Vilja kütmine hoiab kuivatuskulusid kokku
“Eelmise aasta märjal sügisel kütsin kuivatit naftaga, mis maksis 8 krooni liiter,” räägib Järvamaal Röa külas 400 hektaril teravilja kasvatav Väino Valdur. “Kuivatamine läks mulle maksma 700 000 krooni. Tänavu alustasin augustis kuivatamist oma vilja sorteerimisjääkide ja kaeraga.”
Kaerakilo eest makstakse umbes kroon. “Praeguse hinnaga ei tasu vilja müüa. Kasulikum on see katla alla lükata ja nafta ostmise arvelt kulusid kokku hoida,” arvab Valdur.
Katlaidee tuli raadiosaatest
Väino Valdur seletab, et hakkas juba eelmisel sügisel mõtlema, kuidas saaks kuivatuskulusid kokku hoida. “Sõbrad käivad mul üle Eesti vilja vedamas ja rääkisid, et kusagil Pärnumaal on üks mees sellise katla püsti pannud, mida saab kütta oma vilja jääkidega.”
Siis juhtus ta kuulma üht raadiosaadet, kus tutvustati Ida-Virumaa ettevõtjaid. Sealt jäi kõrva Jõhvis tegutsev firma Palu Steel, kes toodab katlaid. Juba veebruarikuus hakkas mees selle kontakte otsima. Kevadel käidi kohapeal ära ja tehti kaubad kokku.
Firma põhitoodang on väikesed elamukatlad, kuid oma töökoja tarvis on nad teinud ka ühe suurema. Väino Valduri jaoks tehtu on esimene kuivatikatel.
“Me keegi ei teadnud, kui võimsat täpselt vaja läheb,” meenutab Valdur koostöö algust. “Viisin oma kuivati ventilaatori sinna, mehed panid selle oma töökoja katla taha ja selle alusel tegid.”
Tulemuseks oli 250kilovatine katel, mis võib vilja kuivatamiseks vajaliku õhu soojendada kuni 90 kraadini. Valdur ütleb, et tegelikult oleks katel võinud olla koguni 400 kW, siis oleks võimsus suurem ja vili kuivaks kiiremini. Praegu on tal uue katla järel kaks kuivatit. Soojemate ilmadega sai mõlemat kuivatit korraga töös hoida, jahedamatega ühte.
“See on esimene Eestis valmistatud uut tüüpi kuivatikatel, mis kasutab kütteainena küttekaera, viljapuhastusjääke, haket ja puid,” selgitab Palu Steel OÜ müügijuht Aivar Jegorov.
“Siiamaani on selliseid katlaid toodud Eestisse Soomest, Taanist või mujalt. Nagu esimesega ikka kipub olema, on tal mõned lastehaigused küljes, kuid tänu nendele teame nüüd, mida järgmistel kateldel parandada.”
Tänavu sügisest alustas Palu Steel koostööd ka soomlastega, kellel on selliste kateldega rohkelt kogemusi. “Järgmine katel on kindlasti täiuslikum,” lubab Jego-rov. “Tähtsam on siiski see, et sai sarnaste kateldega siin algust tehtud ja võime juba tulevaks hooajaks pakkuda korralikke katlaid, mis on mõistliku hinnaga ja annavad rahalist kokkuhoidu.”
Kopatäis kaera korraga
Katelt saab kütta kas hakkpuidu, teravilja või viljajääkidega. Augustis alustaski Väino Valdur kütmist viljaga, nisu sorteerimisest jäänud sõklahunnik on praegugi kõrvalruumis varju all.
Katel koosneb küttekoldest ja kolust, kuhu kütteaine – vili, sõklad või pellet – sisse panna; teost, mis viib põletusaine küttekoldesse ning tuhateost.
Kolu mahutab kolm traktori kopatäit graanuleid, vilja või sõklaid. Üks kolutäis põleb ära keskmiselt 12 tunniga, aga see oleneb vilja niiskusest, ilmast, kütteaine kütteväärtusest vms. Kindlat reeglit ei ole.
Kui ilmad külmemaks läksid ja õhk jahutas kuivatit rohkem, köeti katelt puudega. Neid tuleb iga poole tunni tagant katla alla visata. “Ma ju teadsin, mis katla ma saan, ja varusin igaks juhuks puid ka,” selgitab mees.
Väino Valdur arvab, et see paarsada tuhat krooni, mis katel maksma läks, on tal sügisese kokkuhoiuga juba praegu tasa ning tuleval aastal peaks ta uue katla abil kasumit teenima.
