Vaino Väljas: Juhatasime ka teistele suveräänsusdeklaratsiooniga teeotsa kätte
13. juunil 1988 istus NSV Liidu suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas Managuas Moskva lennukisse, et koju - Eestisse - puhkusele sõita. Millisena te toona oma järgmist nelja aastat ette kujutasite?
Ütlesin [abikaasa] Maile, et reis Managuast läbi Kuuba Frankfurti läheb 13ndal. Olen sündinud meremehe peres ja tean, et 13ndal ei alusta meremehed mitte kunagi reisi.
Meeleolu oli aga ülev, ma ei karda seda sõna. Kolm kuud varem, 18. märtsil oli Sapoàs sõlmitud kontrate ja sandinistide rahuleping. Üheksa aastat kestnud vennatapusõda Nicaraguas oli lõppenud. Selleks mind oligi Nicaraguasse saadetud.
Olin olnud järjepanu troopikas kaheksa aastat. Hea sõber [NSV Liidu välisminister] Eduard Ševardnadze ütles mulle, et kui tulen sealt tagasi, on mul valida kas suursaadiku koht Hispaanias, sest räägin hispaania keelt, või Austrias või Genfis, sest valdan ka saksa keelt.
Muidugi oli mul peas mõte, et koju tahaks. Aga samas taipasin realistina, et kodus ei oleks mind keegi vastu võtnud.
Karl Vaino juhitud EKP Keskkomitees?
Ma eneseväärikusest ei taha eriti seda nime ja meest nimetada.
Kuidas oleks õige iseloomustada seda riiki, kus Eesti asus 20 aasta eest?
Kasutades veidike hiidlase kõnepruuki... Kui olin auväärses pagenduses Ladina-Ameerikas ja olin tõusnud diplomaatilise korpuse esimeseks viitsedoyeniks, seisin vastuvõttudel kõrvuti paavsti nuntsiusega, kes on katoliiklikes riikides automaatselt diplomaatilise korpuse vanem. Kolleegid siis ütlesid huumoriga: "Väga tore, kõrvuti on Püha Tooli ja kurjuse impeeriumi esindaja." Selles ongi vastus.
Olime totalitaarse süsteemi osa. Mitte vabatahtlik osa.
NSV Liidu kokkuvarisemist ja Eesti iseseisvuse taastamist ei osanud te toona Managuast startinud lennukis aimata?
Ei.
Kui 14. juunil 1988 tegi NSV Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov teile Moskvas ootamatu ettepaneku asuda EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks, siis kas teie esialgses keeldumises oli rohkem soovi kõndida edasi diplomaatilisel vaibal või pelgust, et pagan teab, mis seal Eestis ikka toimub ja toimuma hakkab?
See oli tunnete prevaleerimine. Ma ei olnud kaheksa aastat kodus olnud ning ei saanud võtta endale vastutust toimunu eest, samuti ei tundnud ma, et olen võimeline olukorda Eestis radikaalselt muutma.
Ütlesin Gorbatšovile, et ei maksa minu pärast muret tunda, kodusaarelt Hiiumaalt on mul taskus ettepanek minna kalurikolhoosi brigadiriks.
Hiljem tuletas Gorbatšov seda mulle ikka meelde, küsides, kuidas elavad Hiiumaa kalurid.
Kuivõrd te teadsite, et mõned Eesti tippkommunistid - näiteks Enn-Arno Sillari ja Indrek Toome - sepitsesid tookordse, eriliselt ebapopulaarse ja kohalikke olusid mitte mõistnud parteijuhi Karl Vaino kukutamist?
Mul polnud sellest kõige õrnemat aimugi.
Miks valis Gorbatšov just teid EKP Keskkomitee uueks esimeseks sekretäriks?
Seda ei peaks küsima minu käest. Ehk rääkis minu kasuks see, et Väljase nimega ei saanud viimast kaheksat aastat Eestis seostada.
Oli ka nn kadunud poja tagasituleku sündroom. Ja kolmandaks, mitte väga vähetähtis polnud ka see, et Gorbatšov kuulus minu põlvkonda, samuti Ševardnadze. Olime olnud kõik komsomolitööl, varem kokku saanud ja meil kõigil oli lootus, et ehk lähevad asjad nüüd paremaks.
Üks põhimõtteline täpsustus: kommunistlik partei oli riigipartei, kes juhtiski seda riiki, ja kõik muu - ministrid või Ülemnõukogu ja selle presiidium - oli dekoratsioon. On see täpne kirjeldus?
Jah... Mustvalge stsenaariumi järgi oli täpselt nii. Ent ärgem unustagem, et 1988. aastaks oli olukord teatavas mõttes muutunud. Just vabariikides.
16. juunil 1988 oli Karl Vaino tagandatud ja EKP Keskkomitee erakorraliselt kokku kutsutud pleenum valis teid uueks esimeseks sekretäriks. Kas Karl Vaino võeti maha üks päev enne Tallinna Lauluväljakul toimunud Rahvarinde suurkogunemist seetõttu, et kardeti rahutusi?
Loomulikult. Vastavad teenistused ju tegutsesid, kõige mitmekesisem informatsioon liikus Moskvasse. Kas oli juhus, et just kaks päeva varem oli siin NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazov, kes kohtus Keila-Joal Karl Genrihhovitšiga (Vainoga - toim)?
Ajastuses oli see viimane hetk, sest asi võinuks minna ka nii, et lauluväljakul toimunuks meeleavaldus, mis muutunuks mõne provokatsiooni abil vägivaldseks.
Kui teie Eestisse jõudsite, tegutses Rahvarinne täiel rinnal, samuti rohelised, muinsuskaitse liikumine, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, kohe loodi Interrinne... Kas saite aru, et kommunistliku partei ainuvõim hakkab murenema?
Loomulikult. Mitte arvestada seda, mis oli ühiskonda mõjutavate jõujoonte osas, oli võimatu.
See, mis oli toimunud ühiskonnas, oli märgilise tähendusega. Eriline roll on siin Rahvarinde tekkimisel.
Me võib-olla ei oska märgata, milline oli Rahvarinde osa muutustes. See oli tohutu ja erilise tähtsusega, millega kaasnes kodanikuühiskonna algete järsk virgumine, ühismõtlemise ja ühistegevuse teke.
Nii oli kommunistliku partei ainuvõim juba möödanik, kuid teisalt, võimujuhtmed käisid esialgu ikka endist teed.
Saabus 16. november 1988, kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja kuulutas Eesti NSV seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste ees. Sama pidi samal ajal tehtama ka Riias ja Vilniuses. Kuidas te Läti ja Leedu kolleegidega seda arutasite?
Kokkulepped olid kõigi tasandite, väga oluline, et just Rahvarinnete vahel, kes andsid rahvale meelestatuse. Asja tuum oli selles, et kui NSV Liidu konstitutsiooni parandused, mis olid meile kolmele - Eestile, Lätile, Leedule - vastuvõtmatud, siis kuidas korraldada, et me tegutseksime ühel ajal.
Me ju mõistsime, et kui kolm liiduvabariiki on oma arvamustes ühised, on raskem nende vastu minna kui ühe vastu.
Miks Läti ja Leedu Ülemnõukogud Eestiga siiski lõpuks ühte jalga ei astunud?
Ma ei ole sellele hiljem ühist vastust saanud. Küsimus oli ühiskondlikus surves ja meelsust kujundavates mõjujõududes. Järeldus: surve ja ühiskondlik arvamus Eestis oli siiski nii laiapinnaline, et seda ei saanud eirata ning see viiski 16. novembril Ülemnõukogus nende otsuste vastuvõtmiseni.
See kõik ei saanud ju toimuda Moskva eest salaja.
Loomulikult Moskva teadis seda. Kontroll EKP Keskkomitee juhtkonna üle oli ju üsna tõsine. Ärgem unustagem, et 10. novembril arutas NLKP Keskkomitee poliitbüroo olukorda Baltimaades ja poliitbüroo liikmed saadeti Eestisse, Lätisse, Leedusse. 14. novembril saabuski Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Viktor Tšebrikov, varasem NSV Liidu KGB esimees.
Kas tema tulek oli Moskva viimane katse vältida 16. novembri otsuste vastuvõtmist?
Ta ütles, et võite saada küll suveräänsuse, kuid kaotate kõik muu. Ähvardus oli selgesõnaline.
NLKP Keskkomitte poliitbüroo oli moodustanud sekretär Vadim Medvedevi juhtimisel nn Balti komisjoni. Teiegi käisite seal mitmel korral aru andmas. Mis jutuajamised need olid?
See oli juba pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Me ei olnud ju nii kergeusklikud, et enne kõigest rääkida. Aga me teadsime hästi, milline on ühiskondlik surve kodus...
Kui [ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees] Arnold Rüütel tegi Ülemnõukogus ettekande, siis ta ütles, et konstitutsiooniparanduse kohta saabus 21 840 kirja, 428 koosoleku protokolli, kokku 816 927 allkirjaga.
Kui Arnold Rüütel seisis Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi ees, oli see hirmutamise lavastus. Eesti näitel taheti hirmutada kõiki teisi liiduvabariike, et mis juhtub, kui minnakse sellist teed mööda. Rüütel rääkis väga targalt, et see on demokraatia ja rahva tahte väljendamine perestroika moodi, mille vastu meie ei saa olla.
Oli teil enne 16. novembrit Gorbatšoviga juttu, mis siin juhtuma hakkab?
Ei. Otsest juttu ei saanudki olla, ta oli India visiidil.
Enamik Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuid oli sellele kohale määratud, sest valimised olid ju toona fiktsioon. Miks oli 258 neist nõus 16. novembril suveräänsusdeklaratsiooni poolt hääletama? Vastu oli ju ainult üks ja erapooletuid viis. See oli süsteemi poolt ametisse pandud inimeste vastuhakk samale süsteemile.
Selles koosseisus oli palju maainimesi, õpetajaid, intelligentsi, loomeliitude juhid...
Aga paljude puhul oli siiski nii, et kui EKP Keskkomitee esimene sekretär tõstab käe, siis tuleb ka kõigil teistel käsi tõsta.
Enne toimus parteigrupi koosolek. Rüütel oli eelmisel päeval Moskvas ja nüüd Ülemnõukogu saadikutega kohtudes andis ta mõista, et Moskvas on käidud ja sellest järeldati, et Moskvaga on kooskõlastatud.
Kas parteigrupis küsiti ka teilt: kas Moskva teab?
Loomulikult küsiti. Aga mul oli kujunenud diplomaatiline kogemus, kuidas rääkida nii, et sa ei valeta, aga tõlgendusvõimalusi on mitu.
Kõik ju teadsid, et poliitbüroo liige Tšebrikov oli just Eestis. Noh, kui tema oli siin, siis järelikult Moskva teab kõike - eks nii mõtlesid paljud. Rääkisin, et suveräänsusdeklaratsioon on selles vaimus, kuidas sotsialistlikku demokraatiat edasi arendada.
Kellel tekkis idee valida just teid Ülemnõukogu 16. novembri istungjärgu juhatajaks, mis oli ju ebaharilik käik?
See tekkis saadikute hulgas ja sündis viimasel momendil. Eks mõeldi nii, et otsuste vastuvõtmise kindlustamiseks oleks vaja, kui esimene sekretär juhataks istungjärku.
Kas teil oli varuplaan - mis juhtub, kui Eesti NSV Ülemnõukogus hääled peost pudenevad?
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli protsess, mis kestis kuni hääletamiseni. Plaani, mis juhtub, kui hääli kokku ei saada, polnud vähemalt minul mitte. Tuli minna täie rauaga. Või kasutades hiidlase kõnepruuki: ränga tormi ajal ütleb pootsman puuveolaeva meeskonnale, et süda kõvaks ja saag pardasse, sest teistmoodi laeva päästa ei saa, kui osa pardast maha võtta ja palgid merre. See tähendab, et tagasiteed ei olnud.
Mihhail Gorbatšov oli 16. novembril visiidil Indias, ja kui talt Tallinnas juhtunu kohta küsiti, vastas ta: see, mis Eestis toimub, ongi perestroika tegelikkuses. Kas teie arvasite, et selline sõbralik hinnang jääbki kehtima?
Loomulikult mitte! Oli ju sõnadetagi selge, et Indiasse ei jõutud talle väga detailselt ette kanda. Ega ta osanud ka arvata, et vana leerivend ja kogenud diplomaat saab midagi sellist teha, mis oleks tema perestroikaga vastuolus.
Miks teid kohalt maha ei võetud?
Ma olin ju kõigest neli kuud ametis olnud. Meil toimus Gorbatšoviga ka jutuajamisi, mis olid inimlikud, mitte nagu peasekretär liiduvabariigi esimese sekretäriga.
Kas Gorbatšov pole teile kordagi öelnud, et ta eksis teis?
Ei.
Millist reaktsiooni te NSV Liidu keskvõimult 16. novembri õhtul eeldasite?
Ootasin, et kergesti see ei lähe. Aga et see tuleb nii otsesihtimisega ja räigelt, et meie otsused kohe tühistatakse ja et Arnold Rüütel peab Moskvas niimoodi telekaamerate ees seisma...
Arvasin, et saame põhjendada, miks need vajalikud olid. Aga tegelikult läks kõik hullemaks.
Järgmisel aastal tuli ju pretsedenditu NLKP Keskkomitee poliitbüroo avaldus Baltimaade kohta. Järgmine käik näis olevat sõja kuulutamine.
Kas teile öeldi poliitbüroos, et minge te nüüd Tallinna tagasi ja muutke oma 16. novembri otsused ära?
Seal kasutati siiski väheke teistsugust kõnepruuki, mitte nii otsest. Aga oli ju täiesti selge, et näiteks see, mis toimus Arnold Rüütliga NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi istungil, oli NLKP Keskkomitee poliitbüroo käsk ja korraldus.
NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium tühistas meie 16. novembri otsused, asja arutati poliitbüroos ja keskkomitee pleenumil. Seal olime viimased peksupoisid, selle sõna otseses mõttes...
Aga siin on ka näha, kuidas ajalugu näitab oma iroonilist palet. Läks kaks aastat, ja suveräänsusdeklaratsiooni võtsid vastu kõik liiduvabariigid, ka Venemaa. Ja need liidrid, kes liiduvabariikide juhtidena poliitbüroos meid kritiseerisid, hääletasid oma deklaratsioonide poolt. Samamoodi nägime Rahvarinnete paraadi, mis sai alguse ju Eestist.
Nii on mul väga hea meel iseseisvuse taastanud Eesti välispoliitilise hinnangu üle, mille esitas ÜRO kõnetoolist 1992. aasta septembris tollane välisminister Jaan Manitski, kes ütles, et Eesti 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist sai praktiline eeskuju kõigile teistele vabadusliikumistele NSV Liidus.
Kuid 1988. aastal oli Berliini müüri langemiseni jäänud veel üks aasta...
Kui tõenäoline oli toona, et keegi tollase Eesti NSV juhtidest võidakse arreteerida?
Sellele on mõned inimesed oma memuaarides viidanud, kuid minul sellist otsest ja kinnitatud infot ei ole. Ma pean seda äärmiselt vähe tõenäoliseks, et oleks aset leidnud käte raudu panek ja vangi viimine.
Kas 16. novembri järel saadi NSV Liidus aru, et kui Moskvale mõõdukalt vastu hakata, siis enam ei panda vangi, ei saadeta Siberisse, ei lasta maha? Ka see andis julgust?
Kahtlemata. Kui nähti, et kõige otsesemaid ja räigemaid repressioone enam ei kasutata, siis muidugi andis see julgust. Neile inimestele ja liikumistele, kes uskusid demokraatiasse, andis perestroika sellise puhangu, mida oli peaaegu võimatu endiste repressiivsete vahenditega maha suruda.
Ja Eestis - hiljem ka teistes Baltimaades - tekkis olukord, kus pärast 16. novembrit oli iga järgmine samm radikaalsem ja rahvuslikum kui eelmine?
Kahtlemata oli see nii. Kui katse ja eksituse meetodil näed, et asi on läbi proovitud ja midagi väga ränka ei järgne, siis muidugi tunned ka ennast julgemini.
Ning NSV Liidu keskvõim andis muudkui järele, sest oli oma endise tugevuse kaotanud?
Kes andis, kes ei andnud... Aga eks Moskva pidi ka tajuma piire, mida ta saab teha ja mida mitte. Kui ikka massiline rahvaliikumine sai hoo sisse, siis seda ei olnud võimalik peatada. Kas see õnnestus Vilniuses? Ei. Thbilisis? Samuti ei. Aeg ei olnud enam see mis 1956. või 1968. aastal.
Tagasi 16. novembrisse. Kui tol õhtul koju läksite, siis mida ütles Mai Väljas?
Ehk ei ole see nüüd ainult mehe välja mõeldud, aga eks oli tema silmis ka tunnustust: õigesti tegite.
Kui öelda teile nüüd, 20 aastat hiljem sõnad "16. november", siis mis kõige eredamalt meenub?
Kõige ehedam mulje on sellest, kui Ülemnõukogus oli kõik läbi ja olin seal vastu võetud dokumendid alla kirjutanud. Tulin Toompealt all-linna, hilisõhtule vaatamata oli tänavatel hästi palju rahvast. Inimesed tulid juurde ja küsisid, ega me pingutanud üle ja kas Moskva võimalikud vastumeetmed võivad tuua ränki tagajärgi, kuid samas ka innustati, et tublid olete.
Nüüd, 20 aastat hiljem mälusalvest seda meenutades, tekib lihtne mõte. Toompeale ei jää keegi igaveseks, sinna valib rahvas oma esindajad, ning kui töö on tehtud, tullakse sealt alla. Ja nüüd mõte: oleks iga kord Toompealt alla tulek nii ilus ja nii hingekosutav nagu tookord.
