1993. aasta: Elamises polnud ühtki tangainet, millest putru või suppi keeta
Oli aasta 1985. Ühel Tartumaa kruusasel teel neelasid kilomeetreid kaks kraami täis veokit. Keegi vahetas ehk rahvapäraselt kolis. See oli nii tavapärane vaatepilt, sest kala otsib sügavust ja inimene paremaid elu- ja töötingimusi.
Autod peatusid ääremaal asuva majandi talu õues. Noor pere, kes oli tüdinenud kortermajas elamisest, oli seitsmendas taevas. Ei häirinud neid tilkuv majakatus ega õues nabani kõrguvad nõgesed. Majakatuse parandas majand ja lauda katuse katsime oma perega, kui majand materjali tõi. Olime ju noored ja tugevad, tegutsemishimulised ja õnnelikud. Ümber maja lokkava heina niitsime ja kuivatasime ning söötsime majandist ostetud pullvasikale.
Kuid juba samal sügisel nägime maaelu pahemat poolt. Vihma valas kaks kuud järjest ja põllult ei saanud vilja kätte. Halenaljakas oli meeste ponnistusi vaadata. Kõrbelaev ees ukerdamas ja linttraktor teda tagant tõukamas - nii nad looduse stiihia vastu võitlesid. Teab ju igaüks, kui vilja- või kartulisalved tühjad, siis taskutes tuul lendamas. Õnneks kuulutati majand looduskatastroofi piirkonnaks. Ja kindlustus hüvitas enamuse kahjudest.
Majand omakorda lubas rahval põllule jäänud kartuli käsitsi üles kraapida vahekorras kaks osa majandile, üks osa kraapijale. Muidugi ei olnud rahvas sellega nõus ja nihverdas omasoodu edasi. Nii konksutasime meiegi oma esimese talvekartuli keldrisse.
1986. a kevadel mõõdeti meile välja kolhoosniku aiamaa, 0,6 ha. Kui külarahval kartul mullas, ostsime neilt ülejäägid. Majandi masinistid olid maiad haltuura ja pudeli peale ning maaharimisel probleeme ei tekkinud. Heina varumiseks rentisime majandilt maad. Maha niitis traktor, kuid loogu keerasime käsirehaga. Vahest kulus neljaliikmelisel töögrupil selleks 6-8 tundi. Loomulikult tuli rõugud käsitsi valmis teha. Ainult heina sisseveol palusime naabrimeest traktoriga appi. Pole magusamat lõhna kui sisseveetava heina lõhn! Ja kopsudele koledamat tolmu kui lakka hangutav heinatolm!
Kuigi käisime mõlemad majandis tööl, olid meie töötasud väikesed. Minul 110 rubla ja abikaasal 170 rubla kuus. Lisaraha teenisime vabadel päevadel marju korjates. Suvel mustikaid müües ja sügisel jõhvikaid korjates. Kuid aastad pole vennad. Ühel aastal on marju, teisel mitte. Siiski suutsime lauta osta kaks lehm- ja kaks pullvasikat.
Tänu vihmale ja marjade korjamisele jäi meil kartulivõtt hilja peale. Pealegi tegi ilmataat vembu ja viskas lume maha. 27. septembril oli kartulimaa musta asemel valge ja meil tuli lumesupi seest mugulaid otsida. Elasime üle, nii kartul kui kartulivõtjad.
Meie esimene töövili loomakasvatustandril, 505 kilone, pooleteiseaastane pullijurakas, vuras lihakombinaadi väravatest sisse ja meile maksti selle eest 1360 rubla. Iseenesest mõista investeerisime peaaegu kogu raha põllumajanduse edasiarendamisse. Ainult perenaine lubas enesele talvemantli ja perele rikkaliku jõululaua koos jõulupakikestega.
1987. a algas ränkade katsumustega. Pakane viskas pügalaid peoga (-40 C). Meie laudas oli -11 C ja ketis oleva mullika saba tuli kiviseina küljest lahti lõigata. Inimesed toppisid kinni uksi ja aknaid, panid lisaküttekehasid, loopisid maja vundamendi lume alla. Aga külm kestis pikalt (kolm nädalat) ja tegi palju kurja. Aedades hukkusid ploomi-, kirsi- ja õunapuud. Farmides kaeti klaasruudud kileruutudega. Sees aga kasvasid sõnnikumäed, sest rangelt oli keelatud uste avamine. Lõhkesid torud ja külmusid radiaatorid. Autojuhid kõndisid hapude nägudega ümber külmunud masinate, endil habemed härmas ja jääpurikad kulmukarvades. Tööl käis ainult kontori- ja laudarahvas. Põllutöölised istusid kodus ning värisesid külma ja tööluusi pärast. Viimase 35 aasta jooksul polnud nii pikka ja räiget külma esinenud.
Kahjud selgusid kevadel. Majandi pooltes kartulikuhjades oli tige pakane see käinud. "Nagu hapukapsasupi seest kartuli korjamine," nurisesid maskides kartulisorteerijad. "Hea, kui kuhjast ühegi koorma seemet saaksime," ohkasid õnnetud agronoomid. Eriline kartuli mahapaneku tehnoloogia oli see igatahes, sest kogu mahapandu käis läbi pesulast ja kuivatusest.
Kuid ilmataat huligaanitses edasi. Kevadised öökülmad kestsid kaua, siis hakkas vihma sadama. Ladistas pikalt ja pidevalt, tekkisid üleujutused. Hilinesid künnid-külvid, eriti savistel maadel. Juulis oli kuiv ainult kaks nädalat. Heina saime küll tehtud, kuid mitte kvantiteedis ja kvaliteedis nagu tahtsime. Pidevad sajud viisid sügistööd astronoomilisest graafikust välja. Nii saime vilja põllul koristatud alles oktoobris ja kuivatuskulu oli ütlemata suur (29%). Kulusid-tulusid teravilja kasvatuses kokku lüües selgus, et odavam oleks tulnud jõusööda ostmine, mille kilo vaid 17 kopikat. Sügisesed tormid tagusid maha õunapuudelt valmimata õunad ja lõid pikuti pooleks meie 7 aastase pirnipuu. Hoole ja armastusega olime puukest kasvatanud ja tema esimest saaki oodanud. Ning nüüd saime vaevatasuks vaid potitäie pirnisuppi! Aasta lõpul viisime kokkuostu kaks kesikut, lisasime poole raha juurde ja ostsime esimese lehma.
1988. a veebruaris lõppes hein ja olime sunnitud seda külarahvalt ostma. Tonn heina maksis 110 rubla ja minu kuupalk samuti 110 rubla. Kevadel laiendasime tootmist, tuues sisse kanakasvatuse. Tibud ostsime haudejaamast ja kasvatasime algul toas põrandal rohelise sibula, muna ja kohupiima ratsioonil. Suvel paigutasime õue edasitõstetavasse põhjata kasti. Munele hakkasid noorkanad 4,5 kuuselt.
Aastalõpu aruanne oli järgmine: naturaalpiima meiereisse 5100 kg, liha müüdud oma toidulaua kõrvalt 90 kg, munade ülejääk 800 tükki ja teravilja 800 kg. Kuna meie väikefarm aina paisus aastatega, siis 1989. a ostsime juba neli tonni heina lisaks. Loomigi oli nüüd kahe lauda jagu. Ühes sead ja linnud, teises veised.
Tibude ja seapõrsaste ost jätkus selgi kevadel. Majapidamisse jõudis ka esimene tehnika. Selleks oli oksjonilt ostetud T-40 ja kauplusest ostetud motoploki kaherattaline käru. Eks ta veidike veider välja paistnud: suur traktorimürakas ees kihutamas ja väike käru nagu lapsevanker järel triblamas. Kes tahtis, see naeris. Kes mõistis, ei naernud.
Meie elu kergendasid need atribuudid igatahes. Nüüd saime lisamaksuta metsast kütet tuua, kauplusest jõusööta ja põllule sõnnikut vedada. Hea oli põllult heinagi koju toimetada sõltumata teiste masinistide vabast ajast ja tahtmisest. Aeda panime üles kurkide-tomatite kilekasvuhoone ja autole ehitasime puidust garaaži. Samuti jätkasime marjul käimist. Kui lapsed veel väikesed olid, keetsime ühel suvel 300 l moosi, mis kõik ühe talvega nahka pandi. Õunamahla tegime 100 l. Põhilised marjakorjajad olime ikka abikaasaga. Kui lapsed väikesed, ei suutnud nad korjata ja kui suured, ei viitsinud korjata. Septembri lõpuks olime saanud toidulauale lisa: 50 kg tomateid, 30 kg kurki ja 7500 kg kartulit. Loomade toidulauale saime 1350 kg vilja.
Sügisel tabas meid senise elu suurim katastroof, kui vereproovide segiajamise tõttu viidi lauda parim lüpsilehm leukoosi kahtlusega lihakombinaati. Loom oli jõudnud ainuüksi kümne kuuga üle 6000 kilo lüpsta. Nii tuludesse kui perenaise südamesse tekkis tühjus. Õnneks või õnnetuseks jäi tublist lehmast alles järglane, kes samuti lüpsis 5500-6000 kg naturaalpiima. Loomal oli ainult üks miinus - sugugi ei tahtnud meile anda emast järglast, kolmanda põlvkonna esindajat. Juba kolm korda oli poeginud ning ikka ja jälle suure pullvasika toonud. Kuid neljandal poegimisel tuli pööre ja saime kätte oma ammuse unistuse, väikese armsa lehmiku.
Et meil oli hommikukohv joomata läksime korraks tuppa. Kui tagasi tulime, oli loom emaka välja ajanud. Teatasime kiiresti loomatohtrile, kes lubas ka tulla. Terve perega hoidsime kordamööda käte peal üleval valge lina peale asetatud emakat. Aina ootasime ja lootsime abile. Kolme-nelja tunni pärast jõudis pärale purupurjus loomatohter, kelle pea ei jaganud muud kui pussi küsida, et loomal pea maha võtta. Leinasime terve perega kaua oma armastatud sõpra.
Kuid sellega polnud meie piinad lõppenud. Kuu aega peale suurt tragöödiat märkasime, et meie lapsukesel on kõhu all suur munakujuline moodustis, no muidugi oli see nabasong. Nüüd tõime linnast veterinaararsti, kes vasikat opereeris. Operatsioon õnnestus, vasikas sõi ja lõi kepsu, kuni paari kuu pärast oli uuesti kõhu all song. Nüüd toppisime vasika koos heinamärsi ja jahunutsakuga Zaporožetsisse ja sõit läks Tartu linna. Targad veterinaartohtrid tegid, mis suutsid.
Tagasi sõidutasime kahe nädala pärast sileda kõhualusega loomalapse, aga... Paari kuu pärast ilutses vasika kõhu alla jällegi sooltekomu. Loomakese kõhukelme oli niivõrd pude, et paika kuidas tahad, uue koha pealt laguneb jällegi. Realiseerisime looma kuuekuuselt lihana linnaelanikele, sest oma suust see alla ei läinud. Puhas vuuk veisekasvatuse kolmel põlvkonnal.
1990. a tõi meie ellu väikese päikesekiire. Oli meie 25. pulmaaastapäev ehk hõbepulm. Tähistasime seda kogu perega fotograafi juures käies ja Peipsil väikelaevaga sõites. Peolauale saime toidu Tartust ettetellimise osakonnast. Kohalikust kauplusest tellida ei saanud. Sõita kahe kilo viineri ja kahe kilo suitsuvorsti pärast 150 km maha, nonsenss! Septembris lõpetasime garaaži ehituse, ostsime 17 seapõrsast ja hakkasime ettevalmistusi tegema peremehe juubeliks. Sünnipäevakingiks tõime farmi uue lehma. See sai ja jäigi meie loomakasvatuses ainsaks tõulehmaks. Piimatoodang üle 5000 kg laktatsioonil, järglased suured ja tugevad. Eriti meeldejääv oli tema omapärane sigimistsükkel. Kahel järjestikkusel aastal lehmikud, siis kahel järgneval poegimisel pullikud ja siis algas otsast peale. Lehmikute sünnikaal oli 42-46 kg, pullikutel 50-60 kg. See tõulehmake teenis meid truult kümme aastat, ise seejuures kordagi ahtraks jäämata. Karjast väljalangemine tuli halvatuse tõttu.
Viimased ponnistused rubla ajastul meie majapidamises olid ühe loomalauda renoveerimine ja kaasajastamine. Selleks ostsime kaks 400 l mahutit. Ühe mahuti paigutasime lauda lakka, katsime saepuruga ja juhtisime paagist vee lauta. Laudas oli igal loomal automaatjootja. Kaevu ostsime elektrilise veepumba, mis vee ülesse lakka pumpas. Teine mahuti jäi äritehinguks. Et kaotati piima kokkuost, tuli tootmissuunda muuta. Selleks ostsime käsikoorelahutaja ja elektrilise võimasina. Nüüd hakkasime külaelanikele valmistama ja müüma võid, kohupiima, rõõska- ja hapukoort. Vaeva oli palju, tasu keskpärane. Ja siis see kroon tuli... Esialgu ei märganud mingeid muutusi. Tootmine ja ost-müük käisid edasi. Veel jõudsime osta.
Kuigi tol ajal ei teadnud keegi masust midagi, jõudis ta meie elamisse juba 1993. a. Elamises polnud ühtki tangainet, millest putru või suppi keeta. Ka leiba polnud. Hea seegi, et lapsed koolis sooja toitu said. Loomadele jahu veel jagus. Olin alati esmalt loomatoidu ostnud, siis perele. Karaski küpsetamiseks oli nüüd aidast odrajahu võtta.
Olime abikaasaga koondatud, sest meil algas Eesti Vabariik suurte koondamistega ja alustati redeli alumistest pulkadest. Abikaasa sai 315 krooni pensioni, mina olin pensioni saamiseks liiga noor. Hea, et laudast veel midagi võtta oli.
Nii läks märtsis lihakombinaati järjekordne lehm, et päästa pere näljasurmast ja lagunev traktor vanarauaks viimisest. Saime lehmast 3000 krooni. Remontisime traktori ja ostsime 30 m³ küttepuid. Jagus veel 1994. a kevadisse maaharimisse ja masinaga kartulipanekuks. Selle aasta suvi oli väga kuum. Heina tegime ainult seitse tonni, sest loomakasvatus oli kokku kuivanud. See eest oli hea juurvilja aasta. Et omal kartulivõtu masinat polnud, tuli kasutada naabrimehe abi. Nädalaga võtsime üles ja kuu aega sorteerisime.
1997. a ostsime vallalt EVPde eest üle 10 ha maad. Kui seni kutsuti meid külas uusmaasaajateks, siis nüüd oli päris uhke tunne, kui naabertalu peremees minu poole pöördus sõnadega: „Kuule Siili talu perenaine..."
Seoses maa omandamisega algas nüüd suur karjakoplite tegemine. Meie taasiseseisvunud riigis oli õigus olla vaba. Vabaduse said ketis olevad loomad ja neid ketitavad inimesed. Nüüd võisid loomad koplis vabalt liikuda. Kett pandi uuesti ümber kaela vaid laudas. Kogusime heina 14 tonni, millest 10 tonni mahtus laudalakka ja ülejäänust tegime suure kuhja teeveerde. Veel teinegi sündmus vajas äramärkimist. Nimelt hakkasin minagi saama riiklikku pensioni. Kuigi pension oli väike tänu enneaegsele koondamisele, tõi see meie perele ometi leevendust.
Meie talu majandus oli kui lainetav meri. Kord olid tõusud, kord mõõnad. Kevadel ostsime põrsad, kui ei märganud, et loomakesed olid kärnas ja bronhiidis. Siis purunes traktoril mingi jublakas ja kartuli toppisime käsitsi vao pealt sisse. Juulis aina ladistas vihma. Aias olid peenarde vahed vett täis. Peenardel hallitasid maasikad ja põllul mädanes kartul. Torm murdis õues vahtrapuu. Heinategemisega oli suuri probleeme. Nagu loo ümber keerasid, nii sutsaka vihma peale lasi. Justkui peni niisutas oma territooriumi. Sina tee aga hea nägu pähe ja alusta heina pööramisega otsast peale. Läbi suurte raskuste saime lõpuks heina tehtud. Aga kvantiteedist ja kvaliteedist ei maksa rääkida.
Augustis tuli uus pauk - kartulist leidsime kartulimardika. Terve perega korjasime ja põletasime neid koledaid röövikuid. Samuti kitkusime üles kahjustatud kartulitaimed ja otsisime üles maasse pugenud valmikud. Siis kõik leitu lõkkesse. Sellegipoolest oli sügisel kartulisaak kesine.
5. novembril tuli maha esimene lumi. Enne jõule olime veel kolm päeva elektrita ja pühadeks veristatud kesik oli silmini solkmeid täis, mistõttu jõuluvorstid tuli poest osta. Vaatamata halvale aastale oli perenaine oma töötasuks välja norinud elektrilise hakklihamasina ja leivaküpseti.
1999. a algas jällegi pahandusega. Jaanuari lõpus oli suur sula ja põranda alla kartuli panipaika tungis vesi. Tassisime välja 85 ämbrit vett, kuid talvekartul oli rikutud. Seevastu veebruaris kaevasime teed lahti, kus hanged rinnuni olid.
Kevad oli toimekas. Esmalt paigaldati meile riigi poolt uus elektriliin, kus tasusime ainult kahetariifse arvesti eest. Siis tulid esimesed „rändlinnud" maanteed mööda - vanaraua kokkuostjad. Saime meiegi oma majaümbruse puhtaks ja leivaraha pealekauba. Ja saigi see üheksatega aastarodu läbi ning saabus ilus ümmarguste numbritega aastaarv 2000.
Meil algas see aasta äriga. Et traktori remondiks polnud ressursse, tuli see maha müüa. Rahasumma, mis masinast saime, oli kolme nulliga. Väikese juurdelisaga ostsime selle eest pruugitud sõiduauto Opel Rekordi. Sügis saabus ränkade eluheitlustega. Esmalt langes karjast välja 10aastane lüpsilehm ja seejärel perenaine, kel pimesool lõhkes. Looma suutis peremees lihaks teha, aga perenaist töötegijaks enam mitte. Kui saaks, tõmbaks elust ja kalendrist selle aasta sügise hoopis maha ja asemele paneks kasvõi vananaiste suve.
Ühtlasi oli see arvudeta aasta meie talupidamise allakäigu trepiks. Järgmisel aastal läksid müüki pull ja lehmmullikas. Saadud rahast remontisime auto, köögi ja esiku. Tõrvapapiga katsime garaaži, sauna, aida ja puukuuri katused.
2001. a sügisel tippisime aeda 10 kg küüslauku ja 2002. a sügisel oli saagiks 90 kg. Koorisime kolm päeva 600 kg küüslauku ja müüsime selle vorstivabrikule. Saime 35 kr kilost. Kuigi tegime koorimistööd puukuuris, olime siiski küüslaugu aurudest kaifi all. Kuigi tegime tööd kinnastatud kätega, muutusid sõrmed punaseks ja põletikuliseks.
2003. a jaanuaris oli krõbe külm. Köögis külmus veekraanis vesi ja laual piim. Toas kapi otsas kõrvitsaid oli külm näpistanud ja need läksid mädanema. Koridoris ei läinud külmkapp enam tööle.
Järgmine nähtus oli lumeuputus. Olime lumevangis 11 päeva, alles siis leidis vald aega meie tee lahti tõukamiseks. Kuidagi elasime karmi talve üle ja kogusime energiat kevade jaoks. Märtsi lõpus tõmbasid mehed saed selga ja läksid metsa meie kiduraid kaski maha võtma, sest nii nõudis uus maaomanik. Maha oli võtta 24 kõverat käevarre jämedust puud, kes suurtaluniku silmis ei toonud kasu ega ilu. Sel aastal panime aeda mitte enam talvekartuli vaid hoopis varajase sordi, sest maa oli meil ära müüdud. Meie elatusallikaks jäi nüüd vaid aiast saadav saak. Kirsipuud olid täiu täis ja punase sõstra põõsad roostelaikudest kirjud. Põõsaaluseid katsid mahavarisenud marjad. Peenardel oli punapeet paljas, sest öösel olid kitsed teda röövinud. Nõrgemad taimed koguni tuttipidi maast välja sikutatud. Aasta paistis õige niru olevat, kuid sügisel tibusid üle lugedes jäi pererahvas rahule.
2004. a võeti endisest kasetukast viimased puud maha. Ei olnud varju enam loomadel ega ilu inimestel. Laudast läks müüki viimane lehm ja tünni viimane siga. Toas maadlesime suurte võhrudega, kes öösel tubades ringi jooksid. Isegi sipelgad ründasid meid, pugedes igale poole, isegi külmiku olid vallutanud. See kõik ennustas meie talule hukku, sest loomad, linnud, putukad tajuvad õnnetust varem kui inimene seda näha oskab. Veel kord ostsime talvepuu. Isegi kõrvitsataimed istutasime aeda umbrohu künkale. Aga juba panime ka internetti maja müügi kuulutuse. Sügisel saime veel kord tubli sibula- ja porgandisaagi. Kõrvitsaid oli kuraditosin. küüslaugu ajasime läbi hakklihamasina ja panime karpidega sügavkülma. Marjad ja maitsetaimed juba ootasid külmkapis sööjaid.
Hea naabrimees
Lugu juhtus meie põllumehetee alguses. Olime just äsja siiakanti kolinud sooviga maaelu alustada. Majandist saime maatüki, aga sõnnikut sinna panna polnud, kunstväetist osta ei jõudnud.
Kartuliseemne saime külarahvalt siis, kui neil endil mugul maas. Seetõttu saime oma esimese kartuli maha jaanipäeva paiku.
Kartuli harimisega sama lugu, uustulnuk on ikka järjekorras viimane. Kord palusin naabertalu peremeest oma põllulapike ära kobestada. Ärkasime järgmisel hommikul traktorimüra peale. Väljas oli veel hämaravõitu. „Oled sina ikka hoolas," kiitsin töötegijat ja surusin viinapudeli mehele pihku. "Pole tänu väärt," ühmas alkoholilõhnadega naaber. "Ainult, et miks sa neid ubinaid nii kole palju oled maha toppinud," ei saa pohmellis pea aru. Nüüd märkasin minagi, et vagusid on rohkem kui kartuli mahapanekul. No muidugi! Pohmellis traktorist oli iga vao pooleks tõmmanud. Terve põld valendas pooleks lõigatud mugulatest.
Nädal aega toppisime kogu perega mugulaid mulda tagasi ja parandasime vagusid. Ajapikku paranesime meie ja kartulgi stressist. Suve teisel poolel lainetas meie kartulipõld nagu sinine meri maja ukse ees. Aga naabrimees oli kade, töödes-tegemistes pidi tema alati esimene olema. Selle hirmus võttis kartuligi üles juba augustikuul.
Ühel päeval, kui töölt tulin, ei näinud ma maja ees oma sinetavat merd. Meie õitsvalt põllult oli kui keeristorm üle käinud. Keset õitsemisaega oli hea naaber meie kartulitaimed surmanud. Seisime kogu perega räsitud kartulipõllu ees nagu matustel. Seekord jätsin küll töötegijale heateo eest maksmata.
Kahe nädala pärast alustasime kartulivõttu. Pojad vikladega ees vagu üles kergitamas ja meie taadiga konksudega järel kraapimas. Juhtumisi võttis samal päeval ka naaber oma kartulit traktori ja talgulistega. Naaber oli muidu mõistlik vanahärra, kuid purjus peaga tikkus ennast kiitma ja teisi maha tegema.
Järsku kuulen valju traktorimürinat. No muidugi, see ju naabertalu peremees! Nagu kevadel, lasi vinkadi-vonkadi vagusid pidi, lasi paar vagu lahti ja vahtis maha. Ja juba ta hõikaski: " No kuulge, könnid, ei oska te maad harida ega kartulit kasvatada. Kas see mõni kartul, mul laudas lambasitt ka suurem. Tulge vaadake, milline kartul mul rehe all on. Sinu kaalikast ka suurem. Kartulikasvatamiseks peab ikka nutti ka olema." Seepeale pani kelkija masinale hääled sisse ja sõitis oma tallu tagasi.
"Ei tea, mis siin tarkusega pistmist on, kui jaanipäeval maha pandud kartulil õitsemise ajal pealsed maha lõikasid. Pigem on tegu ikka kiusuga," hõikan veel traktorile järele. Neelan pisarad koos solvanguga alla, kummardun vao kohale ja lasen konksul kiiremini välkuda.
