu on miinusmärgiga.
Kui toetustest rääkida, siis metsas on vaja investeeringutoetusi. Kuivõrd vajaks tuge turupool?
Puiduturg on väga ebastabiilne ja sõltub palju sellest, kuidas maailmaturul asjad käivad. Aga näiteks Soome ja Rootsi metsaomanike organisatsioonid suudavad puiduhindu väga suurte kõikumiste eest hoida.
Eelmisel aastal olid seal hinnad madalamadki kui Eestis, aga nüüd, kui meil on suur hinnalangus, on nende hinnad juba kõrgemad - teatav stabiilsus on olemas. Meil käib ainult üks suur tõmblemine.
Meie oludes tähendaks stabiilsust juba seegi, kui metsaseadust kogu aeg ei muudetaks.
See head ei too, kuigi praegu käimas olevate muudatustega olen ma vägagi nõus. Seadus ei peaks olema mahukas piibel, milles on karmid ettekirjutused.
Mina usun rohkem eneseregulatsiooni. Klassikudki on kord öelnud, et loll ja tema vara lähevad ruttu lahku.
Riik ei peaks nii väga muretsema, kui inimesed iseendale, oma varale kahju teevad. Üle või valesti raiudes see ju nii on.
Keskkonnakahju on rohkem sümboolne. Kui tuli võtab või tuul murrab, ei arvesta keegi keskkonnakahju.
Vastupidiselt levinud arvamisele, nagu teeks lageraie loodusele halba, väidan ma, et lagedad alad ja looduslikult uuenevad alad metsas hoopis suurendavad mitmekesisust ja tekitavad elupaikasid juurde.
Eesti looduse probleem on praegu pigem see, et Eesti kasvab liialt metsa ja muutub järjest üheülbalisemaks.
Kui omanik teeb rumalusi, ei pea ta kaua vastu, varem või hiljem ta peab oma metsa müüma kellelegi, kes saab hakkama - need on sellised üleminekuraskused.
Võiks ju öelda, et inimkätega rajatud kuusikute, kultuurpuistute üleraie on ka hoopis hea...
Kui kuusikud on majanduslikus mõttes üleküpsed, siis lihtsalt peab neid raiuma, muidu loodus ise lükkab nad uppi. Kui läheb 5-10 aastat üle, pole sealt enam puitu võtta.
Ka keskkonna seisukohalt on väga tähtis, et maaomanik, olgu ta siis metsa või põllu omanik, tegutseks jätkusuutlikult.
Sest ainult kasumlik maaettevõtja saab endale lubada luksust keskkonda kaitsta.
Siin on võtmeroll just maaomaniku käes - kui tema tahab, siis on loodusväärtused kaitstud. Kui keskkonnakaitset surutakse talle peale ainult kui karistust - piirangud, reeglid jms -, siis omanik teeb instinktiivselt kõik, et neid loodusväärtusi ta maal poleks või vähemalt, et keegi neist teada ei saaks. Sund niivõrd häirib.
Kui sul on sissetulekud olemas, võid endale lubada, et sul on ka kaitstud metsa ja kaitsed ka sunnita teatud metsaosasid. Kui sul on aga valik, kas koolitada lapsi või säilitada vääriselupaik, siis tegelikult valikut pole. Läheneda tuleb asjale omaniku kaudu.
Globaalsel puiduturul eristub energiapuit, mis meil eriti pärast suurte kombijaamade valmimist hakkab ilmselt suuresti jääma koduturule. Kas see ei ole valdkond, kus väikeomanike ühist turustamist arendades võiks suurendada omanike huvi ja ka sissetulekuid?
Kindlasti tuleks sellega tegelda. Praegu ei ole toimivat logistilist süsteemi, aga see on võib-olla just hetkel veel hõivamata nišš, mille kaudu metsaomanike organisatsioonidel oleks võimalus puiduturgu siseneda.
Mõtlen just neid hakkpuidukoguseid, mis jäävad praegu suurte firmade orbiidist välja. Kui oleks mingi logistiline skeem, mingi tehnika, mida saaks ühiselt kasutada... Tegelikult on meil praegu era-metsaliidus plaan üks selline pilootprojekt käima panna.
Samal ajal kui väikeomanik vast ainult kord elus saab palgitulu, oleks tal võimalik hoopis tegelda võsaga...
Jah, kraavikaldalt saab seda uuesti lõigata iga viie aasta pärast. Hakkpuitu toota oleks mõttekas ja see haakub ju põlluga ka - pole vahet, kas lõikad võsa metsas või põllul.
See haakuks ka üleeuroopalise nn puidumobilisatsiooniga, mida EK praegu väga aktiivselt propageerib.
Selge, et biokütust saab suurimal hulgal metsast ja selge, et selle kättesaamiseks on vaja väikemetsaomanikke aktiviseerida.
Tuleb nii välja, et kui keskkonna- ja põllumajandusminister ning lõpuks kogu valitsus omavahel metsanduse tähtsuses kokku lepiksid, võiksid nad ka Brüsselist kõvasti kiita saada.
Jah, ja siit võiks edasi minna, et kahtlemata on tulumaksusoodustused need, mis väikemetsaomanikke veelgi aktiviseeriksid.
Kas metsas on mingit näitajat, nagu põllumajanduses on loomühikud, põlluhektarid jne, tänu millele saaks majandusharust parema ülevaate?
ELis ei ole ühtset metsanduspoliitikat, mistõttu metsanduse alused on riikides väga erinevad. Meil on kogu süsteem digitaliseeritud, kõik on avalik ja nähtav. Paljudes riikides nii täpset ülevaadet ei ole. Eriti erametsast, kui omanikud pole andmeid avaldanud. Näiteks inglased ja Kesk-Euroopa inimesed ikka väga kardavad privaatsuse rikkumist.
Ma arvan, et lähiajal mingit ühtset arvepidamist terve Euroopa kohta ei tule.
Võivad tulla sellised asjad, nagu näiteks süsiniku sidumine metsas, millest on kaua räägitud. Brüsselis on huvigruppe, kes tahaksid selle ELi tasemel käima panna, et süsiniku sidumine metsast ja põllult oleks süsinikukaubanduse üks osa ja et selle kvoodiga saaks kaubelda.
Kuna Eestis on metsaregister olemas, võiksime olla selle rakendamise pilootalaks.
Aga kui Eestis hakkaksid metsaomanikud saama süsiniku siduja metsa pealt raha, algaks õudne hurjutamine - ise tahavad metsa raiuda ja nüüd veel kraabivad endale süsinikuraha...
Rumalale on mõttetu selgeks teha, et ta loll on. Tuleb öelda, et loobuge siis puidust, ärge elage puitmajas, ärge kasutage paberit.
Ja kui teile hoopis meeldib puit, siis arvestage, et seda ei saa kasutada raiumata. Täiskasvanud inimene peaks sellest aru saama.