„Mis meist saab?" küsis preili Agnes kultusfilmis „Viimne reliikvia". Sama küsimuse esitas president Ilves oma pidupäevakõnes, kui võttis kokku rahva arvamuse ja mure. Ja muretsemiseks on põhjust küllaga. Mis saab eurost ja Euroopa Liidust?

Kui tugev on NATO? Millised on arengud Venemaal peale presidendivalimisi? Kas Iraanis ja Süürias algab sõda ja mida teevad radikaalsed moslemid üle maailma? Kõik see tundub olema meist väga kaugel ja meile justkui korda ei lähe. Tegelikult läheb küll. Kõigest sellest sõltub nafta ja gaasi hind maailmaturul, mis määrab ära bensiinihinna tanklas ja meie rahakotis ning tõstab veelgi kõrgemale uskumatult kõrge toasooja hinna.

Murelik on president ka riigi ja rahva võõrandumise pärast. Riik on muutunud liialt õhukeseks. Raha ei jätku ei päästjatele ega õpetajatele, väga suur hulk inimesi elab vaesuses või selle piiril. Rahulolematus kasvab iga päevaga. Märtsikuust tõotab tulla nn araabia kevade Eesti versioon. On ülim aeg teha restart ja navigeerida tõsiselt kurssi. Erakonnad võiksid kas või korrakski liivakastidest välja tulla, hõlmad puhtaks pühkida ja rahvale otsa vaadata. Asjatult ei eraldunud isamaaline tiib IRL-st, valmistades ette uut erakonda. Rahulolematus on tabanud pea kõiki erakondi, käib armutu võitlus võimu pärast. On tekkimas olukord, kus rahvas enam sellist valitsemist ei talu, aga valitsejad teisiti ei oska.

Süveneb moraali- ja eetikakriis. Prevaleerib kirg raha järele, unustatakse aated ja tõekspidamised. Kuidas on võimalik, et KAPO-t tabab üks skandaal teise järel, äraostmatud müüvad elamislubasid ning peaminister soovitab rahval kanda fooliumist peakatteid ja vähem seemneid süüa? Kuhu veel on võimalik edasi kulgeda?

Harva toob president oma pidukõnes konkreetseid näiteid elu pahupoolelt. Seekord oli tõsine etteheide Eesti Energiale, mida võiks laiendada teistele monopolidele. Usun, et Paide näitel pidas president silmas riigi ebaõnnestunud reformi, kus ministeeriumite ja ametite osakonnad on viidud inimestest võimalikult kaugele, ebaloogilistele toimealadele. Sama saatus on tabanud ka Rakvere linna ja teisi maakonnakeskusi. Kurb, kui kõik taandub rahale või poliitikale, suutmata vahel mõelda tavainimese peaga. Tahaks loota, et omavalitsuste haldusreformi ei viida läbi sama mõtlematult. Reformi on kindlasti vaja ja kiiresti, kuid enne tõsiselt mõeldes ja kaalutledes. Piiride tõmbamine ei ole lahendus.

Vaeküla kooli kevad

Tundub, et kooli saatus sõltub kuufaasist või tähtede seisust. Arvamused ja ütlemised muutuvad nagu kevadine ilm. Linnade ja Valdade Päevadel Tallinnas õnnestus mul vestelda minister Aaviksooga, kes oli üllatavalt hästi kursis Vaeküla seisuga.

Algul küll raius, et ta ei otsusta midagi enne kahte kuud, kui valmib üleriigiline erivajadustega laste koolivõrgu kontseptsioon. Tegin ettepaneku, kas me võiksime alustada läbirääkimisi Ida-Viru kolleegidega ühise kooli moodustamiseks, mille asukoht oleks Vaekülas ja kuhu koonduksid ka Ahtme kooli lapsed. Selle ettepanekuga minister soostus. Järgmisel päeval õnnestus mul vestelda kantsler Janar Holmiga, kes kinnitas, et Vaeküla kool tuleb lõpuni ehitada. Päev hiljem kohtus kantsler Riigi Kinnisvara AS-i juhtkonnaga, kuid seal oli jutt juba täpselt vastupidine. Jätkuvalt käib vaidlus ministeeriumi ja RKAS-i vahel lepingu lõpetamise suhtes. Eitav seisukoht on Taavi Rõivase juhitaval RKAS-i nõukogul. Ootan põnevusega ministrite Aaviksoo ja Ligi vastuseid parlamendiliikme Rannar Vassiljevi järelpärimistele.

Kes ikkagi on vastutav 1,5 miljoni euro maksumaksja raha tuulde lennutamise eest. Iga kuu kulub varemete valvamisele veel 2000 eurot ja kavandatavale konserveerimisele 100 000 eurot. Usun, et tegin õigesti, kui andsin eitava seisukoha RKAS-i juhatuse liikme Elari Udami soovile saada lammutusluba kahe õpilaskodu likvideerimiseks.

Loodan, et seekordne veerg ei heidutanud lugejat, pigem oleksin tänulik kaasa mõtlemise ja elamise eest.

Küll kevadtuul puhub murepilved laiali ja peatselt oleme taas rõõmsad ja õnnelikud. Ilusat kevadet ja edu meile kõigile!