Unustatud majad: ühesuguste majade pikad read
Soomlastele pandi kohustus ehitada sõjas kannatanud linnadesse kiiresti elamuid. Väideti, et neid on tarvis kodu kaotanud nõukogude kodanikele esmase ulualuse pakkumiseks. Selleks töötasid soomlased välja monteeritavate puitkilpmajade tüübid. Neid ehitati esimestel sõjajärgsetel aastatel ka Tallinna, sealhulgas Nõmmele peamiselt Pääsküla piirkonda. Seesuguseid valdavalt ühekorruselisi maju on hakatudki kutsuma Soome- ehk kontributsioonibarakkideks. Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal.
Lähem uurimine on küll selgitanud, et lugu oli tegelikult pisut keerulisem: osa barakitüüpe ei pärine sugugi Soomest, vaid hoopis Saksamaalt. Aga on ka hoopis ülevenemaalisi sõjaväebaraki tüüpprojekte. Osa barakke oli projekteeritud üheperemajadeks, osa paarismajadeks, milles paiknes kaks eraldi sissekäiguga korterit. Leidus ka nelja korteriga variant, mida ehitati harvem. Barakkide ehitamist jätkati 1950. aastate keskpaigani. Vanade elanike jutu järgi oli majade püstitamiseks mitu skeemi: osa majadest tegid valmis soomlased ise, teisal seevastu anti monteeritava maja kokkupanekuks vajalikud materjalid üle kohalikule ehitusorganisatsioonile, kes need kohapeal üles seadis. Mõned majad krohviti, teised viimistleti laudisega.
Barakkidesse said tõepoolest korteri ka mõned pommitamises kodu kaotanud või muidu väga kitsastesse oludesse sattunud kohalikud pered, ent paljudesse neist paigutati elama hoopis Venemaalt siia tehastesse ja raudteele tööle tulnud inimesi, ka vene sõjaväelasi. Nii tekkis seni valdavalt eestlastega asustatud Nõmmele senisest rohkem muukeelset elanikkonda, sealhulgas inimesi, kelle elustiil ning arusaam maja ja krundi korrashoiust erines tunduvalt põliselanike omast. Lisaks olid need majad Nõmmel veel muuski mõttes võõrad: kui seni oli siinkandis iga hoone olnud individuaalse arhitektuuriga, siis nüüd tekkisid siia seninägematud ühesuguste majade pikad read.
Barakid, kus enamjaolt polnud kanalisatsiooni ega veevärki, pakkusid õige tagasihoidlikke elutingimusi ning olid õigupoolest mõeldud ajutistena, 10-15 aastaks. Tegelikult aga ei olnudki need nii väga halvasti ehitatud (ikkagi Soome kvaliteet) ning säilisid 21. sajandi alguseni, mõned on veel praegugi alles.
Tõsi, pärast seda kui inimesed pika vaidluse järel oma kodud erastatud said, hakati endisi barakke massiliselt ümber ehitama. Et paljude elanike majanduslikud võimalused olid piiratud, ei ehitatud täiesti uut maja, vaid püüti ära kasutada olemasolevaid konstruktsioone. Sageli ei tellitud ka ehitusprojekti, vaid tegutseti omapäi. Tulemusena tekkisid veidra arhitektuuriga majad, eriti kui naabrid omavahel kokkuleppele ei olnud saanud ning endise paarismaja üks pool ehitati ümber ühel ja teine pool teisel moel.
