Ivari Padar: Parema meelega istuksin siin Navil
Kui peaminister on Eesti riigilaeva kapten, siis rahandusminister tüürimees.
Maaleht käis Navi külas Koroli talus tüürimehelt uurimas, kui kaugel jäämägi laevaninast on ja kas ta riigilaeva kreeni ei lase vajuda.
Mis mees te olete, linna- või maamees?
Tegelikult ikkagi maamees.
Kes tegutseb linnas?
Kes vahepeal käib ka linnas. Kui ma olen linnas, siis ma olen torssis, aga kui ma jõuan tagasi maale, siis ma avanen. Nii seletasid mulle mu lähedased paar nädalat tagasi. Ma ise polnud sellele tähelepanu pööranud. Aga neil on õigus.
Võroke?
Kuigi põhiolemuselt olen võrukas, on mul suured saare mõjutused. Mu isa oli sõjaväelane, kes tõi endale Saaremaa kooliõpetaja naiseks. Selles mõttes olen ma suur ristand.
Miks te põllupidamise ära lõpetasite?
Ma ei tahtnud selle loomapiinamisega enam kaasa minna. Koormav oli Riigikogu istungite vaheajal juhendada sulast, kuidas poegimist vastu võtta. Linlikku eluviisi ja seda, et sa pead olema nagu looduse vang, ei vii kuidagi kokku. Kui sa tahad maal südamega tegutseda, siis sa oled looduse vang.
Venelastel on väga ilus ütlemine: "Võshe h... ne prõgaeš." Eesti keeles: üle naba ei hüppa (naerab). Kahte Padarit ei ole.
Olid ka majanduslikud motiivid: mul on vähe maad.
Kuidas uni on?
Ei varja üldse, aeg-ajalt väga lühike. Rahandusministri amet on raske. Siin tuleb vaadata, et ei põleks läbi. Ma olen sel aastal võtnud küll kaks korda puhkust. Aga puhkamisest pole suurt midagi välja tulnud. Ränk aasta on olnud.
Järgmine tuleb ka...
Ka 2009 tuleb ränk. Ma vist ei oskagi kerget elu elada.
Kui peaminister on laeva kapten, siis teie rahandusministrina olete tüürimees. Suur tüürimees?
Selles suhtes vist küll (naerab). Tüürmann peab vaatama, kuidas kahe kivi vahelt läbi minna.
Kapten ütleb: sõidame sinna, tüürimees peab vaatama, kuidas kivide vahelt läbi pääseb?
Kõige hullem on see, et kivid ei ole näha. Osa kive on vee all. Teine asi on poliitilised reaalsused. Sa pead alati poliitiliste reaalsustega arvestama. Laeva viid sadamasse siis, kui sa mõlemat poolt arvestad. Pead arvestama, mis loodus sulle ütleb, aga ka sellega, kui pootsman on täis.
Mis hinde te lõppevale aastale paneksite?
Rahuldava. Särinat, kasvõi eelarve teemal, on kõvasti olnud, aga inimesed ise tunnetavad seda veel küllalt vähe.
Viimastel aastatel oli meie majanduskasv seotud kolossaalse siseturu nõudlusega. Seda toitis Skandinaavia pankade raha.
Hüva, kinnisvaraspekulandid võtsid riski ja läksid pankrotti, mis siis? Eks siis naine sõidab nüüd väiksema autoga.
Aga sellega on seotud ka ehitusmaterjalide tööstus. Laod on praegu täis, kuhugi viia ei ole.
Väga oluline indikaator on käibemaks. Tarbimine on vähenenud, inimesed on läinud ettevaatlikumaks. Käibemaksu alalaekumine tuleb 1,7 miljardit krooni. Inimeste seisukohalt ei ole aga suurt midagi veel muutunud.
Millal asi inimesteni jõuab?
2009, 2010.
Eile küsisin Võru taksojuhilt, kuidas ta Võrus tunneb seda, mis toimub. Ta ütles, et veel ei tunne, aga ta teab, et järgmisel aastal hakkab tundma.
Valitsuse asi on, et see võimalikult valutu oleks.
Kas sõidate rõõmuga pühapäeva õhtul Tallinna?
Parema meelega istuksin siin Navil. Kui ma pühapäeval siit stardin, pean ennast vahel sundima. Töö on töö. Täpselt niimoodi ma võtan seda asja.
Sel aastal on teie koorem eriti raske olnud ?
Ma arvasin siiamaani, et väga rasked aastad jäävad üheksakümnendate lõppu. Kui ma eelmine kord valitsuses olin, oli ka väga ränk aeg. Talumehed olid tänaval ja omad mehed küsisid: Ivari, mis toimub. Aga väga vähe lahendeid oli.
Mis need olid?
Lahend oli avada maailm. Me avasime maailma, käivitasime tolle kuulsa Sapardi programmi. Enne seda pidin käima kaks aastat Riigikogus seletamas, et olukord muutub paremaks. Kui sai põllumajandustoodangule lõpuks turud lahti, kui pääsesime Euroopa Liidu struktuurfondi rahade juurde, hakkas asi laabuma.
Kasv tuli sellest, et Euroopa ja maailma turud olid head. Teiseks toimusid muudatused toiduhügieeni poolel. Putukas löödi nurgast välja ja tööliste kapile pandi viltune katus peale, et enam ei saaks sinna õllepudelit panna. Kogu toiduainetööstus sai uue ilme. Oli valus, aga sai. Täna on meil vaja juurde uut majandust.
On selleks lootust?
Lootust annab see, et huvi Euroopa Liidu abirahade kasutamiseks on suur.
Ma näen uut tõusu märksa rahulikumas toonis.
Sõitsime eile õega Tallinnast Võrru. Tema on tööstuse inimene, audiitor. Eile õhtul oli meil perekonna ringis pikk arutelu.
Kuidas õde asja hindab?
Tema hinnang on üks, et kuulge, riigimehed, küsige rohkem nõu nendelt meestelt, kes on reaalsed tootjad.
Te siis ei kuule reaalseid tegijaid?
Tegelikult kuuleme.
Eile rääkisin ühe kõva talumehega. Ta ütles väga karmid sõnad: seda (kriisi - toim) on praegu vaja, jalad läksid maast lahti. Kogu maailma majanduses läksid ülioptimismist jalad maast lahti. Finantsbisnis jooksis teistmoodi kui reaalmajandus. Mu kolleeg, Austria rahandusminister, endine põllumajandusminister nagu minagi, ütles: teate mehed, oli selline aeg, kui kunde andis pangale raha ning kunde ja pank teadsid mõlemad, mis rahaga toimub. Siis tuli aeg, kus pankur veel teadis, aga kunde enam ei teadnud. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus mõlemad - nii kunde kui pankur - ei saanud enam pihta, mis rahaga toimub.
Ühel hetkel oli rahamaailmas ülehindamine, nüüd on karm korrektsioon.
Kümne aasta pärast vaatame sellele muheledes. Korrektsiooni oli vaja.
Ka neil, kes jäävad kõrvu- või jalgupidi hammasrataste vahele ?
Tuleb maksimum teha, et nad saaksid võimaluse keerulisest olukorrast välja tulla.
Finantskriis läheb algul üle majanduskriisiks, edasi aga juba sotsiaalseks kriisiks?
Jah, kõik need ohud on olemas.
Kuidas seda vältida?
Mõistlik riik reageerib ette. Minu soovitus on, et piirame valimislubadusi ja teeme nii, et riigi põhifunktsioonid toimiksid. Et pritsimees ja politseinik oleks olemas, et õpetaja saaks palka. Need asjad on praegu tähtsad.
Praegu on raske midagi prognoosida. Arukas riik peab olema valmis erinevateks olukordadeks. Tuleks läbi vaadata, kuidas toimub riigi juhtimine. Palju meil on ametnikke ja mida nad teevad.
Praegu on saabunud aeg, kus tuleb teha tõsine revisjon. Mitte mingit paanikat, ainult revisjon tuleb teha.
Millal tuleb paanika ?
Paanika tuleb siis, kui eelarve on vastu võetud, aga sealt võetakse nagu Lätis veel 8 protsenti SKPst (sisemajanduse koguproduktist - toim) kulusid maha. Eesti mõistes on see 12 miljardit krooni.
Aasta tagasi, kui te rahandusministrina eelarvet tegite, olid ka teil rahandusministrina jalad õhus?
Absoluutselt, kõigil olid jalad õhus. Valimiskampaania oli üles ehitatud õhus jalgadele.
Vaatasin 11 kuu vanuseid lehti. Jaanuari alguse Postimehes prognoosis kaheksa institutsiooni selle aasta majanduskasvuks 4,2 - 5,8 protsenti.
Palju teie seal rahandusministeeriumis ennustasite?
5,3.
Erinevalt paljudest Eesti poliitikutest on mul see eelis, et ma käin igakuiselt Euroopa rahandusministrite kokkusaamisel. Seal võetakse kokku, mis vahepeal on juhtunud. Üks ja sama jutt on igal pool. Mitte keegi poleks arvanud, et muutused toimuvad nii kiiresti. Käivad jutud ka selle üle, kas ja kuivõrd on need sarnased 1929-1930-1931.aasta majanduskriisiga.
Sellest ajast on pärit mõiste nagu "Bank run", pangajooks. Inimesed jooksid pankade vahel, kes jõuab ette ja saab oma raha välja võtta. Selleks, et vältida "Bank runi", otsustas Euroopa Liit kohe, Eesti seejuures esirinnas, et inimeste hoiused garanteeritakse kuni 50 000 euro ulatuses sada protsenti.
Rootsis on see summa poole suurem?
Mul on elus korra või kaks olnud arve peal 800 000 krooni. Seda vaid siis, kui ma olen kinnisvara müünud või ostnud.
Kus meil see raha üldse on?
Tagatisfondis on ainult kaks miljardit krooni. Riik on aga võtnud kohustusi, mis on viiskümmend miljardit krooni.
Esiteks, kõige mustem stsenaarium kindlasti ei täitu. Teiseks Eesti riigil on võrreldes paljude Euroopa riikidega üks hea omapära, meil on reservid ja meil on vähe laenu. Selles mõttes me oleme olnud head talumehed. Neid riike pole palju. Võtame kõrvalt Läti või Leedu, reserve pole. Ainus võimalus kriisi katta on tuua raha sisse. Meil on 25 miljardit krooni ehk kümme protsenti SKPst erinevaid reserve. Väga kõva sõna.
Tänapäeva maailmas on moodne elada laenuorjuses. Eesti riik on tegutsenud samal ajal nagu vanaaja inimene?
Ja jumal tänatud! Riik on olnud alalhoidlik. Teiseks valitsuse laenud on praegu kõige madalamad terves Euroopas. Väga raskete olukordade katmiseks on meil olemas tõsiselt võetav baas. Eesti riigil ei ole sellist asja vaja, et pritsimehele palga maksmiseks tuleb panka minna ja 20 protsendilist laenu võtta.
Mis riik nii teeb?
Ühel lähiriigil oli hiljuti nii.
Mis riik see oli?
Ei ütle (naerab).
Samas on selge, et väga suurte jamade puhul sulavad kogutud reservid väga kiiresti.
Milliseid jamasid te silmas peate?
Kui on vaja näiteks mõnda panka toetada. Täna on hea, et majanduse alustugi - pangandus on usaldusväärsete Skandinaavia kontsernide käes. Jõud on pankades, aga selge on ka see, et ohje tuleb hoida.
Kas on võimalik veel kusagilt kokku tõmmata?
On küll. Kas vanemahüvitis inimese kohta peab olema 22 000 või 30 000 krooni? On selge, et vahe on 250 miljonit krooni, millega ühiskonnas oleks märksa rohkem teha. Et pritsimees jõuaks näiteks igasse lumisesse Eesti külla.
Mul oli vanasti üks kolleeg, Soome põllumajandusminister Kalevi Hemila, kes oli seitse aastat parteitu minister. Tänasel päeval on selge, et otsuseid oleks hea teha parteipoliitika üleselt.
Tahaksite ka ise parteitu minister olla?
Jah. Aga see ei ole Eestis võimalik. Ka minu enda partei sees ei leia minu ettepanekud aeg-ajalt heakskiitu. Aga mul on väga soliidne erakond, kelle arvamust ma respekteerin.
Raskel ajal on väga oluline hoida korras riigi põhifunktsioonid. Raskel ajal on väga oluline, et tuleviku orbiiti ei lasta paigast ära.
Raskel ajal oleks parem, kui parteisõdurid riiki ei juhiks?
See annaks kindlasti operatiivsusruumi. Samas on selge, et ka raskel ajal ei saa põhiväärtusi silmist lasta.
Millal hakatakse krooni devalveerima?
Devalveerimisest ei ole mingit juttugi.
Poolteist aastat tagasi teatas üks vene portaal, et kohe läheb devalveerimiseks. Inimesed jooksid ja vahetasid oma raha eurodeks või dollariteks. Järgmisel nädalal, kui oli tarvis leiba osta, vahetasid tagasi. Kes oli õnnelik? Valuutavahetaja (naerab).
Mis õigupoolest lahti on?
Totaalne usaldamatus. Usalduse kriis. Pank ei usalda panka, kunde ei usalda panka, riik ei usalda panka, riigid ei usalda riike, totaalne usalduse kaotus on.
Kes on see prohvet, keda täna peaks uskuma?
Mis puutub prohveteid, siis pilvetaguse maailmaga on mul vähe seoseid.
Iseennast?
Ikkagi oma mõistust. Ja ärme oma võimeid üle hinda.
Öeldakse, et kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks.
Nii tarku mehi, kes oskaks täpselt analüüsida, ei ole. Kümne aasta pärast näeme, kes olid väga vinged strateegid. Mina oskan vaid talumehe tarkusega tegutseda. See on täna kõige parem abimees.
Muuseas, kuidas Navi külal läheb?
Meil on elujõuline küla. Siin on üle kahesaja inimese.
Mardil on seakasvatus, paaril vennal on veel. Kes tahab saada pekist siga, saab Aivari juurest. Mardil on peekoniks ära timmitud.
Meie küla ajalugu läheb 1700 aasta künnisele, kui üks Poolast pärit sõdur ja üks Rootsist pärit daam siia elama asusid. Küla nimi on Navi ehk Nõvõi. Talu nimi, kus meie oleme, on Korol.
Puhas internatsionalism?
Jah (naerab). Rootsi, Poola ja Vene võimuvahetuse järelm.
Läbi aegade on Navi olnud nö keskmiktalupidajate küla. Sellest tulenevalt ei ole meilt mitte kedagi küüditatud. Siin ei ole olnud väga räiget klassivastuolu. Lõuna-Mulgimaal, Toomas-Hendrik Ilvese ümber on järele jäänud vaid paarkümmend protsenti põliselanikkonda.
Kuidas tänane kriis teie küla mõjutab?
Mitte väga palju. Küla põllumajandus on orienteeritud toidulauale. Inimesed söövad kapsast, kaalikat ja kartulit ka kõige raskematel aegadel. Meie küla seisukohalt on asi väga stabiilne.
Kelle jaoks olukord stabiilne ei ole ?
Ta mõikab nendele regioonidele kus on mujale orienteeritud tööstus, eelkõige kõik see mis on orienteeritud ekspordile.
Meist sõltub see paraku vähe?
Eestit võib väga palju mõjutada see, mida otsustab uus USA president Obama. Kui protektsionistlikuks läheb USA. Kui USA läheb protektsionistlikuks, hakkab ta oma turgu kaitsma. Sellest sõltuvad Euroopa firmade arengud Ameerika suunal. Samamoodi jõuab asi ka Eestisse.
Kui iseseisev tänane Eesti õigupoolest on? Või oleme üksnes Euroopa provints, kes on sunnitud Brüsseli reegleid järgima?
Võiks revisjoni teha, palju oli iseseisvust Nõukogude Liidus ja palju on täna Euroopa Liidus (naerab).
Me oleme iseseisev riik, aga selle kaitseks tuleb loomulikult mööndusi teha, tuleb olla paindlik ja mõistlik. Euroopa Liidus on igal riigil oma vetostamise õigus.
Ma ei ole kordagi tundnud, et Eesti iseseisvust totaalselt ahistatakse.
Rõngu turg, kus kohalikud talumehed korra nädalas kohalikule rahvale liha, piima ja kohupiima müüvad, aga mida veterinaarametnikud samal ajal Brüsselile viidates kinni tahavad panna, on üks näide, mis suveräänsuses kahtlema sunnib.
Ma ei ühti selle leeriga, kes ütleb, et lollid veterinaarametnikud. Nemad teevad rahva tervise huvides oma tööd, aga siin tuleb olla ka paindlik. Euroopa Liidu toiduohutuse direktiivinduses on öeldud, et kohalik administratsioon peab käituma ka mõistlikult ja hindama riske reaalselt. Veterinaar- ja toiduamet teeb kindlasti parima, et asi oleks võimalikult paindlik. Otseturundus on väga oluline, paljude inimeste jaokson see nii emotsionaalselt kui materiaalselt väga tähtis teema. Ma tahaks väga loota, et Rõngu turg säilib.
Kui mina olin põllumajandusminister, oli toiduohutus väga selgelt ekspordiga seotud. Kui Põlva piimakombinaat norme ei täida, siis ta pulbrit välja ei vii.
Juba täna võiks laudast piima otse müüa.
Neid, kes seda ametlikult teevad, on paraku vaid pooleteise lehekülje jagu?
Jah, aga see võimalus on juba olemas. Muideks, see maja, kus me praegu oleme, on ehitatud otseturundusega.
Mida selle maja elanikud müüsid?
Võru turul mune, piima ja liha.
Ma toon siia rahanduspoliitilise dimensiooni sisse. Euroopa Liidus käib väga suur vaidlus selle üle, kas rakendada terves reas valdkondades käibemaksu soodusmäärasid või mitte. Nii kaua, kui ma ei ole veendunud, et toiduainetööstuses selle rakendamisest lõpptarbijale kasu ei tule, ütlen ma, et ärme parem teeme. Niikaua kui ma näen, et vahendaja ja ümbertöötleja koorib sealt koore, ütlen ma "ei!" Korjame selle raha kokku, aga toome ta läbi maaelu toetuste tagasi maainimese juurde.
Järgmisel aastal tahate Brüsselisse minna?
Aga miks mitte! Ma usun, et Brüssel on arendav. Eriti kui sa oled kaks korda minister olnud ja näinud asja tegevjuhtimise poole pealt. Nii Euroopa Liitu sisse astuvas riigis kui Euroopa Liidus oleva riigina. See on huvitav.
Ja neljapäeva õhtul saab koju tagasi?
Ka seda, kuigi ma vaatan meie erakonna inimesi. Tulevad küll neljapäeva õhtul tagasi, aga pole neil siin rahulik midagi. Nõudlust, et tule ja räägi, on päris palju.
Mis on Euroopa Liidu mõte?
Kui võtta väga banaanselt kokku, siis see, et kolm kanget rivaali ei ole üle kuuekümne aasta sõdinud. Euroopa sees on otsitud tankidevabasid lahendusi. Kui sa oled Euroopa Liidu koosolekutel ja kirud mõttetut mullipuhumist ja palliveeretamist, neid meeletuid ponnistusi, et 27 riigi vahel kompromissi leida, siis ikka leiad - see on parem kui ebaterve rivaalitsemine.
Eestil on mõistlik selles kõrges ja kauges mängus osaline olla.
Kas Eesti riik ei ole juba liiga õhuke?
Jah, on küll. Väga optimistlikud rahaturud tekitasid hüpoteegimajanduse. Need, kes rõõmustasid, et riiki pole vaja, võiksid nüüd metsas istuda ja mõtelda.
Elu on täna selline, et usaldatakse ainult riike. Ainult riike! Kikilipsude ja limusiinidega, uhked mehed, rahvakeeli pangahärrad võiksid praegu vaikselt urus istuda. Usaldatakse ainult riikide samme. Mina pole see mees, kes ütleb, et riigi domineerimine peab absoluutne olema. Aga ilma riigita ei saa.
Eesti puhul on nii, et see kurikuulus maksude tase. Sisemajanduse koguproduktis on meie maksude tase 31 protsenti. Ümber 31 protsendi käib mantra.
Kus Euroopas on see veel madalam?
Rumeenias on see 28 protsenti.
Kõige kõrgem on see Taanis, 49 protsenti.
Maksud ja riigi reguleerimine toodavad stabiilsust. Mul käis hoovi peal üks vana sõber. Tema elu on olnud keeruline, sattus korra isegi vangimajja. Nüüd on terve perega Rootsis. Küsisin temalt, kas talle meeldib, et riik võtab maksudena nii palju ära.
„Ma tunnen ennast seal nii stabiilsena," ütles vana sõber. „Tead, kui hea, lapsed lähevad kooli ja neil on seal kõik olemas. Mulle see meeldib. Ma maksan rohkem, aga ma tahan, et mul oleks stabiilsus."
Debatt selle üle, kui õhuke või paks peab riik olema ja millised on maksud, millega seda reguleeritakse, seisab meil veel ees.
Täna on muud mured...
Täna on kõige tähtsam euro kasutuselevõtt. Selle nimel tuleb kaks-kolm aastat pingutada. Selle nimel tuleb hoida stabiilsena kogu maksundust ja eelarve defitsiiti.
Inimestel on arvatavasti äärmiselt õõnes kuulata euro juttu.
No hüva. Riiklik iseseisvus on Nato või Euroopa Liiduga turvatud. Aga väga tähtis on ka finantsiline julgeolek.
Majandusedu tagamiseks on tähtis kuuluda ühte maailma aktsepteerituma valuuta regiooni. See on omaette kvaliteedimärk. Võimalikud investorid, kellel on plaanis rajada uusi ettevõtteid ja pakkuda inimestele töökohtasid, ei pruugi väga täpselt teada, kuidas meil muistne vabadusvõitlus käis või kui tublid olid meie leegionärid Sinimägedes. Aga kui nad näevad, et selles riigis on teatud standard tagatud, saavad nad aru, et see on üks usaldusväärne ja tore riik.
Peate silmas Maastrichti kriteeriumi?
Jutt on sellest õõnsast Maastrichti kriteeriumist. Et võlga on vähe, tarbitakse niipalju kui teenitakse, eelarve defitsiit ja elukalliduse tõus ehk inflatsioon on väike.
Pärast seda, kui Eestis hakkab euro kehtima, algab uus aeg?
Pärast euro kasutuselevõttu algavad debatid selle üle, kuidas me edasi läheme. Kas me 31protsendilise maksukoormusega suudame põhjamaa riiki teha või ei suuda.
Asi on väga lihtne, väljas on lumi, aga ahjud peavad olema soojad. Me ei saa siin Kanaari saart mängida. Põhjamaa ühiskonnas solidaarsusest ja õlgõla tundest ei pääse. SKP-st peab olema rohkem kui täna tsentraliseeritud vahendeid. See on paratamatus. Kõigi nende vendade puhul kes ütlevad, et see ei saa olla kehitan ma õlgu.
Sain ma õigesti aru, et tänu Euroopa Liidu kopsakale rahalisele toele pole ühiskond veel valmis debatiks, kui õhuke saab Eesti riik olla?
Jah. Järgmise aasta eelarves on 14 miljardit Euroopa Liidu struktuurfondi vahendeid. Eesti poolset kaasfinantseerimist on sellest poolteist miljardit. Neid rahasid on võimalik kasutada 2015 aastani. Siis peame hakkama ise andma. Aga ka siis on vaja Eestis investeerida, ehitada koole ja teid.
Meil on olnud veidi eufooriline seisund. Riik on küll 90aastane ätt, aga taasiseseisvunud riik on ju teismeline, vistrikega näol.
Vaatame peeglisse, tegelikult on nägu ju vinniline.
Ka Eesti riigi käitumine on selline?
Igal juhul.
Muuseas, millal me Euroopa viie jõukama riigi hulka jõuame?
Ohhohoo. Minu tubli koalitsioonipartner on läbi aegade väga lennukas olnud.
Lubas kunagi 9000 kroonist keskmist palka. Ma respekteerin tema lennukaid ideid, aga need tuleb ka sisuga täita. Minu seisukoht on, et me peaksime olema viie stabiilsema Euroopa riigi hulgas. Jõukus üksi ei ole näitaja.
Aga ärme talupojatarkust endast kaugele lase. Ärme naeruvääristame ennast ebamäärase ärplusega a´la viieteist aastaga viie rikkama hulka. Täna saab ka kõige suurem skeptik aru, et kuusteist aastat läheb...(naerab).
Mis hakkab tuleval aastal juhtuma?
Töötus suureneb. Samas mitte väga dramaatiliselt. Eeldatavalt paarikümne tuhande inimese võrra. Keegi nälga ei sure.
Surnuks külmub küll?
Mõistlik inimene surnuks ka ei külmu.
Palgakasv aeglustub, aga ka igasugune hinnatõus aeglustub.
Liha hind?
Pigem langeb, kui tõuseb. Toiduainete hinnad pigem langevad kui tõusevad.
Kütusehindadega on juba näha, mis on juhtunud.
Järgmise aasta eelarve prognoosis on barreli hinnaks prognoositud 131 dollarit.
Täna on see kusagil viiekümne lähedal. Mis omakorda tähendab: ehitage ahjusid. Kunagi võib barreli hind ka 200ni jõuda. Meil tuleb väga kriitiliselt ümber hinnata oma energia kasutamine. Sellest ei ole pääsu.
Soovitate ahjuküttele üle minna?
See, et me toodetud produktist olulise osa kütame halvasti soojustatud paneelmajade vuugivahedes, on totaalne jama. Energiasääst tahab Eestis karmi läbivaatamist. See, et inimese elu õnn on kütmine, on jama. Ostke parem kallist kommi.
Kes mõtles, et ostab endale neli televiisorit, ostab kaks. Kes mõtles, et aeg oleks vana televiisor välja vahetada, mõtleb, et vana peab veel oma kolm aastat vastu.
Krediidid on raskesti kättesaadavad. See pärsib majandust. Väga palju sõltub sellest, millised on ekspordi väljavaated.
Räägitakse, et valdade liitmine annab suure kokkuhoiu?
Poliitikas on ikka nii, et keerulistel aegadel kiputakse andma, (näitab käega) neid efekte ja nüüd me tulime välja! See on kummaline, et arukad inimesed sellega kaasa jooksevad. Loomulikult on vaja halduslikke ümberkorraldusi. Aga samas on selge, et 2009 aasta eelarvest ei tule ju imet. Kulud pigem kasvavad.
Keerulistel aegadel on aga hea võimalus teha radikaalseid otsuseid.
2001. aasta haldusreformi võimalus läks sinna rappa, et oli parteipoliitika ja kohalikud ja presidendivalimised. Need olid tähtsamad kui arukas asjaajamine.
Terve rea valdade jaoks on kogu eksistents seotud sellega, et kui mul on kool, siis sul on ka vald. Isegi siis, kui õpilasi ei ole.
Eestis on ka terve rida valdu, kes ütlevad - meid keegi ei taha. Pappi te ei tooda, ainult muret. Vabatahtlikkust tuleb aktsepteerida, aga kusagilt peab hakkama ka sund.
Mida te peagi alustavast ühistupangast arvate?
Ühistupangas inimene näeb, mis ta rahaga täpselt toimub.
Seda mõtet ei ole mõtet poriga ära pilduda.
Kuidas vallad peaksid oma eelarvet tegema?
Värvikaid eelarveid ole mõtet teha. Arukad vallavanemad teavad seda.
Vaata, milline on valla tulubaas. Kui seal on väga märkimisväärne osa üksikisiku tulumaksul, siis vaata, millised on need ettevõtted. Kui seal on saekaater, mis oli orienteeritud ehitusbuumile ja kinnisvaramullile on üks dimensioon. Kui sul on ettevõtted, mis ei ole seotud ühe ekspordikanaliga vaid kümnega, on asi stabiilne.
Kelle poole tuleva aasta eelarve rohkem kaldu on, maa või linnainimese poole?
Kui me vaatame järgmise aasta eelarvet, siis regionaalsete funktsioonide täitmine ei ole väga kannatanud. Olgu see ühistransport või regionaalprogrammid, olgu see EL abiprogrammide kasutamine. Ma ei näe väga suureks nutuks põhjust.
Põllumeeste elu on üldisel foonil suhteliselt hea?
Kui vaadata, kuidas keegi on hüppelisel investeerimisperioodil käitunud, läheb seltskond kahte leeri. On neid mehi, kes on tegutsenud ka siin talumehe tarkusega, et kui ikka väga vaja, siis läheb panka. On aga ka neid, kelle kohta kõlbab stalinlik loosung peapöörituslikest edusammudest.
Teraviljakasvatajad läksid üle-eelmise aasta hinnaga hirmsal kombel kaasa, tegid väga suuri panuseid, aga asi kukkus kokku. Üks tubli talumees ütles mulle hiljuti, et tema igakuine kombaini liising on 32000 krooni. Ja seda 200 hektari teravilja pealt!
See on karm! Arvatavasti lähevad sinna ka tema lastetoetused. See on oma reaalsete võimaluste ülehindamine. Selles ei ole mitte keegi teine süüdi kui riskivõtja ise. Selle mehe jutt on mind õudselt palju kummitanud. Kas su elu õnn on selles, et sul on nüüd kumera klaasiga aparaat hoovi peal?
Ühel hetkel olete Navil tagasi ja jätkate põllumehena?
Kas just põllumehena. Igal juhul olen ma emotsionaalselt seotud maaelu ja põllumajandusega. Minu sotsiaalne taust on väga selgelt talupoeglik. Aga lõpuks ma olen ju väljaõpetatud kooliõpetaja. Tahaks hakata tegelema unustatud Eesti kartulisortidega nagu Väikene verrev. Olevit ja Sulevit ei taha, need olid nõukogude aegsed seakartulid.
