Pole algust ega lõppu

Eesti Televisioonis läinud nädalavahetusel näidatud telemängufilmi “Pimedad aknad” tituleeriti pisut enne selle taasesitamist kohe legendaarseks! Tule taevas appi, mille pärast?

Mida üldse tähendab sõna “legendaarne”, mis vähemasti meil Eestis on igal kirjakummardajal viimasel ajal lausa varnast võtta. Muinaslooline, ebaharilik, enneolematu, imepärane? No kuulge!

Sügavmõtteline ja äraseletatud

“Pimedad aknad” körtsiti kokku enam kui 40 aastat tagasi. Nõnda, et õmblused paistavad igal pool silma. Pole kontrollinud, kuid ei suuda uskuda, et omaaegnegi kriitika sellele filmitaiesele just teab kui pika pai tegi. Pigem vastupidi. Päris karm kriitika oli meil omal ajal. Kange ja kunstiliselt konstrueerituna tundus see film siis, palju pole asi paranenud ega muutunud ka seistes.

Film nimelt oma esialgsel kujul hävis tulekahjus ning seisab nüüd pisut teistsugusena ning uuenenuna meie ees.

Näitlejate kadunud hääled on asendatud kaasaegsetega. Sageli häirib, eriti tundlikuna mõeldud kohtade peal, vilets diktsioon ja summutatud pobin.

Palju filmi näilisest sügavmõttelisusest läheb nõndaviisi kaduma. Aga kuulates repliike, millest aru saad, pole sellest ka ilmselt eriti kahju. Film nimelt ei tule kusagilt, venib hirmsasti ning lõpuks ei vii ka kusagile välja.

Ei aita näitlejate nägudele manatud sügavmõttelised ehk äraseletatud ilmed.

“Pimedates akendes” korduvad pea kõikide Eesti kunsti poole sirutuvate filmide hädad: punnitatakse ja punnitatakse, aga ei midagi.

Sestap on lausa kahju filmi värvatud nii mõnestki heast näitlejast nagu Katrin Välbe, Ita Ever, Endel Pärn ja miks mitte Ada Lundver. Oo, miks te ei lase neil oma headust ilmutada, käis kogu aeg peast mõte läbi.

“Pimedad aknad” on vist ka ainus võimalus näha ning meenutada meie teatri varalahkunud lootust Jaak Tamlehte. Kena mees oli ja küllap ka andekas.

Väga kandev osa on persoonil nimega Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling. Kes või mis ta seal ometi on?

Teisalt, ja siin seisneb paljude Eesti filmide tõeline väärtus, me saame neid korüfeesid lihtsalt näha, meie, kes me oleme neid ehk näinud ka hiilgerollides.

Me võime need vaimud uuesti välja kutsuda filmiinimeste kujul. Praegused vaatajad aga ehk ei saagi aru, miks üks või teine mutt või onkel seal üldse istub, mõistmatult piinatud ilme näol.

Filmile stsenaariumi annetanud Lilli Promet teatavasti viibis Saksa okupatsiooni ajal Vene tagalas ega mõistnud mõhkugi, mis siin tol ajal sündis. No miks ta siis sellise asja ette võttis?

Kus olid tsensori silmad?

Aga mis seal mõista oligi, fašistid olid pahad, nende sabarakkudest rääkimata, ausatel inimestel lihtne polnud, ent lohutada võib, et neist said üsna peatselt tublid nõukogude inimesed.

Tegevus toimub nimelt 1944. aasta septembris, mil igasugused iseseisvusunistused said otsustava lopsu.

Film sellest mõistetavatel põhjustel rääkida ei saanudki, pisut üllatasid oma kolikoormatega mööda ­maan­teid kiirustavad inimesed. ­Kuhu nad läksid? Ning kelle eest? Sakslased sõitsid neile vastu, kuid kes olid kannul?

Eh, tahaks siin küsida, kus olid inimese parima sõbra tsensori silmad? Nii et igas filmis on alati ka midagi head ja huvitavat, nagu väitis kuulus Ingmar Bergman vanu Hollywoodi linte vaadates. Selle mõtte ja lootusega heitkem pilk ka “Pimedatele akendele”.