“Seda võib võtta ka sotsiaalse ettevõttena,” ütleb üks eestvedajaid, keskkonnateadlik doktorant ja tubli noor ema Riinu Lepa.

“Talunikele ei maksta õiglast hinda, linnainimene on kaugenenud maatootmisest ja linnainimestel on raske leida puhast toitu,” räägib Riinu Lepa.

Tagurpidi lavka käivitajad otsisid isiklike kontaktide kaudu talunikke ja andsid Interneti-võrgustike kaudu oma lavkamõttest teada.

Võrgustikud toimisid edasi ise ja asi läkski käima.

Maakaup.com-ist eristab tagurpidi lavkat see, et ostjad ei pea kaupa ette tellima. Kauba ostab pealinna noorte sõpruskond ise talunikelt välja ja müüb seda kindlatel päevadel kindlates kohtades.

“Talunikke ja tarbijaid on piisavalt, eriti uuselamurajoonides, kus pole poodigi,” märgib Riinu Lepa.

Miinuspooleks on tugev sesoonsus — inimesed ei viitsi talvel toast välja tulla ja väikse kaubiku kõrval on ka külm kapsaid ja porgandeid kaaluda.

Tagurpidi lavka sõpruskond unistab nüüd aga suurest lavkabussist, kus oleks ruumi nii kaubale kui ostjatele, nagu tavalises lavkas.

Koos “Minu Eesti” ja EMTga on sõpruskonnal plaanis teha ühiskampaania ja koguda annetusi bussi ostuks. Taotletakse ka projektiraha.