Lumi ja jää…
Tormgi tõusis ja puid murdus… Katused katkesid, kohati tuli päris pikka aega elektrita hakkama saada…
Viimased talved hiilgavad lumerohkusega ja iseenesest ongi see ju tõeliselt talvine – lumi kohati rinnuni, tuisk katab ja matab nagu kauges lapsepõlves. Looduse stiihia on võimas ja muljetavaldav! Aga muljed muutuvad negatiivseks, kui kuskil Padahädaorus tuleb pikkade tundide viisi lumevangis viibida, kui linnast läbisõit võtab lumevallide vahel kitsukeseks kahanenud tänavatel kurioosselt pika aja, kui kalmistul lähedaste kalmul jääb käimata, sest meediakanalid manitsevad tormaka Scarleti tuiamiste tõttu pigem koju jääma…. Aasta lõpus ilmunud„Postimehest“ oli lugeda: „Ülenurmel ilmavaatlusi tegeva Tartu lennujaama ilmeteenistuse meteoroloogi Ebe Uibo sõnul sadas jõululaupäeval ja sellele järgnenud ööl maha 31 cm lund. Jõulu esimeselpühal oli Ülenurmel lumikatte paksus 55 cm.“
Lumetõrjetöödele kulunud summad on kulutanud augud omavalitsusüksuste kukrutesse ning sahkamiste ja liivatamiste eest vastutavad inimesed vaataksid pilte lumest ja jääst pigem telerist või kunstipäraselt kokku monteeritud slaidiseeriatelt. Saati on kristallideks külmunud vesi siiski olemas siinsamas ja praegu ning ilmselt veel paar kuud.Sel talvel on Ülenurme vallas kulutatud tõrjetöödeleumbkaudu 700 000 krooni. Üsna kindel, et lõppsumma tuleb suurem kui mullu – paarkümmend sahka on valla erinevates piirkondades töötamas ja arveid esitatakse vallavalitsusse jupikaupa, seetõttu ei osanud abivallavanem Haljand Kaasik sahkamistöödeks kulunud kogusummat praeguseks veel nimetada. Lumetõrjujatel on kindlad graafikud välja töötatud, mille alusel teid-tänavaid hooldatakse ja kellelgi ei maksaks ärevusse sattuda, et tema majapidamine ongi viimati igaveseks lumevangi unustatud. Lihtsalt arukas on arvestada, et tehnika saaks töötada võimalikult ratsionaalselt ega tekiks n.ö tühisõite. Seaduse järgi peavad teed olema lumevabaks lükatud selleks ajaks, kui tuisu lõpust on möödas ööpäev. Ja ikka tegeldakse kõigepealt enimkasutatavate teedega ning siis jõuab riburada pidi järg ka pisemate sissesõiduteede ja teeotsteni.
Tuisusel jõuluõhtul Reolas raudteed ületades hakkas valusasti silma, et foorituli ei hoiatanud kohe mitte millegi eest. Ei põlenud seal ei valget ega punast tuld. Kiikasime paremale ja vaatasime vasakule ning kui olime kindlad, et raudkükloopi parasjagu tulemas pole, ületasime rööpapaari, aga mõte jäi kipitama, et pidanuks kedagi kuskil teavitama… – siitkandi rahvale ju seondub tuisune raudteeülesõit veel kaua-kaua valusa mälestusega… Aga ei teadnud, kus ja kellele kurta. Saatsin e-kirja AS-i Eesti Raudtee kodulehelt leitud aadressile sooviga hankida lehelugejate tarvis vastav infotelefoni number, ja kuivõrd lehe trükkiminekuga kippus kiireks minema ja vastust mu kirjale kohe tulipalavalt ei laekunud, asusin telefonitsi vastavatele uurimistöödele. Kenahäälsed ja vastutulelikud näitsikud suunasid mind üha uutele telefoninumbritele helistama, lõpuks jõudsin ka otsitava numbrini.
Igasugustest raudteeülesõidu signalisatsiooniriketest tuleb teada anda telefonil 737 3343.
Infotelefoni number on hangitud AS-ist Eesti Raudtee. Igaks juhuks kontrollisin kohe ja sealsamas – minu helistamiste peale see number küll ei vastanud, aga ehk oli tegemist lihtsalt juhusega seekord… Ehkki tööpäev oli helistamiste aegu veel täies hoos.
Raudtee on tõsine teema, meie vallal on sellega paraku kokkupuutumist niikuinii. Kui vähegi võimalik, olgem siis ise selles osas tähelepanelikud ning ettevaatlikud – kaalukategooriad on ilmselgelt tavaliikleja kahjuks ja sel juhul tuleb enesealalhoiu eest ikka kõigepealt ise hoolitseda.
